Anu Mägi

Kui ülemus tööle ei lase, on töötajal kasulik avaldusega oma tööletuleku soovist teada anda.

Palgavaidlused ajasid staažika naistöötaja ülemusega nii tülli, et töölepingu lõpetamise pärast tuli õigust otsida töökomisjonist.

Pärast tüli saatis firma juht kõigile töötajatele kirja, milles teatas, et firma lõpetab üle kümne aasta ettevõttes töötanud naise töölepingu kuu aja pärast. Töötaja ise kirja ei saanud, vaid kuulis sellest teiste töötajate käest. Pärast seda jäi naine haiguslehele ja rohkem büroosse ei läinud.

“Ülemus ütles mulle selge sõnaga, et ärgu ma oma nägu enam büroosse näidaku,” sõnas naine töövaidluskomisjoni arutelul solvunud häälega. Nii saatiski ta kirjas määratud lepingulõpetamise päeval oma abikaasa tööandjaga lõpparvet tegema, kuid firma töölepingut ei lõpetanud. Naine aga ei läinud haiguslehe lõppemisest hoolimata enam tööle.

“Mult võeti võtmed ära, teine inimene oli minu asemel tööl,” toob naine esile koju jäämise põhjused. Kuid töövaidluskomisjoni eesistuja Enn Reinsalu sõnul oli teise inimese töölevõtmine loomulik samm. “Keegi peab ju töö ära tegema, kuid see ei tähenda, et sina selles firmas enam ei tööta,” vastas ta.

Vaid arusaamatus

Tööandja esindaja jääb komisjonis ülirahulikuks. Ta räägib, kuidas firma kirjutas naisele kirja, milles selgitati, et naine oli töölepingu lõpetamisest teatavast kirjast valesti aru saanud ja et tööleping kehtib. Kui aga naine sellest hoolimata tööle ei ilmunud, määras tööandja naisele noomituse ja lõpuks lõpetas ka töölepingu, seda juba distsiplinaarkaristusena.

Nüüd nõuabki naine töövaidluskomisjonis töölepingu lõpetamise õigustühiseks tunnistamist, distsiplinaarkaristuse tühistamist ja hüvitist töölepingu ebaseadusliku lõpetamise eest.

Otsus teatatakse pärast väikest vaheaega. Komisjon mõistab hukka firma ebaeetilise käitumise, kui ühe töötaja vallandamisteade saadeti kõigile töötajatele. “Selliseid asju aetakse nelja silma all,” noomib jurist Helve Toomla. Kuid töötaja kõik nõuded firma vastu jäävad komisjoni otsusel rahuldamata.

Komisjoni liikmed leiavad, et töötaja eksis seaduste vastu. “Suurim viga, mida inimesed teevad, ongi see, et nad võtavad suulist lahtilaskmist töölepingu lõpetamisena ega tule enam tööle,” ütles töövaidluskomisjonis tööandjaid esindanud Tallinna Autobussikoondise personaliosakonna juhataja Malle Särekõnno. Sellisel töölepingu lõpetamisel pole juriidilist alust.

Jurist Helve Toomla soovitab olukorras, kus tööandja on töösuhte suuliselt lõpetanud, alati kirjutada kahes ekspemplaris avaldus, milles palutakse töökohale ligipääsu ja tööga kindlustamist. Üks eksemplar tuleb saata tööandjale, teine jätta endale. Sellisel juhul on hiljem võimalik tõendada, et töötaja siiki tahtis tööle tulla.

Kommentaar
Raili Karjane, Tallinna ja Harjumaa töövaidluskomisjoni juhataja

Tööandjad ütlevad vahel, et töövaidluskomisjon on koht, kuhu võib tulla tööandjalt ilma täiendavaid kulutusi tegemata “raha välja pressima”. Enamasti on sellistel juhtudel tegemist nn lootusetute nõuetega, mida ei võta ette ka õigusabi teenuste osutajad. Töövaidluskomisjoni liikmed leiavad siiski, et ka sellistes pöördumistes ei ole midagi taunitavat. Demokraatlikus riigis tuleb anda igaühele võimalus ning kohtuvälised töövaidlusorganid selleks ongi, et ka ühiskonna vähem kindlustatud liikmed saaksid oma õigusi kaitsta, kui see ka kujuneb lootusetuks ettevõtmiseks.