Heiki Suurkask, toimetaja
Andrew Bauer on ettevõtja, kelle töötajad tegid Secaucuses New Jerseys kümnetunniseid tööpäevi, valmistades mitmesuguseid nahktooteid, nagu rahakotte, reisikotte jne, kuid mida pikemaks nende tööpäev venis, seda madalamaks nende tootlikkus muutus.
Niisiis, mullu kui ta võttis ettevõtte oma isalt üle, otsustas Bauer töö ümber korraldada, lühendades tööpäeva kolme tunni võrra, ja jättes alles ka kõik seni kehtinud puhkepausid. Ta ei pidanud eesmärgiks ka palga vähendamist, makstes isegi 15 protsenti juurde ja reform tasus end ka kohe ära. Seitsmetunnise tööpäevaga suutsid tema töötajad valmistada isegi kümnendiku rohkem tooteid. Töötajad olid rahul, ka tööandja oli rahul, kõik olid rahul.
1. juulil alustas Göteborgi linn Rootsis aga aastast eksperimenti, pannes terve rea ametnikke töötama kuus tundi päevas, sama palga eest kui teised teevad kaheksa tundi. Lootuseks on see, et inimesed teevad ikka sama palju tööd, kuigi kulutavad vähem aega ja jäävad ka vähem haigeks. Kas aga kodanikud ikka on rahul, et ametiasutused vähem aega avatud on?
Kirunas oli kuuetunnine tööpäev ametnikele juba 16 aastat kehtinud, aga erilist tootlikkuse paranemist küll näha ei olnud ja 2005. aastal tehti sellele naljale lõpp. Probleemiks oli just see, kuidas kombineerida ühe osa töötajate kuuetunnist päeva teiste töötajate kaheksatunnise tööpäevaga, vahendab BBC. Tekkisid hoopis konfliktid tööl.
Veel 19. sajandi esimesel poolel olid maailmas levinud 16-tunnised tööpäevad, Prantsuse 1848. aasta revolutsiooni võiduks oli 12-tunnine tööpäev. Idee kaheksatunnisest tööpäevast oli vormistanud Robert Owen 1817. aastal: kaheksa tundi tööd, kaheksa tundi ajaviidet, kaheksa tundi puhkust, lõplikult kehtestus see aga alles 20. sajandil. Kas just põllumehed või arstid sellise proletaarlaste tarbeks loodud reegliga toime tulevad, on teine teema... Mõnes ametis ei jätku aga tõesti isegi kaheksaks tunniks piisavat tegevust.
Nii ta ongi, et eksperimente tööaja lühendamiseks on läbi aegade tehtud, kaheksatunnise tööpäeva väljavõitlemine oli ametiühingute jaoks 20. sajandi suurimaid võite, mitmel pool üritatakse nüüd juba saavutada veelgi lühemat tööaega. Ametiühingud ei saa ju leppida loorberitel lebamisega. Aga veelgi lühemaks tehtud tööpäevad ei anna alati soovitud efekti.
Mullu koostas Majandusliku koostöö ja arengu organisatsioon (OECD) raporti, milles kinnitati, et mida pikemaks tööpäev venis, seda rohkem tootlikkus kahanes.
Vastupidise järeldusega tulid aga välja Lõuna-Korea teadlased mullu ajakirjas Journal of Happiness Studies: töönädala lühendamine 44 tunnilt 40 tunnile mitte ei parandanud töötajate meeleolu, vaid kohustus vähema ajaga sama töö ära teha kasvatas hoopis stressi.
Töökoorem, mida niigi juba efektiivne töötajaskond päevas ära teeb, oli lihtsalt juba nii suur, et lühema ajaga ei tulda toime. Ja ka terve rida muid eksperimente on pigem kinnitanud, et kui tööandja tõesti tahab töötajatele vastu tulla ja veelgi lühemat tööpäeva lubada, peab ta siiski leppima ka toodangu vähenemisega.
