Töötaja peab töösuhte kehtimise ajal hoidma tööandja ärisaladust ja järgima konkurentsikeeldu tasuta, sest see on tema lojaalsuskohustus.
Töölepingu seaduse § 50 p 6 kohaselt on töötaja kohustatud hoidma tööandja äri- ja tootmissaladust ning mitte osutama tööandjale konkurentsi, sealhulgas mitte töötama tööandja loata viimase konkurendi juures, kui need kohustused on ette nähtud töölepinguga. Need kohustused lasuvad töötajal ka pärast töölepingu lõpetamist, kui pooled sõlmisid niisuguse kokkuleppe ja tööandja maksis töötajale mainitud kohustuste täitmise eest eritasu või andis muud hüvitust.
Seega ei pea töötajale juhul, kui ta peab ärisaladust hoidma või konkurentsikeeldu järgima ainult töötamise ajal, selle eest mingit eraldi tasu maksma. Piisab lihtsalt vastavast kokkuleppest töölepingus. Töötajale peab täiendavat tasu maksma vaid siis, kui tööandja tahab, et töötaja hoiaks ärisaladust ja/või järgiks konkurentsikeeldu teatud aeg pärast töösuhte lõppu. Praktikas maksavad tööandjad töölepingu kehtivuse ajal igakuist lisatasu selle eest, et töötaja ka pärast töölepingu lõppemist hoiaks töötaja ärisaladust või järgiks konkurentsikeeldu, tõdes Heli Raidve Tööõigusabi jurist Heike Härma oma lõputöös.
Heli Raidve Tööõigusabi juhataja Heli Raidve soovitas kirjutada konkurentsikeelu ja ärisaladuse hoidmise kohustuse töölepingusse sisse, nagu nõuab seadus, sest väljaspool töölepinguid olevaid kokkuleppeid ei pruugi kohus alati arvestada.
Töövaidlusorgan ei pruugi aktsepteerida töölepingust eraldiseisvat kokkulepet, sest seadus ütleb selgesõnaliselt, et töötaja peab hoidma tööandja äri- ja tootmissaladust ja mitte osutama tööandjale konkurentsi juhul, kui need kohustused on ette nähtud töölepinguga, ütles Heli Raidve. Selline on küll üksikute ekstreemsete töövaidlusorganite seisukoht, aga te ei tea kunagi ette, millise suhtumisega töövaidlusorganisse te satute, märkis Raidve.
Advokaat ja õigusõppejõud Tiia Kruusmaa ütles, et ta siiski usub, et kohus tunnistab ka teisi kirjalikke kokkuleppeid. Kui see ei ole töölepingu osa, siis on ta töölepingu lisa, ütles Kruusmaa, avaldades lootust, et kohus peab siiski sisu vormist tähtsamaks.
Töötaja peab täpselt teadma, kes on konkurent. Raidve soovitab konkurendid määratleda tegevusala ja territooriumi kaudu. Ei ole mõtet hakata loetlema konkurente nimeliselt, sest uusi võimalikke konkurente võib igal ajal juurde tulla. Kui öelda, et konkurent on ainult äriühing, siis ei laiene see FIEdele ja töötaja võib minna FIE juurde tööle jne.
Töötaja peab aru saama, mis see konkurentsi osutamine on, rõhutas Raidve. Talle peab olema selge, kas konkurents on töölepingu alusel töötamine, töövõtt, juhatuse liikme staatus või teise firma aktsiate omamine. Mitmeti mõistmise korral tõlgendab kohus neid asju alati töötaja kasuks, märkis Raidve.
Täna ei sätesta seadus, kui kaua konkurentsikeelu kohustus pärast töölepingu lõppemist kehtida võib ja kui palju ärisaladuse hoidmise ja konkurentsikeelu kohustuste eest maksma peab. Kuna tegemist on inimese põhiseadusliku õiguse piiramisega, peaks tasu olema õiglane ja mõistlik hüvitamaks olukorda, kus töötaja ei saa pärast töölepingu lõpetamist teatud aja jooksul oma erialast tööd teha. Tänaseks Riigikogust tagasi võetud töölepinguseaduse eelnõu ühes versioonis oli nt konkurentsikeelu täitmise eest makstava igakuise hüvitise suuruseks vähemalt 60% töötaja eelnevast keskmisest kuupalgast. Kahjuks oli tegemist vaid eelnõuga, mida vastu ei võetud, märkis Raidve.
Raidve sõnul ei saa lisatasu keelu järgimise eest olla põhipalga sees. Põhipalk on põhi, sellele lisanduvad lisatasud. Hüvituse suurus peab olema töölepingus üheselt ja selgelt nähtav, rõhutas ka Heike Härma.
Kui pooled lepivad kokku, et töötaja pärast töölepingu lõpetamist hoiab teatud aja ärisaladust või hoidub konkurentsi osutamisest või teeb mõlemat, peab kokkulepe olema kindlasti kirjalik ja selgesõnaline. Kui töötaja järgib pärast töölepingu lõpetamist mõlemat kohustust, oleks soovitav sätestada töölepingus eraldi hüvitis mõlema kohustuse järgmise eest. Samas peab nähtuma ka sanktsioon juhuks, kui töötaja keeldu rikub. See võib olla leppetrahv kindlas summas või kogu hüvitise tagasimaksmise näol. Samuti peab olema määratud selle tagasimaksmise aeg.
Karistused tuleb eelnevalt kokku leppida
Kui tööandja ja töötaja pole eelnevalt kokku leppinud, millised on sanktsioonid konkurentsikeelu või ärisaladuse hoidmise kohustuse rikkumise eest, ei saa neid rakendada.
Riigikohtus oli vaidlus töötaja konkurentsipiirangu rikkumise asjas, milles tööandja esitas töötaja vastu nõude 74 480 krooni väljamõistmiseks.
Töötaja kohustus töölepingu järgi mitte osutama tööandjale konkurentsi kahe aasta jooksul ning hoidma äri- ja tootmissaladust. Selle nõude täitmise eest maksis tööandja 2000 krooni kuus. Töötaja oli tööandja nõusolekuta konkureeriva äriühingu üks asutaja ja asus sinna tööle. Hagis palus tööandja töötajalt välja nõuda väljamakstud eritasu, millele lisandus sotsiaalmaks
Riigikohus jättis hagi rahuldamata ja leidis, et töölepingus ei ole konkurentsipiirangu rikkumise tagajärjena kokku lepitud, et töötaja peaks eritasu tagastama või leppetrahvi maksma. Eritasu maksmine ei olnud töötajapoolse rikkumise tagajärg.
Saladuse hoidmise eest tuleb hakata maksma pärast töösuhte lõppu
kellele ja kui palju peab tööandja maksma ärisaladuse hoidmise eest, kui konkurentsikeeld ja ärisaladuse hoidmise kohustus on fikseeritud töölepingus
Töötaja töötab.
Tööandja ei pea, aga võib maksta hüvitust. Sellisel juhul on see kui ettemaks pärast töösuhte lõppu jätkuva ärisaladuse hoidmise ja konkurentsikeelu eest.
Töötaja lahkub töölt.
Tööandja maksab lisatasu, kui tahab, et saladus oleks hoitud ja töötaja talle konkurentsi ei osutaks. Summa suurust seadus ei määra, aga see peab olema õiglane ja mõistlik.
Töötaja rikub kohustust.
Vabastatakse ametist. (TLS paragrahv 86 p 7)
Töötaja rikub kohustust.
Maksab lisatasu tagasi või tasub leppetrahvi. Sanktsioone saab kasutada vaid juhul, kui need olid eelnevalt töölepingus kokku lepitud.
