Üksikasjad

Avaldatud: 01 november 2010

• Postimees
• AMETIÜHINGUTE SEADUS

Ametiühingute liikmete arv on Eestis viimastel aastatel järjekindlalt kahanenud. Vähenemine on toimunud sõltumata sellest, kas majandus parajasti õitseb või kiratseb.

Ametiühingutesse kuulub alla kümne protsendi Eesti töötajatest. Nii väike on arv 2008. aasta andmetel Euroopa Liidus veel vaid Leedus. Põhjusi, miks ametiühingud siin ebapopulaar­sed on, leidub mitu – näiteks neile Nõukogude ajast külge jäänud negatiivne kuvand, suurettevõtete vähesus Eestis ning ka eestlastele omane individualism.

Mitukümmend tuhat eestimaalast siiski kuulub ametiühingutesse. Üks neist on IF Kindlustuse erakliendihaldur Ülle Lennuk. Tema sai tõuke ametiühingusse astumiseks probleemidest eelmise tööandjaga. «Eelmise tööandja firma läks pankrotti ja nägin, mis võib juhtuda töötajatega, kui firmal hakkab kehvasti minema,» märkis Lennuk.

Nüüd on ligi kümme aastat IF Kindlustuse ametiühingusse kuulunud Lennuk selle peausaldusisik. Igal nädalal on tal võimalik pühendada üks tööpäev ametiühinguasjade ajamisele, saades selle eest põhipalka.

Ühing annab abi

«Meil on kollektiivleping, ja kui on olnud mingeid arusaamatusi – eriti 2000. alguse tollase juhtkonnaga oli juhtumeid, kus töötajad tundsid, et nende õigusi on riivatud –, siis need on saanud lahendatud,» rääkis Lennuk, mis kasu on IFi töötajad ametiühingust saanud.

«Kuna oleme Eesti Ametiühingute Keskliidu (EAKL) liige, saavad meie liikmed sealt tasuta juriidilist nõustamist, mis on väga professionaalne,» lisas Lennuk. «Selliste probleemidega nagu tööõigus tegelevad Eestis igapäevaselt väga vähesed juristid, aga EAKLi jurist ainult nendega tegelebki.»

Kollektiivlepinguga on IFi töötajatele kehtestatud soodsamad tingimused, kui seadus sätestab. Näiteks on seal kirjas, et IF hüvitab töötajale haigestumise korral esimese haiguspäeva. «Kõige olulisem, mis kollektiivleping annab, on turvatunne, mis tuleb teadmisest, et olulistest muudatustest tuleb töötajaid eelnevalt informeerida,» märkis Lennuk.

Kollektiivleping kehtib kõigile IFi töötajatele, ehkki ametiühingusse kuulub neist vaid ligi 15 protsenti. «Ei viitsita lihtsalt,» nimetas Lennuk peamise põhjuse, miks enamik tema kolleegidest ametiühingusse ei kuulu.
Aeg-ajalt on kuulda, et ettevõtted püüavad töötajaid mõjutada ametiühingusse mitte astuma. IF Kindlustuses Lennuki sõnul sellist survet pole.

«Ametühingul ja IFil tööandjana on väga head suhted, regulaarselt toimuvad juhtkonna ja ametiühingu kohtumised ning ametiühing kaasatakse olulistesse, töötajaid puudutavatesse teemadesse,» ütles IF Kindlustuse personalijuht Kristi Reinap. «Tööandjana võidab IF ametiühingu olemasolust seda, et saame korraga suuremalt grupilt töötajatelt vahetut tagasisidet, mis on hästi ja mis vajaks veel arendamist.»

Et ametiühingud saavad positiivset rolli mängida, möönab isegi tööandjate keskliidu juhataja Tarmo Kriis. «Ettevõtja ei pruugi jõuda kõiki töökeskkonna probleeme ise välja selgitada. Kui ametiühingust tuleb ettepanekuid, kuidas töökorraldust ohutumaks või efektiivsemaks muuta, siis sellest oleks küll palju kasu,» lausus ta.

