Kuidas teha nii, et haiguspäevadest tekkiv kahju oleks võimalikult väike nii inimesele kui ka kogu majandusele? Tänasest lehest leiate ülevaate poliitikauuringute keskuse Praxis mõttepaberist.
Võib aplodeerida ettepanekutele, mis pakuvad paindlikku lähenemist. Näiteks praegu ei tohi haiguslehe ajal tööd teha. Küllap suudab igaüks kujutleda haigusi, mis enamikku kontoritöödest ei takista. Jalaluumurruga inimesel oleks ilmselt raske end igal hommikul töökohale vedada. Kirjadele vastata, telefonitsi suhelda ja palju muudki võiks ta aga pärast ägedate valude taandumist ometi teha. See tähendaks, et tööandja ei pea talle asendajat otsima, inimene ise ei jää sisulisest tööst täielikult eemale ning lõpuks vähendab see koormat ravikindlustuse eelarvele. Muidugi ei kehti see ühtviisi kõigi puhul: küllalt raske on kujutleda töötamas murtud jalaluuga balletiartisti, olgu või osaajaga. Mõistlikult rakendatud paindlikkusest võidaksid aga lõppkokkuvõttes kõik, kui koorem kogu majandusele on väiksem.
Kinnituseks, et hüvitiseta haiguspäevade vähendamine on mõistlik, toob Praxis näite Rootsist. Lühikeseks ajaks haiguslehti hakati võtma rohkem, ent pikemalt töölt eemal olemine vähenes. Küllap ongi mõistlik motiveerida seda, et haigestunud inimene ei läheks tööle teisi nakatama, vaid hakkaks end kohe kodus ravima.
Vaieldavam on ettepanek jätta kuni kuu kestva haiguse hüvitis täielikult tööandja kanda. Sellega kaasneks küll ettepaneku järgi sotsiaalmaksu alandamine ning kompensatsioonid väikeettevõtjatele ja krooniliste haigete hüvitiste maksmiseks. Teisalt tekib küsimus, kas see ei too kaasa nõrgema tervisega inimeste tööelust välja tõrjumist – vastupidiselt sellele, mida ülejäänud ettepanekutega taotletakse? Samuti puudutab see väikelaste vanemaid. Lapsi kasvatavate perede seadmist halba olukorda tuleb igati vältida.
Hoopis problemaatiline ja lausa maailmavaatelisi küsimusi tekitav on aga kõik see, mis puudutab maksuvaba raviteenuste hüvitamist tööandja poolt. Esiteks, kas ja kuidas nõrgendaks see ravikindlustuse solidaarsuspõhimõtet? Võib eeldada, et tööandjad on varmamad hüvitama kõrgemapalgaliste kulusid – niigi jõukamad saaksid veelgi parema kohtlemise ning maksuvähenduse tõttu jääks vähem ressursse ülejäänutele. Liberaalsest vaatenurgast tuleks aga küsida, kas on põhjust luua sellist patriarhaalse maiguga, mõisa korda meenutavat süsteemi, kus tööandja otsustab töötaja ravi ning maksuvaba spordihüvitise kaudu ka vaba aja üle.
Vast on siiski mõistlikum panustada maksuraha võimalikult laialt kättesaadavate liikumisvõimaluste loomisse alates näiteks kergliiklusteedest ja spordiradadest, selmet tekitada maksutulude leket tugevamate ettevõtete töötajate kasuks.
