Rain Rosimannuse väitel on vanemahüvitise eesmärk rohkem lapsi, mitte vaesuse ja töötuse kaotamine
Mälu ja loogikaga on halvasti. Olete ehk ühest kuulnud riigist, kus on vanemahüvitis i l m a igasuguse ülemise piirita kehtinud juba rohkem kui kümme aastat? Ei ole? Selline riik on olemas. Eesti.
Seda hüvitist on siiani nimetatud sünnitushüvitiseks. Kuni 2002. aastani maksti seda 126 päeva. Maksti 100 protsendi ulatuses ema senisest palgast, tegemata numbrit, kas see on Eesti keskmisest kõrgem või madalam. Riik kosus ja alates eelmise aasta oktoobrist jõudis maksta 140 päeva eest. Nüüd on plaan 365 päeva ehk kogu aasta. Kui pere nii otsustab, siis ka isadele. Lisaks on vastu tulles nn sotsiaalsele õiglustundele otsustatud hüvitisele seada ülempiir. 100 protsenti makstakse vaid neile, kes teenivad vähem kui kolm keskmist palka. Niisiis ei midagi ennekuulmatut, vaid olemasolev, aga rohkem ja paremini.
Mõõdukas mälu
Enne riigikogu valimisi vaatas Reformierakond näkku kolmele numbrile. Aastane sündide arv Eestis on 10 aastaga vähenenud 18 000-lt 13 000-le. Selleks, et sünnid surmasid pisku võrragi ületaks, peaks aastane sündide arv rohkem kui kahekordistuma. Kui praegune tendents jätkub, kahaneb Eesti rahvaarv poole sajandi jooksul alla miljoni, s.t et võime põhiseaduse preambula sisse soolata ja pillid kotti panna. Kokku kerida kogu pensioni-, regionaal-, keele- jm head ja paremat taotlevad poliitikad, sh vaesuse vähendamise poliitika.
Valimistel välja käidud kava järgi lubati hüvitada 100 protsenti ema senisest palgast. Koalitsiooniläbirääkimistel tuli see plaan sotsiaalse õigluse vaatepunktist mõistagi jutuks. Reformierakond oli päri, et ka sissetulekuta emadele on vaja sünnitusjärgset toetust, samuti aasta jooksul. Lepiti kokku alampalga peale. Nõustusime läbi rääkima ka hüvitise ülempiiri kehtestamise osas. Vaidlus oli, kas maksimaalselt kuni kolm või neli keskmist palka. Kodurahu huvides nõustusime, et jääb kolm.
Praegu on peale teatava mälunõrkuse Eestit tabanud ka loogika kadu. Sest mida me kuuleme? Et neile rohkem kui 25 000 naisele, kes üle keskmise teenivad, pole mõtet palju raha raisata, sest 2002. aastal oli kõigi sünnitajate hulgas Eesti keskmisest kõrgemat palka teenivaid emasid vaid viiendik. Tore. Aga siin on kaks asja omavahel sassi aetud. Tänane nutune seis ja soovitav olukord. Kas tõesti soovime, et parema tööotsa välja võidelnud naised ei soetaks lapsi?
Mõõdukate meelest on võimalik õiglust tagada 4000 krooni tasemel, mida makstakse kõigile võrdselt. Milles on õiglus, kui 3000 krooni teeninud ema premeeritakse lapsega koju jäämise eest 1000 lisakrooniga ja seni 6000 krooni teeninud ema karistatakse sama patriootilise teo eest sissetuleku 2000-kroonise vähenemisega?
Kuuleme, et praegune vanemahüvitiste kava on ennekuulmatu ja lubamatu, sest sissetulekutest lähtuvat hüvitist makstakse eelarvest. See olevat suisa põhiseadusevastane diskrimineerimine. Huvitav, millest kui mitte sissetulekutest lähtuvalt makstakse täna toimetulekutoetusi? Minu mäletamist mööda ei saa kõik võrdselt.
Või võtame veelgi klaarima näite tulumaksu arvestamise. Kui võrdse protsendimäära kehtestamine sõltumata sissetulekutest (nagu praeguse tulumaksu ja tulevase vanemahüvitise puhul) on põhiseadusega keelatud varanduslik diskrimineerimine, jääb ainsaks põhiseaduslikuks tulumaksustamise viisiks ühesuguse suurusega peamaksu kehtestamine. Ka ühetaoline 26-protsendiline või 20-protsendiline maks on sel juhul lubamatu, kõnelemata astmelisest maksust. Sest miks peab üks oma palgast maksma 2000 ja teine 200 krooni? See on ju selge diskrimineerimine sissetulekute alusel. Kus on siin õiglus ja võrdsus?
Tundub, et eestikeelne hüvitis on paljudele raskesti mõistetav termin. Öelgem siis teisiti nii varem kui ka nüüd on tegu aasta jooksul saamata jäänud tulu kompenseerimisega. Sünnitushüvitis ei ole kunagi olnud toetus ega ole seda ka vanemahüvitis. Sõltumata sissetulekutest saavad k õ i k 100 protsenti oma senisest palgast, v.a rikkad. Kes varem sai paarkümmend tuhat krooni kuus, saab 17 000 krooni vaid 85 protsenti senisest tulust. Kuid see, kelle sissetulek oli varem 1 kroon, saab hüvitist 2200 krooni ehk 2200 korda rohkem kui seni.
Aiast ja aiatagusest
Kogu diskussiooni krooniks leiab Jaan Kaplinski kümme aastat pärast 100-protsendilise sünnitushüvitise kehtestamist, et tegemist on eugeenikaga. Andres Langemets esitab Sirbis üleskutse, et ärme siis parem üldse mitte midagi tee, kui laste muretsemist toetav hüvitis vaesust ei ravi ja töökohti ei loo?!
Siinkohal jumalat appi hüüda tundub tähtsa asjamehe tülitamisena. Pigem võiks kutsuda kõiki oponente järgima üht vana loosungit aitab jamast! Sedakorda ka mõõdukatest autoritekollektiivi ennast. Kriitika on alati tarvilik, kuid see võiks siis olla vähemalt aus faktide suhtes ning minimaalseltki võtma arvesse eelnõu peamist taotlust.
Aga ei võta. Kõik kriitikud kipuvad rääkima vaesusest. Sellest räägitakse nii palju, et eelnõu algne eesmärk ja üldine kokkulepe tegelda Eesti kestmise peamise probleemi ehk rahvaarvu vähenemise küsimusega kipub üldse meelest minema.
Keegi ju ei vaidlegi selle vastu, et nii impotentsus kui ka tuberkuloos on tõsised ja valusad probleemid. Aga ärgem üritagem disainida impotentsivastast ravimit, mis ühtlasi ka kopse raviks. Niisamuti ei ole mõtet vanemahüvitisest otsida rohtu kõikide Eesti hädade vastu.
Vaesuse osaline leevendamine võib olla vanemahüvitise oluline kaasnähe (ja sissetulekuta emade puhul on ta seda kindlasti). Aga vanemahüvitis pole vaesuse ega töötuse vastu võitlemise instrument. Pole kunagi olnud. Kui keegi mõtleks tõsiselt ravida vanemahüvitisega pikka aega vaesust ja töötust, oleks ikka päris hull lugu elukutse sünnitaja, palk vanemahüvitis.
Miks otsustasime keskenduda rahvastikupoliitikale ja mitte vaesusele? Väga lihtsustatult öeldes arvame, et riik, mille rahvaarv läheneb 2 miljonile, on eesti rahva kestmisele kindlam tagatis kui riik, kus on vähe vaeseid, aga ka vähe elanikke.