Mõju on tühine

Tartu Ülikooli makroökonoomika professor Raul Eamets märkis, et ametiühingute mõju majandusele on riigiti erinev. «Põhjamaades, kus ametiühingud on hästi tugevad ja toimuvad tsentraliseeritud läbirääkimised, ei nähta, et ametiühingutel oleks majandusele negatiivne mõju. Tööturg on seal suhteliselt paindlik ja kõik toimib,» rääkis ta. «Samas väidetakse, et Mandri-Euroopas, näiteks Saksamaal, muudavad ametiühingud tööturu pigem jäigemaks.»

«Kõik muidugi sõltub sellest, kelle mätta otsast vaadata,» lisas Eamets. «Kui vaatame töötaja mätta otsast, siis arvan, et Saksamaa ametiühingud teevad tublit tööd.»

«Arvestades, kui individualistlik Eesti ühiskond praegu on, ei usu ma, et Põhjamaade mudel siin kunagi rakenduks,» märkis Eamets. Postkommunistlikes riikides, kus ametiühingud on suhteliselt mõjukad, näiteks Tšehhis ja Poolas, on nende roll Eametsa sõnul pigem selline kui Saksamaal.

See ei tähenda siiski, et ametiühingute liikmeskonna suurenemine majandusele ilmtingimata negatiivset mõju avaldaks. «Eestis on ametiühingutesse kuulumine ja mõjutase nii väike, et kui see natuke muutub, ei muuda see oluliselt meie majandust halvemuse poole,» lausus Eamets. Küll aga suureneks ametiühingute mõju kasvades tema sõnul sotsiaalne turvalisus.

Laura Raus

Üksikasjad

Avaldatud: 29 Oktoober 2010

• RIIKLIKU PENSIONIKINDLUSTUSE SEADUS
• Maaleht

Sulev Oll

Töövõimetuspensionäride hulk Eestis kasvab kiiresti, kusjuures osa neist käib tööl ja saab lisaks pensionile ka palka.

Lood inimestest, kes ametlikult on peaaegu või täiesti töövõimetud, aga siiski tööd teevad, tunduvad anekdootidena, aga on tõesed.

Aruandes Riigikogule tõdeb Riigikontroll, et “tulu teenis 41% töövõimetuspensionäridest, kusjuures osa neist on sellised, kelle töövõimetus on 100% ja kes seega ei tohiks olla võimelised tulu teenima.”.

Lähtudes väitest, et üht tululiiki – palgatulu – teenib 35% töövõimetuspensionäridest, puudutab see Eestis ikkagi rohkem kui 27 000 inimest.

Pensioni saamise õigus tekib alates 40% töövõime kaotuse tuvastamisest, protsenti hinnatakse kuue kuu kuni viie aasta järel. Ekspertiisi teeb sotsiaalkindlustusamet.

Sada pluss sada

Seda, et teema on väga üleval, näitavad ka arvukad küsimused ja vastused Internetis.

“Kui mulle on määratud 40% töövõimetust ja saan riigilt ka igakuist pensioni selle eest, kas siis võin töötada täiskohaga tööl ja saada täispalka?” küsib üks huviline Delfi Naisteka foorumis.

Vastus kinnitab, et nii see tõesti on: “Riik selles osas mingeid kitsendusi ei tee – tean, sest eelmisel aastal just uurisin põhjalikult, kui isa oma 80%ga otsustas tööle minna.”

Vestluse jätk samas foorumis näitab, et Riigikontrolli väide sajaprotsendiliselt töövõimetutest, kes siiski töötavad, vastab vägagi tõele.

“Muuseas, mul ka üks sõbranna 100% töövõimetu, kuid ometi töötab täiskohaga ja käib selle kõrvalt veel ülikooliski,” kirjutab üks arutelus osaleja.

