Kaire Uusen, kolumnist
Palgalõhega võitlemisel tuleb muuta tööandja suhtumist, kirjutab kolumnist Kaire Uusen.
Jah, mees võib küsida rohkem palka või naine olla alandlik, aga tekib küsimus, miks tööandja seda ebavõrdsust lubab. Kõik teavad, et tänapäeva Eesti ettevõtja loeb iga senti; miks ta siis valib töötajaks mehe, kellele tuleb maksta rohkem? Ometi räägitakse töökonkursside kohta, et tööandja eelistab alati seda, kes küsib vähem. Isegi tippude puhul. Ja kui tööandja valibki mehe ja on valmis talle rohkem maksma, siis tekib ikkagi küsimus, mille põhjal ta eeldab, et valitud mees on parem kui naine.
Pigem ütleksin, et kõrgema palgaga mehe eelistamine on majanduslikult üsna rumal samm. Eriti juhul, kui objektiivsete näitajate, nagu hariduse, töökogemuse jm põhjal on mees ja naine võrdsed kandidaadid. Eestis, kus sünnib vähe lapsi ja on palju vanu töötavaid naisi, ei saa ka töötaja lapsesaamine tööandjale nii suur hirm olla.
Mehe eelistamisel pole midagi tegemist ka tootlikkusega. Juristid ja teised, kes arvavad, et meestöötaja tootlikkus on suurem, peaksid eelkõige tegema selgeks tootlikkuse mõiste. See pole midagi, mida töötaja saab ise otsustada või mis sõltub suguhormoonidest. See hõlmab kogu ettevõtte süsteemi ja eelkõige määrab tootlikkuse see, kui keegi suudab vähema kulu, parema tehnoloogia ja suurema kiiruse ning kvaliteediga üha rohkem ja kõrgema hinnaga oma kaupa müüa.
Kui ma 1990ndate esimesel poolel palgateemadega tegelema hakkasin, oli riigi tasandil meeste-naiste palkadest suuremaks probleemiks hoopis see, miks saab üks valdkond eelarvest rohkem raha kui teine ning kuidas seda lõhet vähendada. Kaudselt oli ka seal tegemist meeste-naiste palgaerinevustega, aga mitte ainult. Küll sai pingutatud, aga lõhe valdkondade vahel jäi ikka alles, justkui oleks riigieelarve puhul kehtinud vanasõna: kus on, sinna tuleb juurde.
Võin isegi tagantjärele öelda, et töötasin kümne aasta jooksul kahes riigiasutuses, kus nägin päris suuri erinevusi ka ainult naistöötajate palkade vahel. Meie – kaks ühesuguse hariduse ja kogemusega naist, kes me töötasime ühe ja sama asja kallal, – saime palka ca 6000 krooni. Siis tuli aga tööle täpselt samasuguse hariduse ja kogemusega naine, kes sisuliselt tegi enam-vähem sama tööd, isegi võiks öelda, et kasutas meie varem koostatud materjale, kuid tema palk oli ca 2,2 korda kõrgem! Mulle hakkas see vastu, ehkki samal ajal käisin vapralt asutustes ja kõrgkoolis pidamas loenguid, kuidas luua ettevõttes õiglast palgasüsteemi.
Huvitav oli ka reaktsioon, mida juba sel ajal asutustes-ettevõtetes õiglaste palkade kohta öeldi. Tänati toreda loengu eest, aga öeldi: «Andke meile raha, küll siis tuleb ka õiglus!» Kui raha on vähe, siis on paratamatult nii, et ühele (mingil põhjusel väljavalitule) makstakse rohkem ja teised saavad vähem. Siis hakkavad kehtima dþunglireeglid – kes on mõjusam, tugevam, nahaalsem või siis vastupidi, sarmikam, saab rohkem. Olgu ta siis mees või naine.
Üks oluline probleem on ka see, et kuna palkade otsustamine on juhtide õigus ning neil pole ees mingeid reegleid või töö keerukusel põhinevaid palgasüsteeme, siis ongi nii, et makstakse «tunde järgi», võetakse tööle endisi kolleege, sõpru, sugulasi, kellele makstakse kas tänu- või kaastundest rohkem kui teistele. «Tal on pere» või «Ta just kaotas hea töökoha» – põhjuse leiab ikka. Väikeses ühiskonnas on tutvustel suur mõju.
Nii et Eestis on mehed justkui eelisseisus. Tõsi, palgalõhet mõjutab ka see, mida ütlesid saates Marti Aavik ja Leena Kivisild: Eestis on juhtidest suur osa mehed, kes teenivad üle keskmist palka, ning liiga suur hulk naistest töötab madala palgaga ametites. Mõnigi firma, kes võttis masu ajal naisjuhi, maksis talle kaks-kolm korda vähem kui varem meesjuhile, tööd tuli aga kaks-kolm korda juurde. See kõik süvendab lõhet. Pole ka saladus, et naised võivad olla haritumad, aga paljud valivad sundseisus (maakonnas lihtsalt pole tööd!) madalama taseme töö. Kui aga kord hakata tegema haridusest-võimetest lihtsamat tööd, siis üldjuhul enam tagasiteed ei ole.
On veel aspekte, mis Eesti palgalõhet süvendavad – see on meestepuudus (peiupõud). Eestis on naisi meestest rohkem, küll alates 45. eluaastast, aga ikkagi. Pealegi on eesti meeste hulgas äärmusi rohkem kui enamiku Euroopa rahvaste seas – meie mehed on kas edukad ja terved või siis sandid, joodikud ja töötud. Vahepealseid on liiga vähe!
Seega võiks meie mehed küll minna õpetajaks või lasteaiakasvatajaks, aga need mehed, kes mujal seda tööd teevad, on Eestis omadega juba põhja läinud. Joodikut või santi aga sellele tööle ei saa võtta. Seda trendi on mõjutanud macho-kultuur, raha ja edu väärtustamine, mistõttu on pehmema loomuga mehed jäänud elu hammasrataste vahele, mitte ei tööta meditsiiniõe või õmblejana.
Ja veel üks aspekt: kui öelda sõna «mees», siis mõtleb enamik Taavi Rõivase, Urmas Sõõrumaa või teiste tippude peale, aga samas on Eestis väga suur osa mehi, kes ei teeni üldse või on tänaval, vaevlevad alkoholiprobleemide küüsis ning nende ainus sissetulek on pudelikorjamine või elavad nad mõne naise kulul.
artikkel jätkub
edasi saab lugeda originaalis Postimehe kodulehel
