Kadri Ibrus,
Eesti Päevaleht
Hoolimata käivitunud töövõimereformist, mis peaks puudega inimesed tööle aitama, ei pääse liikumispuudega noor kõrgharitud naine tööle, sest ei saa kodust välja. Omavalitsuselt kohandatud korteri saamise järjekord on liiga pikk ja isiklikku abistajat ei ole kusagilt võtta.
„See on päris absurdne,” võtab 29-aastane Helen Bokmann oma olukorra kriitiliselt kokku. „Ma pidin töökoha üles ütlema lihtsalt sellepärast, et ma ei saa trepist üles ega alla!”
Bokmanni korter on Lasnamäe kortermaja esimesel korrusel, kus teda n-ö eraldab vabadusest üheksa trepiastet. Omal jõul ei saa ta ratastooli üle korteri kõrge lävepakugi vinnata, ammugi siis üheksa astet alla laskuda. Lapsepõlvest alates on teda aidanud ema, kuid ajutiselt ta enam seda teha ei saa. Terveks eluks ema abistada jäämine poleks niikuinii jätkusuutlik lahendus.
Artikkel jätkub ...
Täismahus lugemiseks logi sisse, telli digipakett või osta päevapilet.