Selgitusena, miks osa inimesi eelistab ühekorraga nii tööl käimist kui töövõimetust, võib võtta ka järgmist kommentaari:

“No kurat – saan nüüd jah paljonäriks kohe – olen 100% ja käin täiskohaga tööl. Saan siis teie arust 200% sissetulekut või?

Aga millise vaevaga ma ennast tööle vean, kuidas ma igal hommikul endale jala alla panen (protees), milliseid valusid ma kannatan, kui suur on minu igakuine ravimite arve?

Seda ei taha nagu keegi kommenteerida, sest seda kõrvaltvaatajana ei teata ja polegi ju vaja, sest teie elud korras ja kadedus lööb välja, et keegi saab kahest kohast kohe.

Ja ei tule selle riigipoolse pinsiga välja, kuna on ka kaks last koolitada ja tahaks ka vahest midagi endale lubada.”

Puudega inimeste töötamisse suhtub soosivalt ka sotsiaalministeerium.

Võimalik on saada isegi toetust, mis korvaks töötamisega seotud lisakulud.

Üks põhjus, miks saja-protsendi-arutelud üldse tekkida saavad, on see, et töövõimetuse taotlemisel hinnatakse töövõime kaotust mitte skaalal “on võimeline töötama – ei ole võimeline töötama”, vaid muudel alustel.

Riigikontroll nuriseb

“100% töövõimetusega inimene võib olla täiesti suuteline töötama talle sobival töökohal, mis vastab tema tervislikule seisundile,” tõdeb ka sotsiaalministeeriumi peaspetsialist Helmi Tampere väljaandes “Erivajadustega inimene – hinnatud töötaja”.

Töövõime kaotuse protsendi määramisel lähtutakse nii isiku kõige kauem kestnud kui ka viimasest ametikohast, terviseseisundist ning osaliselt ka haridusest ja võimest õppida.

Ei arvestata aga sissetulekut, võimalust tervist taastada, võimet teha muud tööd või omandada uut ametit.

Just nende põhimõtete suhtes ongi Riigikontroll väga kriitiline, väites, et inimestel puudub motivatsioon püsivat töövõimetust mitte taotleda.

“Seetõttu määrataksegi peaaegu kõigile, kellele korra juba on määratud töövõimetus, see hiljem kordusekspertiisi käigus uuesti,” väidetakse aruandes Riigikogule.

Olgu põhjus milline tahes, tõsi on see, et töövõimetuspensioni saajate arv on tõesti hüppeliselt tõusnud.

Kui kümme aastat tagasi oli neid Eestis 44 000, siis nüüd juba 78 000. Osaliselt võib selle taga aimata majanduslanguse mõju: osa inimesi, keda kannustas töötuks jäämise hirm, vormistas mingigi sissetuleku saamiseks varasema töövõime kaotuse nüüd ametlikult. Oma osa on siin ka tööõnnetustel.

Kulutused, mis riik pensionide maksmiseks teeb, on kasvanud veelgi kiiremini: 663 miljonit krooni aastal 2000 ning 2,5 miljardit krooni mullu.

Nii inimeste kui raha hulga kasv muudab Riigikontrolli vägagi kriitiliseks. “Töövõimetuspensioni saajate arv kasvab, aga riik pole teinud midagi töövõime kaotuse tuvastamise süsteemi korraldamiseks,” väidetakse aruandes.

Töötama peaks rohkem

Veel heidetakse ette, et Eestis puuduvad abinõud töövõime kaotanud inimeste kiireks tagasitoomiseks tööturule.

Seega pole mure mitte see, et töövõimetud töötavad ja palka saavad, vaid see, et 60% osaliselt või täielikult töövõimetutest inimestest ei teeninud mullu tulu ja olid riigi ülalpidamisel.

