Kadri Ibrus
Seadus ei arvesta töötuskindlustushüvitist määrates ema koondamiseelset palka, vaid vanemapuhkusel oleku ajal teenitud pisisummasid.
Kas lapsega koju jäänud lapsevanem võiks natuke väikesi tööotsi teha? Jah, ütleb seadus. See on isegi soovitatav, et kontakt töömaailmaga täielikult ei kaoks. Kuid kui lapsehooldus lõpeb ja ta peaks oma endiselt töökohalt koondatama, saab ta selle eest hoopis karistada, et vahepeal natuke tööd teha nokitses. Sellisesse absurdsesse olukorda on sattunud kaks naist, kes oma kogemustest Eesti Päevalehele rääkisid.
Krista Link on noor ema, kes enne teise lapsega lapsepuhkusele jäämist töötas normaalse palga eest ja täiskohaga ning maksis korralikult makse, et end võimaliku töötuks jäämise puhuks kindlustada. Kuid kui Link soovis pärast lapse pooleteiseaastaseks saamist oma töökohale tagasi pöörduda, sai ta tööandjalt kuulda halba uudist: ta on koondatud.
Probleem väiksest honorarist
Link oli ju enne korralikult töötanud, nüüd oli tal õigus pöörduda töötukassasse ja taotleda töötuskindlustushüvitist. Kuid selgus, et päris nii töötukassa neid asju ei arvesta. Kuigi Lingi palk oli olnud üle 1000 euro, määras töötukassa talle hüvitiseks vaid ligi 300 eurot miinus maksud. See oli kolm korda vähem, kui ta oleks pidanud saama, kui aluseks oleks võetud tema palk.
Põhjuseks tõi kassa selle, et Link oli vanemahüvitise ajal ka natuke raha teeninud. See on tõsi. Link kirjutas vahetevahel üksikuid artikleid, mille eest talle määrati honorare – küll väikesi, kuid ametlikult. Link teadis, et seadus lubab tal seda teha ja teenida vanemahüvitise kõrvalt kuni 278 eurot kuus. Ja alla selle Link lapsega kodus olles aeg-ajalt teeniski. Kuid nüüd, kui ta koondati ja läks oma hüvitise järele, sai ta teada, et ei oleks pidanud lapsega kodus olles lillegi liigutama. Siis oleks ta saanud hüvitise protsentuaalselt oma eelmisest palgast, mis oleks olnud mitu korda suurem kui see miinimum, mis talle nüüd määrati. „Olukord oli väga hull,” rääkis Link, kellel on kodus kasvatada kaks last. Põhimõtteliselt sai pere hakkama üksnes tänu mehe palgale. Link ei kujutaks ettegi, kuidas saavad sellises olukorras hakkama üksikvanemad, kes on ka enne võtnud endale laene ja arvestanud teatud sissetulekuga. „Väga napilt tulin välja, et laenud ära maksta, auto müüsin kohe maha. Otsisin meeleheitlikult uut tööd, oli väga raske, sest mees elab teises linnas ja olin siin kahe lapsega üksi. Kandideerisin valimatult ükskõik kuhu,” kirjeldas Link, kes oli veel omakorda absurdses sundseisus – et seda miinimumhüvitist saada, ei tohtinud ta ka samal ajal töötada. „Mul vedas: kolme kuu pärast leidsin töö ja praegu saan hakkama. Ei osanud sellist asja absoluutselt karta, et sellest töötuskindlustushüvitisest sedasi ilma jään, see oli väga suur šokk ja tuleks teisi hoiatada,” leidis Link.
Samasugusesse raskesse olukorda sattus juba paar aastat tagasi ka teine noor ema, kes samuti lapsepuhkuselt tagasi tööle minnes koondati. Tava alla kolmeaastaste laste vanemaid koondada on paraku praeguse tööseaduse tõttu tööandjate seas päris populaarne. Ka temale ei arvestanud töötukassa palka mitte eelmise suhteliselt kõrge palga pealt, vaid absoluutse miinimumi (tollal 72,5 krooni kalendripäevas), sest ta oli vahepeal saanud mõnesajakrooniseid honorare. „Tekkis olukord, kus last lasteaeda panna ei saa – kohta pole, tasuliseks raha ei jätku, kaks pangalaenu tahavad maksmist, pinge, stress, šokk ja alandus. Olin mõni aeg töötukassas arvel, siis ei viitsinud rohkem selle tsirkusega tegeleda, iga kuu ennast ette näidata, ja hakkasin lapse kõrvalt hullunult tööd rabama vabakutselisena,” meenutas Maria.
Vastuoluline seadus
Advokaadibüroo Nordeus vandeadvokaat Jaana Nõgisto, kes aitas Marial töötukassale kaebust kirjutada, leidis, et asi on seaduse tõlgendamises. Töötuskindlustuse seadus ütleb üsna üldiselt, et hüvitise suurus arvutatakse inimese keskmisest töötasust, mis saadakse viimasele kolmele töötamiskuule eelnenud üheksal töötamiskuul talle makstud tasude põhjal, millelt on kinni peetud töötuskindlustusmakse. Ent seadus ei ütle täpsemalt, milles töötamiskuude mõiste seisneb. Üldiselt on selle kindlustuse eesmärk seaduse järgi ju kompenseerida inimesele töötuse korral kaotatud sissetulek. Ja sissetulek, mille ta kaotas, oli ju ikkagi tema endine põhitöökoha palk.
„Kuna kindlustatu viibis lapsehoolduspuhkusel, ei saa seda perioodi käsitleda töötamise kuudena,” arutles Nõgisto. Ta rõhutas, et ka töölepingu seaduse järgi ei arvestata lapsehoolduspuhkusel viibitud aega töötatud aja hulka. Maria kaebus aga ei läinud töötukassas läbi ja talle jäeti ikka miinimum.
