Statistikaameti palgastatistika talituse juhataja Mare Kusma sõnul tuleks soolist palgalõhet vaadata pigem ametite kaupa ning leidub ka ametikohti, kus naised teenivad meestest rohkem.
Kusma nendib, et Eesti sooline palgalõhe on üks Euroopa Liidu suurimaid, kuid Eurostati andmetes ei arvestata riigiti võrreldava statistika saamiseks alates kümne töötajaga ettevõtteid, tegevusaladest arvatakse välja avalik haldus, põllu- ja metsamajandus ning kalapüük.
Eesti Statistikaamet aga arvutab välja ka kõikide tegevusalade palgalõhe, kus kõik Eurostatist välja jäänud andmed on sees, ning see näitaja oli 2011. aastal Eestis 22,9. Eurostati andmed näitasid palgalõheks Eestis 27,3 protsenti.
Kusma sõnul on sooline palgalõhe tänaseks ka vähenenud – 1994. aastal oli see kõiki valdkondi arvestades 28,9 ja 2011. aastal 22,9 protsenti. Samas 2007. aastal palgaralli ajal tõusis see taas 27,6 protsendini.
Kui enamasti arvestatakse soolist palgalõhet tegevusalade kaupa, siis ühe tegevusala sisse on arvestatud nii juhid kui ka koristajad, seega see Kusma sõnul palju ei näita. Kui aga vaadata andmeid peenete ametialade kaupa, siis on andmed juba veidi selgemad.
Kusma tõi välja, et näiteks kõige rohkem eestlasi töötab poemüüjatena ning nende seas on naiste tunnitasu meestest 21,8 protsenti madalam. «See tuleb tõenäoliselt sellest, et elektroonika- ja autopoodides töötab rohkem mehi ja seal makstakse tehniliste teadmiste eest rohkem, kui näiteks tavalistes kaubanduskettides,» rääkis Kusma.
Järgmised suuremad töötajaterühmad on abilised ja koristajad kontorites, hotellides ja muudes asutustes, kus naiste tunnitasu on 24,7 protsenti meeste omast madalam. Raamatupidamise keskastme spetsialistide puhul, keda on samuti palju, on naiste tunnitasu 6,4 protsenti madalam kui meestel. Samas üldhariduskoolide vanema astme õpetajatel, kelle seas on tunduvalt rohkem naisi kui mehi, on naiste tunnitasu umbes kaks protsenti kõrgem kui meestel.
Kõige suurem on palgalõhe aga riide- ja silmuskudumise masinate operaatoritel – naiste tunnitasu on 38 protsenti väiksem kui meestel. Raudteeliiklustöödel, kus naisi ja mehi on peaaegu võrdselt, on naiste tunnitasu meestest 33 protsenti väiksem.
Naiste tunnitasu on meeste omaga võrreldes kõige kõrgem reklaami ja suhtekorralduse juhtidel, kus on mehi tunduvalt rohkem kui naisi, aga naiste tunnitasu on 19 protsenti kõrgem kui meestel. 12 protsenti on naiste tunnitasu meeste omast kõrgem bussi- ja trammijuhtidel.
Kusma nendib, et suur palgalõhe tulebki eelkõige sellest, et nendel tegevusaladel, kus naised töötavad, on lihtsalt madalamad töötasud.
Kadri Inselberg
