Maiken Mägi, reporter
«Millised tingimused kehtivad tätoveeritud ja needistatud töötajale - kas tegu on diskrimineerimisega, kui tööandja ei võta mind nende tõttu tööle või käseb mul need tööpostil olles kinni katta? Mille alusel peaks tööandja seda tehes oma käitumist ja otsuseid põhjendama?» küsis lugeja.
Vastab soolise võrdõiguslikkuse ja võrdse kohtlemise volinik Liisa Pakosta.
Eestis täpsustavad diskrimineerimist võrdse kohtlemise seadus ja soolise võrdõiguslikkuse seadus. Paraku on nii, et tööandja võib Eestis tõesti osade välimuse tunnuste alusel inimesi tööle võtmisel kõrvale jätta. Jutt käib eeskätt tunnustest, mis ei ole omased näiteks peamiselt naistele või meestele. Needistamine on välimuse osa, mida ei saa seostada sooga ja tööandjal on õigus öelda, et konkreetsele töökohale eelistab ta neetideta töötajat - iseasi muidugi, kui mõistlik see on.
Välimuse osas ei tohi tööandja teha piiranguid ega avaldada sundi naistele või meestele omaseks peetava osas, sest sooline diskrimineerimine on keelatud. Näiteks ei tohi tööandja keelata meikimist ega seda peale suruda. Nii ongi, et pubi «Roosamanna» võib oma töötajal keelata tätoveeringud või nõuda nende katmist, kuna tätoveeringud on omased mõlemale soole.
Tööandja võib öelda, et tätoveeringud ei sobi tema ettevõtte kuvandiga. Sellisel juhul võib ta ilma jääda muidugi mõnest eriti heast töötajast ja palgata oma piirangu tõttu kehvema töötaja, mis kokkuvõttes tähendab majanduslikult halvemat tulemust.
Küll aga ei tohi sama pubi nõuda töötajalt, et ta ennast meigiks, kui töötaja ei taha seda teha, kuna meikimine on omane peamiselt naissoole ja selle nõudmine on seetõttu keelatud. Samas võib tööandja keelata näiteks pikad rippuvad kõrvarõngad, kui nende kasutamine võib häirida töö tegemist (näiteks kõrvarõngaste tekitatav heli) või olla töötajale ohtlik (näiteks töötamisel liikuvate masinatega või väikeste lastega).
