Kolm aastat tagasi, 1. juulil 2009. aastal jõustus uus töölepingu seadus, milles ühendati mitmete eelnevalt kehtinud töösuhteid reguleerivate seaduste sätted. Juba enne, aga ka pärast seaduse jõustumist on võinud kuulda sellest, et uus seadus on loodud tööandja huve silmas pidades. Portaali RMP.ee toimetaja Maia Kurim võttis oma Tallinna ülikoolis kaitstud magistritöö "Uue töölepinguseaduse määratlemata õigusmõistete tähenduse konstrueerimine seaduses ja meedias" eesmärgiks uurida, kas sellisel väitel on alust ja kuidas meedia abil sellist tõekspidamist konstrueeritakse.
Töö kokkuvõttes ütleb autor, et seaduses kasutatavatest määratlemata õigusmõistetest lähtudes ei saa väita, et seadus toetab vaid tööandja või töötaja huvisid. Seevastu meediatekstide analüüsist võis järeldada, et lähtuvalt sellest, kelle vaatepunkti kirjeldatakse, kujundatakse ka seadusele antav sisu. Meediatekstides kirjeldatu seljatas seaduses kirjapandu vääramatult, sest kujundas seadusele tööandjakeskse sisu.
Kahtlemata saab seadusele ette heita defineerimata või nõrgalt defineeritud mõisteid ja sellest lähtuvalt üheselt mitte mõistetavat konteksti, mis loob väga laia pinna seaduse subjektiivseks tõlgendamiseks, mis ajendab mõtlema, et ehk on hoopiski liialt suur tõlgendamisruum tegelikkuses pahameele, et seadus on loodud tööandja huvides, allikas ja ajendab töötajaid ning nende esindajaid neile kahjulikust seadusest rääkima, kirjutas Kurim oma töö tutvustuses.
Autori hinnangul ei saa mõistete defineerimisele tuginedes väita, et määratlemata õigusmõisted toetavad vaid tööandja või töötaja huvisid. Sarnaselt määratlemata õigusmõistete defineerimisega ei saa ka neid ümbritseva konteksti analüüsist järeldada, et seaduses kirjapandu on mõeldud üks-üheselt tööandja huvisid kaitsma. Kirjeldavate väljenditega seotud sätted jagunesid pigem enam-vähem võrdselt – pooled olid suunatud tööandja õigustele ja kohustustele ning pooled vastavalt töötaja õigustele ja kohustustele,
Seaduses kirjapandu on kuivad faktid, kuidas tuleb kehtestatud normide järgi käituda või millistest tegudest hoiduda. Paragrahvide rakendamisel hakkavad need elama oma elu ja looma tegelikku seadusepügalate taga olevat reaalsust. Erinevalt seaduse tekstist võis meediatekstide analüüsist järeldada, et tööandjad on varmad ära kasutama oma tugevama positsiooni. Nii kujutatakse neid meedias kui türanne, kes töötajaid alandavad ja mõnitavad, parema äranägemise järgi mugavalt lahti lasevad või kes tööle kandideerijaid endale sobival moel ründavad.
Tööandjat kujutatakse töösuhtes jõupositsioonil olevana. Tema vastava käitumise kirjeldamine meedias kujundab seadusele tööandjakeskse sisu. Töötajast seevastu kuvatakse meedias pilt kui ohvrist, keda tööandja ahistab ja vääriliselt ei hinda. Töötaja on ohver, kes annab endast kõik, kuid tööandja seda ei näe või ei taha näha.
Analüüsitud meediatekstides kirjeldatu oli eranditult esitatud töötaja vaatepunktist lähtuvalt. Analüüsist ilmnenud probleemide ühepoolse kajastuse põhjal võib järeldada, et meedias loob seadusele tööandjakeskse sisu see, kelle vaatepunktist infot jagatakse.
Eestis kehtivate seadusandliku, täidesaatva ja kohtuvõimu kõrval eksisteerib ka neljas ehk meediavõim, mille abil enamasti suur osa võimusuhetest konstrueeritakse. See, kuidas teemat kajastatakse ajakirjanduses, määrab sageli ka üldised hoiakud ühiskonnas. Meediatekstide analüüsist ilmnenud kuvandid loovad pinnase üldistusteks – samuti seaduse sätete kallutatuse puhul. Kui tööandjat kajastatakse seadusesätete kuritarvitajana, siis võib kujunedagi arvamus, et tema käes on võim, mida ta kasutab ka seadusepügalate täitmisel, mis omakorda loob kujutelma tööandjakeskne seadusest, leiab Maia Kurim oma magistritöös.
Põhjalikumalt loe portaalist RMP.ee siit >> http://www.rmp.ee/toooigus/tls/13444
