See, et (endised) põlevkivikaevanduste töötajad on üha rohkem hakanud vigastuste või kutsehaiguste pärast kohtusse pöörduma, on eelmisel aastakümnel hoo sisse saanud tava. Küllap on siin põhjus nii seadusandluse ja kohtupraktika arengus kui ka konkreetsete juhtumite lahendites. Aga muidugi on asi ka inimeste endi julguse ja teadlikkuse kasvus. Ning ekskaevurid on hüvitisi välja võidelnud, tõestades, et nende ihuhädades on süüdi endine tööandja.
Me ei tea, kui palju on kaevanduskontsern nõustunud nii-öelda kohtuväliselt endistele töötajatele nende tervisekahju kompenseerima, kuid teame, et kohtulugude puhul ettevõte end tavaliselt vastutavaks ei pea. Tavaliselt ongi käinud vaidlus selle üle, kas töötaja rikkus ohutuseeskirja (vigastuste puhul) ning kas hageja on suutnud tõestada tööandja vastutust (püsiva terviserikke või kutsehaiguse puhul).
Tänases lehes kirjeldatud kohtulugu, kus töötaja sai trauma, kuna eiras nõudeid, lõpeb aga riigikohtu tõdemusega: see, et töötaja rikkus nõudeid, ei tähenda, et tööandja ei pea vastutama inimesele tekitatud kahju eest. Loogika on selles, et seadmed ning töökeskkond, kus see juhtus, kuuluvad ettevõttele ning seetõttu ei saa Eesti Energia Kaevandused eemalduda vastutusest vaatamata sellele, et töötaja ei järginud reegleid.
Selline praktika seab hoopis uude valgusesse tööandja seniarvatud vastutuse piirid. See omakorda ei tähenda aga midagi muud kui ettevõtete suurema tähelepanu osutamist tööohutusele.
