kirjeldan analoogset olukorda, aga natuke teisest vatevinklist : naisterahvas soovis tööle tulla, iseloomustus eelmisest töökohast ei olnud hiilgav, aga ka mitte midagi kohutavat.möödus 1.5 kuud ja jäi haiguslehele.
kuna töökohtade arv on siiski paika pandud, annab iga puudumine kohe tunda. möödus kolm nädalat. töötajat nähti lihtsalt ringi jalutamas. hakkasin koguma infot - mis haigus see on, mis võimaldab ringi jalutada. ilmselt jõudis see info ka töötajani ja lõpuks suvatses
helistada ja informeerida - raskelt kulgev rasedus. tulemus - olin sunnitud lükkama edasi
teiste töötajate puhkused ( graafikujärgsed ), et mingilgi määral tööga toime tulla. vevalt, et need inimesed eriti rõõmustasid. pluss lisakoormus puuduva töötaja tõttu. meie telefonivestluse lõpplaused olid - miks nii talitada, kannatavad ka töökaaslased? vastus:
mis teha, elu on selline.
nüüd on tarvis otsida uus töötaja, lepingutsaab vormistada aga ainult tähtajaliselt( kas keegi soovib üsngi kahtlast või ka ebakindlat lepingut sõlmida ?). hakata uuesti teda välja koolitama jne. Võibolla jääbki ainus võimalus - võtta tööle naisterahvad, kellel need "ohud" möödas ja lapsed suured või mis? See,et nüüd mindi välja
suurema haigusraha ja edaspidi ka suurema emapalgapeale ei ole küll õigustus teiste inimestga selliseks käitumiseks. otsesd kannatajad on momendil siiski töökaaslased.
