Priit Simson, arvamustoimetaja
Kergemini taastuvad töötuks jäämise traumast need, kes on endale elus loonud rohkem eri rolle, arvab tööpsühholoog Taimi Elenurm.
•• Kui töötud kohtuvad psühholoogiga, näiteks töötute klubis, siis millest nad räägivad?
Põhiküsimus on, kuidas teha järgmised valikud. Milline amet valida ja milline ümberõpe saada? Seda eriti nooremaealiste puhul. Kriitika, mis töötutelt praeguse süsteemi kohta tuleb, on see, et töötukassa pakkumine täiendus- ja ümberõppetoetuseks on suhteliselt piiratud. Koolitus, mida pakutakse, peab praegu olema seotud kunagi õpitud eriala või peetud ametiga. Nooremate töötute puhul kostab kriitikat, et kui elu jooksul inimene vahetab mitmeid kordi ameteid ja erialasid ning tahaks teha teistsugust tööd, siis hoopis teistsuguse koolituse vajadus on üsna suur. Eriti väikestes maakohtades, kus kunagi peetud ametit pole enam võimalik valida.
Nii pensionieelikute kui ka noorte lapsevanemate puhul on probleem: mis tööd saaks teha osaajaga, vahetustega või kaugtöö korras? Tihtipeale räägitakse, et töökoht oleks olemas, aga kuna töö on õhtuste vahetustega ja tuleb lapsele järele minna, siis ei saa seda tööd vastu võtta. Siit ka ettepanek tööandjatele, et võiks olla rohkem pakkumisi, kus töökoht ongi mitme inimese peale ära jaotatud. Töötuklubis võiks selle seltskonna kokku panna ja siin on vaja vaid õige vähe vahendust.
•• Paljukest töötute seas ettevõtjaks saamise soodumust on?
Töötuklubid on põnev koht. Kui nad seal kokku saavad ja asja arutavad, siis tekib hasart ja vaimustusseisund, et lähme ja pöörame maailma ringi, andke ainult toetuspunkt. Kui õnnestub saavutada see seisund, siis tekivad üks-kaks liidrit, kes ütlevad: paneme siis selle pagariäri koos püsti või teeme juuksurisalongi. Tihtipeale see entusiasm kustub, kui klubi lõpeb. Kuidas pärast seda edasi minna? Oleks vaja omavahelise töökorralduse koolitust, oleks vaja edasist nõustamist.
•• Kas inimeste enesehinnang on ka töötuks jäämise tõttu põntsu saanud?
Jah, kindlasti. Eriti olen seda näinud Ida-Virumaal. Ja kui rääkida neist, kes kergemini käega löövad, siis just need inimesed, kes on saanud koondamisel rohkem haiget, tulevad raskemini töötuse tekkimisega seotud valust välja. Ja see, kelle jaoks koondamine on tulnud ootamatusena, kes on arvanud ja teadnud, et ta on tubli ja vajalik, kuid nüüd on öeldud, et just tema on see, kes peab ära minema. Ta võib hakata arvama ka tuleviku suhtes, et ei saa hakkama või et teised on paremad. Kergem on töötusest välja rabelda sellel, kes on oodanud oma koondamist.
•• Kas saame esile tuua veel raskemini ja kergemini taastujate ühisnimetajaid?
Kel on toetusrühm, pere, lähedased, need taastuvad paremini. Eelmisel nädalal oli hea kogemus. Noor naine tuli koos oma elukaaslasega töötute klubisse. Elukaaslane oli huvitatud ja küsis, kas tema võib ka jääda. Niisuguse toetuse olemasolu on oluline. Samamoodi paljud pensionieelikud või lapsevanemad ütlevad mulle: ma elan selle aja üle, mul on neid, kellega rääkida, kellega koos midagi teha.
Kes läheb julgemalt uuesti tööd otsima, on ka selline inimene, kelle jaoks on lahkumine vanast töökohast olnud väärikas. Siit tuleneb juhtidele soovitus, et igal juhul, kui on teada, et peab kedagi koondama, tuleks mitmeid kordi rõhutada, et iga töö on olnud teatud perioodil vajalik ja iga inimene on väärtuslik, olenemata sellest, et see töö kaob. Inimene on matkiv olend ja kui temaga on käitutud väärikalt lahkumisel ja ka enne seda, siis ta suudab seda väärikust säilitada ka sellel perioodil, kui ta on töötu. Kordan ka psühhiaater Rudolf Dreikursi lauset: kui inimene on ühendatud eluga vaid ühe peajuure kaudu ja kui kõrvaljuured on ära lõigatud, siis on loomulik, et kui lõigatakse läbi peajuur, milleks on töö, kukub ta ümber.
•• Nii et inimesel on vaja palju eri rolle?
Just. Inimene vajab palju rolle, mitmekesiseid rolle. See aitab püsti jääda. Töötaja, kes on olnud tööandjale väga lojaalne, tehes tööd vaid selle tööandja juures, kipub seda unustama ja lõikab need rollid ära. On ka üks kontingent, kes on harjunud tegema eluaeg ühte ja sama asja. Nad ei suudagi mõelda, et teeks midagi muud.
