5. juunil toimus Rahvusraamatukogus seminar teemal Puhkuseseaduse rakendamise ja puhkusetasu arvutamise aktuaalseid probleeme. Lektor Luule Käis rääkis puhkuste juriidilistest probleemidest, nimelt sellest, et puhkamine (puhkusel olek) ei ole kaugeltki palgatöötaja isiklik asi vaid seaduse järgi on puhkus nii töötaja õigus kui ka kohustus. Seega tööandjal ei ole õigust jätta puhkus andmata ja töötaja ei saa sellest loobuda.
Puhkuste kasutamine ei saa toimuda organiseerimatult, sest ettevõtte või asutuse normaalne töörütm peab olema tagatud (v.a kollektiivsed puhkused). Et see nii oleks, peab iga tööandja koostama puhkuste kasutamise järjekorra (ehk ajakava) kalendriaasta kohta ja tegema selle töötajatele aegsasti teatavaks (jaanuarikuu jooksul). Räägiti ka sellest, millised probleemid võivad praktikas tekkida kui tööandja pole puhkuste ajakava õigeaegselt teatavaks teinud. Oluline on ka puhkuste kasutamise kohta arvestuse pidamine ja arusaamine sellest, et puhkus (alammäär 28 päeva) on ette nähtud tööaasta, mitte kalendriaasta eest ja seda põhjusel, et edaspidi alates 2006. aastast võib tekkida olukord, et mingil põhjusel saamata jäänud puhkusepäevade võimaldamist ei saagi enam nõuda, sest nõudeõigus on aegunud. Kuna aegumise kulgemise algust loetakse tööaasta lõppemisest, on äärmiselt oluline et nii puhkuste planeerimisel kui ka puhkuse andmise vormistamisel oleks märgitud millise tööaasta eest see puhkus on.
Seminaril käsitleti ka puhkusetasu arvutamist ja väljamaksmist. Räägiti probleemidest, mis praktikas tekivad seoses sellega, et puhkusetasu arvutamiseks on 2 erinevat võimalust: töötaja on viimase 6 kuu jooksul saanud ainult põhipalka või lisaks sellele ka lisatasu ja/või töötulemustega seotud preemiat. Lektor selgitas, et praegu on tekkinud olukord, kus lisatasu või preemia arvessevõtmine võib kaasa tuua puhkusetasu suuruse olulise vähenemise. Lisatasude ja preemiate arvessevõtmise mõte ja eesmärk seisneb ju tegelikult selles, et lõpptulemus oleks töötajale kasulikum. Kui aga lõpptulemus on vastupidine, peaks raamatupidajal olema õigus ja kohustus teha arvutus ainult põhipalga järgi. Puhkusetasu arvutamise korda reguleeriv valitsuse määrus aga sellist kohustust ega õigust ette ei näe (seal räägitakse, et pooled võivad sellekohase kokkuleppe sõlmida kollektiiv- või töölepingus). Lektor soovitas selles küsimuses tugineda töölepinguseaduse §-le 14, mis võimaldab töötaja õigusi laiendada ka tööandja ühepoolse otsusega. See tähendab, et soodsama arvutusvariandi rakendamise peaks tööandja tegema kohustuslikuks kõikide töötajate suhtes. Sellega oleks tagatud, et puhkusetasu arvutatakse kõikidele töötajatele ühesuguse põhimõtte järgi.
Erinevate võimaluste selgitamiseks esitati näiteid, ning võrreldi saadud tulemeid.
Lisaks tõi lektor välja ka mitmeid erisusi, mis võivad esineda puhkusetasu arvestamisel (nt. lapsehoolduspuhkuselt või tegevteenistusest naasnud töötaja korral jne).
Raamatupidaja.ee
12.06.03
