Toimetas: Romet Kreek, majandustoimetuse reporter
ärileht.ee
Indrek Neivelt kirjutab oma blogis pensionifondidest ja pärisorjusest.
Näiteks suuruselt teine fond, kus kogub raha pensioniks 102 tuhat inimest, on kümne aasta keskmisena saavutanud tootluse 0,55%. Samas võtab see fond täna valitsemistasu 1,21% aastas. Varem oli see veelgi kõrgem. See tähendab, et kogu tootlusest on raha omanikule läinud alla kolmandiku ja rohkem kui kaks kolmandikku on läinud pangale.
Ja kui sa tahad oma inflatsioonist puretud rahanatukese teise fondi üle viia, siis pead pangale veel ühe protsendi maksma! Ehk saagist rohkem kui kaks kolmandikku annad igal aastal ära ja peaaegu kahe aasta saagiga saab sealt ennast vabaks osta. Nii oleks arutanud meie kauged esivanemad.
Viisakas inimene vabandaks ja tunnistaks, et ei tulnud välja ning laseks kliendil lihtsalt ära minna. Veel viisakam oleks kogu võetud teenustasu tagasi maksta.
Neid numbreid vaadates meenus mulle, et sel aastal möödub 200 aastat pärisorjuse kaotamisest Eestimaal. Kakssada aastat on möödas aga sisuliselt pole midagi muutunud. Ainult vorm on teine. Kas selle tähtpäeva puhul oleks palju küsida, et pensionifondist väljumistasu oleks null?
Mul on seoses pensionifondide tasudega alljärgnevad ettepanekud:
1. Kord aastas peaks fondihaldur oma raportis selgelt välja näitama kuipalju teenis raha pensioni koguja ja kuipalju fondihaldur.
2. Fondi haldustasu määramisel peaks eesmärk olema Rootsi tase ehk 0,24% aastas. Kui meie fondid ei suuda sellise tasemega opereerida, siis võiksime me kogu pensioniraha anda otse ilma vahendajateta mõnele maailmatasemel fondile juhtida. 100% Eestisse investeerivatel fondidel oleks õigustatud kõrgem haldustasu.
3. Fondist väljumistasu peaks olema null. Inimesed ei ole 21. sajandil pärisorjad.
Arvestades, et pensionifondi teeb suurema sissemakse riik, siis peaks siin riigi esindajatel olema teenustasude määramisel suurem sõnaõigus ja seda sõnaõigust tuleks ka kasutada. Ning fondihaldurid ei tohiks rääkida läbi oma advokaatide suude „õigustatud ootuse“ printsiibist.
Pensionikogujal on õigustatud ootus korjata raha pensioniks. Mitte maksta teenustasusid, mis on kolmandik või pool saagist.
