Iganädalane puhkeaeg.
Seadusemuudatusega taastatakse ka varasem pikaaegne iganädalase puhkeaja praktika, mille kohaselt iganädalane järjestikune puhkeaeg hõlmab ka igapäevast puhkeaega. See tähendab, et tavapärase tööaja arvestuse korral (st E–R töö) tuleb töötajale tagada 48 tundi järjestikkust puhkeaega ning summeeritud tööaja arvestuse korral (st graafikuga töö) 36 tundi. Selline praktika on Eestis kehtinud töölepingu seaduse loomisest alates.
Seadus ei sätesta, mis ajast seitsmepäevast perioodi lugema hakatakse. Tööandja võib lugeda seitsmepäevase perioodi algushetkeks vaadeldava perioodi esimese vahetuse algusaja. Oluline on seejuures, et mistahes seitsmepäevase ajavahemiku jooksul on töötajale tagatud 48 või 36 tundi järjestikust puhkeaega. Idanädalase puhkeaja võimaldamist seitsmepäevases perioodis saab kontrollida kellaajalise täpsusega alates eelmise iganädalase puhkeaja lõpust.
Seadus eeldab, et iganädalane puhkeaeg on laupäev ja pühapäev, kuid töötaja ja tööandja võivad kokku leppida ka teisiti. Summeeritud tööaja arvestuse korral iganädalase puhkeaja periood on reguleeritud tööajagraafikuga ja võib-olla erinevatel päevadel, kuna töötaja võib töötada ka laupäeviti ja pühapäeviti.
Igapäevane puhkeaeg ei ole osa iganädalasest puhkeajast, vaid see peab eelnema iganädalasele puhkeajale. See tähendab, et töötajale tuleb vähemalt kord seitsme päeva jooksul tagada järjestikku nii igapäevane kui ka iganädalane puhkeaeg: 11 tundi + 36 või 48 tundi = kokku 47 või 59 tundi.
Allikas: https://www.tooelu.ee/et/25/puhkeaeg
