Maris Lehtmets, Eesti Ametiühingute Keskliidu infojuht
Maris Lehtmetsa arvates tuleks alampalga tõstmine kasuks kogu ühiskonnale, kuna see parandaks eelkõige tublide töötegijate elujärge.
Mõni aeg tagasi koputati minu tööruumi uksele, sisse astus korralikult riides ja hea käitumisega naine. Kes palus: «Teil oli majahoidjat tarvis. Palun, võtke mind.
Jah, ma tean küll, et tuleb alampalga eest talvel õues lund rookida ja suurt prügikonteinerit välja tarida võtke, palun. No kas või poole kohaga.» Vaatasin ta pabereid naine oli lõpetanud tehnikumi, töötanud maakonnas palgaarvestajana aga nüüd, kui tulid uued ajad, uued olud, oli tööd leida võimatu. Kuigi mitu kuud juba otsitud.
Juuni alguses alustavad ametiühingud tööandjatega taas üleriigilise alampalga läbirääkimisi, sedakorda püütakse saavutada 3100 krooni kuus. Mis, nagu selgus 2. juuni Postimehe artiklist, on mõnegi tööandja arvates liiga palju «ilma oskusteta inimesele».
Maainimese palk
Tõepoolest maailmas üldlevinud arusaamise kohaselt on alampalga saaja tihti eluheidik, keda ühiskond n-ö aitab vee peal hoida. Kas ka Eestis? Ma arvan, et mitte.
Kes võtab vaevaks Eestimaal pisut ringi vaadata, näeb, et rääkides tänapäeva Eestis alampalga saajatest, räägime suurest hulgast erinevates eluvaldkondades väljaõppinud maaelanikkonnast, Eesti väikelinnade töötajatest.
Kuid kes hoolimata oma tehnikumi- või kutseharidusest ei tea alati sedagi, kas seegi rahanatuke järgmine kuu arvele laekub või kuulutab omanik päevapealt pankroti välja. Või kirjutatakse graafikusse/lepingusse vähem töötunde, kui tegelikult tehtud, et oleks võimalik veelgi vähem maksta.
Seega me räägime ca 100 000 tavalistest normaalsetest eestimaalastest, meie endi (maal elavatest) sugulastest. Kes püüavad oma (või kohaliku) olukorra kiuste olla ühiskonna aktsepteeritud osa. Mitte olla luuser, muidu laisk ega sotsiaalabi järjekordades istuja. Meie rahvaarv on väike, iive negatiivne.
Vilets prognoos
Prognoosid näitavad, et varsti on meil eakaid inimesi tunduvalt rohkem kui töötegijaid. Kuid teatavasti ei ole meil kusagilt võtta laiu naftavarusid, mille abil toita ja katta oma elanikkonda, nagu see toimib mõningates araabia maades.
Ka ei ole meil imelist Vahemere-äärset kliimat, mis kutsuks rikkaid britte siia permanentseid suveresidentse rajama ning oma kallist raha meile maha jätma.
Seepärast põhineb meie riigi heaolu töökohtadel ning tööealise elanikkonna olemasolul, selle efektiivsel toimimisel ning toimetulekul.
Ning enda taastootmisel, millega, nagu öeldud, on meil lood kehvakesed.
Statistikaameti arvutuste järgi elavad allpool vaesuspiiri pered, kus kuu sissetulek on madalam kui 1662 krooni inimese kohta. Kuna sellest väiksemast rahast ei piisa enam elementaarseteks kulutusteks: eluasemeks, toiduks, riieteks.
Kui antud, siis nõutakse
Mis tähendab, et peres, kus on kaks last (mis on vältimatu arv taastootmiseks), peab ühes kuus laekuma pere eelarvesse vähemalt 6 648 krooni (neto), mis on aga kolm praegust alampalka netos. Kuid palgasaajaid on peres (sedagi heal juhul) ainult kaks.
Kes tihtilugu on ka alampalga saajad, parimas tööeas inimesed, keda ootavad kodus ülalpeetavad, lapsed. Ning kes kõigi raskuste kiuste kombineerivad ja arvestavad iga senti, et kasvatada oma lastest korralikud ja ausad kodanikud. Ehk tegelevad selle artikli ja teema kontekstis tööjõu taastootmisega meie ühisele tööturule. Kus iga töökäepaar on arvel.
Kellele on rohkem antud, sellelt ka rohkem nõutakse. Kas eksin, kui eeldan, et tööandja kui ühiskonna haritum ja edukam osa peaks suutma näha kaugemale, mõtlema laiemates ühiskondlikes kategooriates kui praegune suurem kasum?
Ning et siis saab asendada küsimuse «Miks maksta?» vastuse otsimisega: «Kuidas teha, et saaks maksta 3100 krooni kuus?» Inimestele, kes pingutavad kõigest väest, et leida mingigi inimväärne toimetulekuviis, vanematele, kes kõigi raskuste kiuste kasvatavad meie ühiskonnale järeltulevat põlve. Sest homme on ka päev.
