Eve Kruuse, Postimees
Kroonilise haiguse põdeja ei pea oma tervislikust seisundist tööandjale rääkima. Töötervishoiuarstil tuleb tööandjat teavitada vaid siis, kui tervisekontrolli tulnu põeb nakkushaigust.
32-aastane IT-alal töötav, anonüümsust palunud suhkruhaige mees leiab, et töövõtja võiks tööandjale oma kroonilisest haigusest rääkida, sest siis teatakse teda vajadusel aidata. Oma haigusest mees oma ülemust siiski ei teavitanud, vaid tööandja sai sellest teada juhuslikult.
Mehe sõnul ei takista tervis tal tööülesandeid täita. «Kuigi töökoormus ja pingelised olukorrad ei mõju mu tervisele hästi ja suhkruhaigus nõuab rangelt reiimist kinni pidamist, ei sega see mul mitte midagi tegemast. Töö iseloom on niisugune, et ma ei ole pidanud tööandjaga erikokkulepet sõlmima. Kui peaksin metsas traktori peal töötama, oleksid probleemid vist kergemad tulema,» ütleb ta.
Tööandja vajaks selgust
Tööinspektsiooni töösuhete osakonna juhataja Niina Siitami sõnul on tervisliku seisundi küsimused delikaatsed isikuandmed ja nende avaldamist ei saa tööandja töötajalt nõuda. «Kui aga haigus võib takistada tööülesannete täitmist või seada ohtu töötaja või töökaaslased, võiks tööandjat siiski haigusest teavitada,» tõdeb Siitam.
Ka töötervishoiuarst, kelle juurde saadab tööandja töövõtja tervisekontrolli, ei tohi ilma töötaja nõusolekuta tööandjale tema tervisliku seisundi kohta andmeid avaldada. Töötervishoiuarst Ilme Kuusk Mustamäe polikliinikust selgitab, et pärast töötervishoiukontrolli saadab arst tööandjale tõendi, kuhu märgib, kas töötaja võib vastaval ametikohal töötada või mitte. Vajadusel tehakse ettepanekud töökeskkonna või töökorralduse muutmiseks.
Juhul kui inimene põeb näiteks suhkruhaigust või langetõbe, võib arst väljastatavale tõendile kirjutada lisasoovitused näiteks vastunäidustada töö liikuvate mehhanismidega , aga diagnoosist informeerimise kohustust arstil ei ole.
Ainsa erandina peab töötervishoiuarst tööandjat teavitama töötaja nakkushaigusest. HIVi proovi töötervishoiuarst ei võta. «On olnud juhus, kui tööandja on minult küsinud andmeid töötaja tervise kohta, aga keeldusin,» lisab Kuusk.
Peljatakse töökaotust
Siitami sõnul on töötervishoiuarsti otsus sageli nii üldsõnaline, et tööandja ei oska sellega midagi peale hakata. «Tööandja kohustus on tagada töötajale töötingimused, mis ei halvendaks tema tervist, aga kui ta ei tea, milline on töötaja tervislik seisund, on väga raske vajalikke tingimusi luua. Kui tööandja andmed saabki, peab ta neid saladuses hoidma. Näen siin probleemi, aga lahendust praegu pole. Ükski seadus seda teemat ei reguleeri, see jääb arsti eetika küsimuseks,» sõnab Siitam.
AS Baltika personalijuhi Liina Kippasto sõnul ei ole ükski töötaja tulnud talle ütlema, et põeb kroonilist haigust. Samas sõnab ta, et mõistab inimesi, kes ei julge tööandjale oma haigusest rääkida, sest peljatakse tööst ilma jääda.
«Tegelikult annab haigusest teadmine tööandjale võimaluse töötaja töötingimusi vajadusel muuta, kasutades kas väiksemat töökoormust, kodus töötamist vms. Probleemi teadmata ei oska tööandja abi pakkuda. Töötaja peab eelkõige ise oskama hinnata, kas töökoht on talle tervise tõttu sobilik või ei,» nendib Kippasto.
Mis on krooniline haigus?
Haigusi jaotatakse kestvuse järgi ägedateks, alaägedateks ja kroonilisteks.
Kroonilised haigused on pikka aega kestvad haigused. Erinevate haiguste puhul on kriteeriumid erinevad. Näiteks köha on krooniline siis, kui seda on üle kahe kuu aastas. Liigesehaiguse puhul on kriteeriumid pisut teised. Kuid näiteks tuberkuloos, kuigi kestab kaua, ei ole krooniline haigus.
Tihti on kroonilist haigust välja ravida keeruline või pea võimatu, aga seda on võimalik ravimite või eluviisi abil kontrollida.
Nakkushaigus ei ole krooniline, vaid äge haigus. Ent on nakkushaigusi, mis ägedast faasist muutuvad krooniliseks, näiteks hepatiit.
Allikas: Tallinna erameditsiinikeskuse Karell töötervishoiuarst Reet Alapuu
