Eestimaal elades peame talvisel ajal väljas liikudes arvestama libedusega. Paraku arvatakse sageli, et libisemise tagajärjel kukkumine ei ole tõsine oht ja seda võetakse paratamatusena. Kuid statistika väidab vastupidist, kirjutab Tööinspektsiooni töökeskkonna osakonna juhataja Rein Reisberg.
Tööinspektsiooni andmetel on viimastel aastatel toimunud tööõnnetustest iga neljas seotud libisemise või komistamisega. Selliste õnnetuste eripäraks on raskete vigastuste suhteliselt suur osakaal. Ligikaudu iga kolmanda libisemise või komistamisega seotud tööõnnetuse tagajärjeks on raske tervisekahjustus, enamusel juhtudel luumurd. Kuid esmalt tavalisena näiv libisemine võib lõppeda ka surmaga.
Näide. Ettevõtte territooriumil asus eraldi hoones ladu. Laohoones olmeruumid puudusid ning seetõttu käis laotöötaja lõunavaheajal einetamas tootmishoones asuvas puhkeruumis. Kahe hoone vahel oli veidi rohkem kui 100 meetrit, mille läbimiseks kasutatavat liikumisteed pidid jagama sõidukid ja jalakäijad. Jalgsi liikujad kasutasid vahel ka teist liikumisteed, mis oli paarkümmend meetrit lühem ning asus ebatasasel maapinnal. Ühel talvisel tööpäeval otsustas laotööline minna lõunapausile just mööda lühemat, konarlikumat ning lumest puhastamata rada. Kõndides ta libises ja kukkus. Ta suutis ise tõusta ja edasi liikuda. Puhkeruumi jõudes rääkis ta kaastöötajatele enda kukkumisest ning seejärel halvenenud enesetundest. Lõunavaheaja möödudes jäi laotööline puhkeruumi, kuna enesetunne oli endiselt vilets. Mõne tunni möödudes toimetati töötaja haiglasse, kus ta paar nädalat hiljem suri. Arstide arvamuse kohaselt oli surma esialgseks põhjuseks kukkumisel saadud peavigastus.
Sõltuvalt ettevõtte tegevuse iseloomust tuleb osa töid teha välitingimustes ning libedusega puutuvad kokku kõik talvisel ajal õues töötavad inimesed. Seda aga ei saa võtta kui meie asukoha laiuskraadist tulenevat paratamatust. Enamik välitingimustes libisemise tagajärjel tekkinud vigastusi on saadud küll väljaspool töökeskkonda, kuid esineb ka libisemise tõttu toimunud tööõnnetusi. Külmade saabumisel tuleb veelkord läbi mõelda väljas tehtavate tööde korraldus ja libedusetõrje teemad.
Kui välistöökoht on paikne (näiteks puitmaterjali sorteerija laoplatsil), tuleb see hoida lumest ja jääst puhas ning vältida selle libedaks muutumist. Kui töötaja peab liikuma suuremal maa-alal, mille lumest puhastamine või libedusetõrje tegemine ei ole otstarbekas (näiteks kirjakandjad), tuleb valida jalanõud, millel on libisemisvastase tald või soetada jalanõudele paigaldatavad libisemistõkked, eriti kui on vaja liikuda vaheldumisi libedal ja mittelibedal pinnal. Kaitsejalanõud ei saa aga olla ainukesed vahendid, millele loota libisemise vältimiseks. Ennekõike tuleb ikka liikumisteed korras hoida, et libisemisohtu ei esineks.
Tihti pälvivad liikumisteed töökeskkonnas põhjendamatult vähe tähelepanu. Üldjuhul liigutakse libedal ainult vähene osa tööajast ja kui seal ka midagi ohtlikku või häirivat märgatakse, kuid siiski vigastamatult pääsetakse, hingatakse kergendatult. Ohu kõrvaldamise või sellest teatamise asemel loodetakse pigem kellelegi teisele, kes liikumistee ohutumaks muudaks. Siiski on õige tõsiselt jälgida töötajate liikumisteede korrasolekut, et vältida luumurde või isegi surmavaid vigastusi kaasatoovaid õnnetusi.
Kas tööõnnetus?
Välistingimustes libisemise tagajärjel toimunud õnnetuse määratlemine tööõnnetusena sõltub, millises olukorras juhtum toimus. Tööõnnetusega on tegemist juhul kui tervisekahjustus on saadud tööandja antud tööülesannet täites või muul tema loal tehtaval tööl, tööaja hulka arvataval vaheajal või muul tööandja huvides tegutsemise ajal ning sellel on põhjuslik seos töötaja töö või töökeskkonnaga. Toon siinkohal ka ära kaks näidet selletalvistest õnnetusjuhtumitest, mis on tööõnnetused.
Näide. Töötaja läks büroo- ja tootmishoonest lattu. Kahe hoone vahele jäi ligikaudu 100 meetrit. Teel ühest hoonest teise töötaja libises ja kukkus, mille tagajärjeks oli luumurd. Liikumistee asfaltkate on ilma aukudeta ja konarusteta, kuid sadanud lume tõttu kohati libe.
Näide. Ekskavaatorijuhil oli vaja arutada ehitustöölistega edasise töö kulgu. Arutelu toimus umbes 20 meetrit ekskavaatorist eemal. Naastes tagasi ekskavaatorisse libises ekskavaatorijuhi jalg külmunud ja lumisel pinnasel. Tulemuseks jällegi luumurd.
Kui töötajal juhtub õnnetus teel kodunt tööle või töölt koju, siis seda juhtumit ei loeta tööõnnetuseks. Näiteks olukord, kui töötaja tuleb tööle liinibussiga ning libiseb ja kukub bussist väljudes, ei ole tööõnnetus.
Lumi ei muuda libedaks ainult maapinda vaid ka välistreppe ja ruumide põrandaid, kuhu satub lumi jalanõudelt. Kuivana mittelibedad põrandakatted võivad sel moel osutuda ootamatult libedaks. Seega tuleb nii tööandjatel kui töötajatel libedusele tähelepanu pöörata ka siseruumides.
Rein Reisberg
Tööinspektsiooni töökeskkonna osakonna juhataja