Tõsi, sotsiaalministeerium on kavandamas siin muudatusi. Eelkõige puudutaks see töövõimetuse hindamist. Tulevikus hakataks hindama inimese säilinud töövõimet, seega seda, mida inimene on suuteline tegema. Praegu on see muudatus siiski veel idee tasandil.

Mullu lisandunud töövõimekaotused

- Esmakordse püsiva töövõimetuse määramise ekspertiise kokku 14 364.
- Esmakordse püsiva töövõimetuse määramisi 12 973.
- Sajaprotsendilisi püsiva töövõime kaotusi 1418.
- 40–90% püsiva töövõime kaotusi 10 892.

Allikas: sotsiaalkindlustusamet

Üksikasjad

Avaldatud: 31 Oktoober 2010

• KOGUMISPENSIONIDE SEADUS
• Pensionikeskus

2009. aasta 1. juunist kestnud paus kohustusliku kogumispensioni sissemaksete tegemisel saab läbi ning 2011. aasta 1. jaanuarist hakatakse süsteemiga liitunutel kohustusliku kogumispensioni makset taas kinni pidama.

Aastal 2011 on sissemaksed tavapärasega võrreldes siiski poole väiksemad. See tähendab, et riik maksab 2 protsenti ja inimene ise 1 protsendi.

Nende inimeste puhul, kes esitasid 2009. aasta sügisel maksete jätkamise avalduse, on inimese enda panus ka 2011. aastal jätkuvalt tavapärane 2%.

Aastatel 1942-1954 sündinud inimeste suhtes, kes esitasid 2009. aasta sügisel maksete jätkamise avalduse, kohaldub erireegel – nende sissemaksed jätkuvad 2011. aastal tavapärases määras (2%+ 4%).

2011. aasta 1. jaanuarist algab sissemaksete tegemine kõigi kohustusliku kogumispensioniga liitunud isikute jaoks automaatselt ja inimestel selleks eraldi mingit avaldust esitada ei tule.

Tööandjate jaoks, kes oma töötajate palgast kohustusliku kogumispensioni makseid kinni peavad, toob 2011. aasta 1. jaanuar kaasa kaks erinevat maksemäära. Kohustusliku kogumispensioni süsteemiga liitunud töötaja palgast tuleb kinni pidada kas 1 protsent või 2 protsenti, sõltuvalt sellest, kas see töötaja esitas 2009. aasta sügisel maksete jätkamise avalduse või mitte. Makse määra saab kontrollida pensionikeskuse veebilehelt kogumispensioni päringute alajaotusest.

Tavapärane sissemaksete tegemise kord taastub 2012. aastast, mil kõigi jaoks hakkab kehtima kohustusliku kogumispensioni makse, mis koosneb 2-protsendisest inimese osast ja 4-protsendisest riigi osast.

Kohustusliku kogumispensioni makse 2011. aastal (esimene protsendimäär on isiku, teine riigi lisatav osa)

Makse 		1942-1954 sündinu 	1942-1954 sündinu 	1955 ja hiljem sündinu		1955 ja hiljem sündinu			
vanemahüvitiselt 									
									
		Ei esitanud 2009.a 	Esitas 2009.a  		Ei esitanud 2009.a 		Esitas 2009.a 		
		maksete jätkamise 	maksete jätkamise 	maksete jätkamise 		maksete jätkamise 			
		avaldust 		avalduse		avaldust 			avalduse
1%		1% + 2% 		2% + 4% 		1% + 2% 			2% + 2%

Üksikasjad

Avaldatud: 26 Oktoober 2010

• TÖÖLEPINGU SEADUS
• Eesti Päevaleht

Helve Toomla, jurist

•• Olen füüsilisest isikust ettevõtja (FIE). Kuu aja eest palkasin endale abiks töötaja, sest töömaht suurenes. Juhtus aga nii, et mu projekt lükati tagasi ning majanduslikel kaalutlustel ei saa ma uut töötajat pidada. Et kutsusin inimese teiselt töökohalt ära, siis sooviksin teda koondada, et tal oleks riigi poolt tagatud toetus kuni uue töö leidmiseni. Kas oleks võimalik viidata mõnele allikale, kust saaksin koondamise kohta rohkem lugeda? Ja kas üldse on võimalik inimest koondada, kui ta on töötanud vaid ühe kuu?