„Kui kehtiv seadus võimaldabki sellist ebaõiglast praktikat, tuleb seaduses see olukord kohaselt ära reguleerida,” kommenteeris Nõgisto.
Üks lause aitaks
Kokkuvõttes jääb lapsevanem kahe seaduse vahele sundseisu. Ühest küljest – järgides korralikult seadust, mis reguleerib vanemahüvitist – teenib ta kitsastes piirides natuke lisatulu ja hoiab end töiselt aktiivsena. Vanemahüvitise seaduses märgitakse konkreetselt, et kuni 278 euroni tulu saamine võrdsustatakse mittetöötamisega. Teine seadus aga ütleb, et ei tohi üldse töötada, vähemalt mitte ametlikult. See tekitab omakorda olukorra, kus inimesi lausa õhutatakse pigem mustalt töötama.
Kui töötukassa tegevust reguleerivas seaduses oleks eraldi täpsustav lause, mis loob lapsehoolduspuhkusel viibitud aja kohta erandi, oleks probleem noorte vanemate jaoks lahendatud. Selleks tuleks otse öelda, et lapsehoolduspuhkusel viibitud aega ei arvestata nende kuude sisse, mille põhjal arvestatakse keskmine palk, mille järgi hüvitist määratakse. Ei maksa ka karta, et lapsevanemad siis n-ö ülekäte lähevad ja seda kuritarvitama hakkavad, sest vanemahüvitise saamise periood on nagunii juba oma seadusega reguleeritud: töötamisele on ranged piirid seatud.
Kaotus
Koondatud noore ema hüvitis võib langeda kolm korda väiksemaks: näiteks 900 eurolt 300 ligi (miinus maksud).
Töötukassa: meie järgime seaduses kirjapandutTöötukassa esindaja sõnutsi tuleb neil lähtuda infost, mis maksu- ja tolliametist neile laekub, hoolimata sellest, mis on nende laekumiste sisu. Ehk kui reaalselt laekusid lapsevanema kontole mingid summad teenitud tulu, siis see läheb kohe arvesse kui viimane saadud tulu. Lapsehoolduspuhkusel viibitud aega eraldi arvesse ei võta.
„Töötukassa määrab hüvitisi töötuskindlustuse seaduses sätestatud alustel ja korras. Töötuskindlustuse seaduse § 9 lg 1 kohaselt arvutatakse töötuskindlustushüvitise suurus töötuskindlustuse andmekogu andmete alusel. Hüvitis arvutatakse kindlustatule makstud tasude alusel, millelt on kinni peetud töötuskindlustusmakse, ning seaduse kohaselt ei ole tähendust, kas isik nendel kuudel, kui talle tasusid välja maksti, tegelikult töötas. Kui isik on rasedus- ja sünnituspuhkusel ning lapsehoolduspuhkusel oleku ajal saanud töötuskindlustusmaksega maksustatavaid tasusid, tuleb neid kuid lugeda töötamise kuudeks,” seisab töötukassa ametlikus vastuses. „Töötamise kuudena võetakse arvesse kuud, mil töötuskindlustuse andmekogu andmete kohaselt on töötajale tasusid välja makstud. Kuigi töötamise kuu mõiste on avatud üksnes töötuskindlustuse seaduse peatükis, mis käib kindlustushüvitise kohta koondamisel, laieneb sama mõiste seaduse süstemaatilise tõlgendamise korral ka töötuskindlustushüvitise arvutamisele.”
Tõsi on, et kaks kodanikku on töötukassa sama asja pärast halduskohtusse kaevanud, kuid mõlemad on pidanud kaotust tunnistama. Kohus on jäänud seisukohale, et töötukassa tõlgendab seadust õigesti.
Kommentaarid
Terve mõistus peab säilima
Riigikogu sotsiaaldemokraatide fraktsiooni liige Eiki Nestor arvab, et küsimus vajab laiemalt läbimõtlemist. „Teema on laiem ja puudutab kõiki töötuid ja nende õigust teha lühikesi otsi, kaotamata oma kindlustuskaitset,” sõnas Nestor. „Tööharjumuse jätkumine peaks tulema ju ikka kasuks.” Ühtlasi tuleb tema sõnul mõelda ka sellele, et seda võimalust jälle pahatahtlikult ära kasutama ei hakataks. „Seaduse tõlgendamine peaks olema inimesest lähtuv. Selle peale peab üldisemalt mõtlema,” oli Nestori esialgne kommentaar.
„Seda tuleks vaadata ikka terve mõistuse seisukohast,” leidis riigikogu sotsiaalkomisjoni esimees Margus Tsahkna. „Põhitöökoht ikka peaks olema see, mille pealt makstakse hüvitist,” oli tema esialgne seisukoht, kuid ta lubas selle teema veel põhjalikumalt arutluse alla võtta.
„Inimesi, kes on otsustanud saada lapsi, tuleks ikka toetada. Riik peab töösuhetes kõige nõrgemaid osapooli kaitsma,” lisas ta. Samast põhimõttest lähtudes esitas Tsahkna paari päeva eest ka ideed, et vabatahtlikult töölt lahkumise hüvitise kehtestamist võiks kaaluda kõige haavatavamate ja nõrgemate tööturu osapoolte puhul, nagu kuni kolmeaastast last kasvatavad vanemad, paljulapseliste perede vanemad ja üksikvanemad ning raske või sügava puudega pereliikme eest hoolitsevad inimesed. Ehk inimesed, kes on niigi tööturul kõige haavatavamas seisus.
