Raul Veede
Uue töölepinguseaduse järgi ei ole katseaja rakendamist vaja töölepingus fikseerida, iga töölepingu puhul on katseaeg automaatselt neli kuud.
Seaduse § 86 nõuab, et kirjalikult tuleb kokku leppida vaid lühem katseaeg või katseaja puudumine. See tähendab, et tulevikus rakendub katseaeg ka nendele töötajatele, kellele seda siiani ette ei nähtud.
Erandiks on tähtajalised töölepingud. Nimelt ei tohi tähtajalise lepingu puhul katseaeg olla pikem kui pool lepingu kestusest. Seega on vähem kui kaheksa kuud kestvate lepingute korral katseaeg lühem kui neli kuud: kuuekuulise töölepingu puhul kolm kuud, neljakuulise lepinguga kaks kuud jne.
Oluline muudatus on seegi, et 1. juulist kehtima hakkav töölepinguseadus lubab katseaega rakendada ka alaealistele ja invaliididele, kes on võetud tööle neile ettenähtud ametikohtadele.
Katseaja vältel ei ole töölepingu ülesütlemiseks vajalik mõjuva põhjuse olemasolu. Samas ei tohi see olla vastuolus katseaja eesmärgiga, milleks § 6 järgi on hinnata, kas töötaja tervis, teadmised, oskused, võimed ja isikuomadused vastavad tasemele, mida nõutakse töö tegemisel.
Tähtis on ka võrdse kohtlemise põhimõtte rakendamine. Näiteks rikuks seda, kui kahest katseajal töötajast valitaks üks, kes täitis tööülesandeid vaieldamatult halvemini.
