Töötukassa poolt tööharjutusele suunatud mehed ei soovi ei sandikopikate eest tööle minna ega tööharjutusel aega raisata, aga keelduda sellest ka ei julge, sest muidu äkki võetakse arvelt maha ja tuleb läbi ajada haigekassakaardita.
«Kontimurdev see töö küll ei ole, aga päev otsa käid ja ei saa selle eest midagi,» rääkisid Põhjarannikule pikaajalised töötud, kes lakkisid kolmapäeval Virumaa nõustamis- ja aktiviseerimiskeskuse puutöökojas salvrätihoidjaid.
Mehi pahandas, et nad saavad vaid kolmandiku tavapärasest stipendiumist – 1,20 eurot päevas, ülejäänu eest on ette nähtud tasuta lõunasöök, millest nad suuremat ei arva.
Meeste sõnul tööharjutusest keelduda ei saa, samas jäävad koduses majapidamises vajalikud tööd tegemata.
«Meile öeldakse, et otsige endale tööd, siis ei ole vaja siia tulla, aga iga töö ei sobi. Tööd veel leiaks, aga palka ei leia! Pärast Soomes ja Rootsis töötamist on Eestis makstav palk nagu sandikopikas.»
Töötukassa Jõhvi büroo juhataja Reet Arju on kursis, et suur osa töötutest suhtub tööharjutusse kui karistusse. «Tegelikult on see heategu, sest aitab harjuda distsipliini ja töölkäimise kohustusega ning hiljem tööd leida, aga mõned võtavad seda kui karistust, sest see segab nende mugavat äraolemist. Eriti need, kes tegelikult ei tahagi tööle minna,» selgitas ta.
Arju sõnul mõjub tööharjutus karistusena ka neile, kes mustalt töötavad, sest neli kuud kestev igapäevane kohustus ei lase seda teha.
Toimetas Hanneli Rudi