Küsimusest ei selgu, kas küsija sõlmis projektitöö tegemiseks palgatud inimesega töölepingu või mõne muu võlaõigusliku lepingu, näiteks töövõtu- või käsunduslepingu. Koondamise tõttu saab lõpetada ainult töölepingut ja põhjuseks saabki olla see, et küsijal ei ole tööd anda. See, kui kaua inimene on oma tööandja juures töötanud, on oluline koondamisest etteteatamisel ja töötukassalt hüvitise saamisel (mitme kuu töötasu jagu koondamishüvitist makstakse, oleneb töötatud ajast – toim), töölepingu erakorralist ülesütlemist ei mõjuta see kuidagi – koondada saab ja tuleb ikka, olgu või palgal oldud kuu aega. Töötajale, kelle töösuhe tööandja juures on kestnud alla ühe aasta, tuleb anda kirjalikku taasesitamist võimaldavas vormis töölepingu ülesütlemise avaldus (koondamisteade) vähemalt 15 kalendripäeva ette ja maksta hüvitist ühe kuu keskmise töötasu ulatuses.

Töösuhteid, sh koondamist ja selle korda, reguleerib töölepinguseadus (TLS). Selle seaduse § 89 lg 1 järgi võib tööandja koondamise tõttu töölepingu erakorraliselt üles öelda siis, kui töösuhte jätkamine kokkulepitud tingimustel muutub võimatuks töömahu vähenemise või töö ümberkorraldamise tõttu või muul töö lõppemise juhul. TLS-i koos selgitustega (käsiraamatut) saab lugeda sotsiaalministeeriumi koduleheküljelt www.sm.ee. Dokumentide vormistamisel tuleb tingimata lugeda ka töötuskindlustuse seadust (www.tootukassa.ee) ja esitada töötukassale vormikohased tõendid.

•• Töötaja väidab, et tööandjal on kohustus anda puhkust kalendriaasta jooksul isegi siis, kui see on veel välja teenimata, n-ö avansiliselt. Ta viitab teie ühele varasemale vastusele, kus on kirjas, et tööandja võib seda teha, mitte et ta peab seda tegema. Töötaja ei saa vahest aru. Palun selgitage veel kord puhkuse avansina andmise teemat.

Nagu juba korduvalt olen kirjutanud, vajab puhkuse väljatöötamata osa ehk avansi andmine poolte kokkulepet. Tööandja peaks puhkuste ajakava koostamisel oma ettevõtte vajadusi ja töötajate soove arvestades kaaluma, millal ta kellelegi puhkust anda saab ja kas seda tuleb kellelegi avansina anda. Viimasel juhul on vajalik töötaja nõusolek, sest ka tööandja ise ei saa kedagi sundida puhkust ette võtma. Samas peab tööandja silmas pidama, et iga kalendriaasta jooksul peab töötaja saama kätte kogu oma puhkuse, mis tavaliselt kestab 28 kalendripäeva, kuid võib ka pikem olla, ja et puhkust saab osadeks jagada vaid poolte kokkuleppel. Kui töötaja ei ole tänavu enne detsembrit puhkust saanud, siis tuleb tööandjal talle aasta viimasel kuul tõesti puhkust anda, sest selleks ajaks on ta selle täies ulatuses välja teeninud ning on täidetud ka nõue anda puhkust kalendriaasta jooksul.

Töötajatele tuleks selgitada, et neile ei ole kuidagi kasulik puhkust ette kasutada, kuna ette saadud puhkuse tasu peetakse töölepingu lõppemisel töötasust ilma töötaja nõusolekuta kinni. Ja kui töötasu on vahepeal tõusnud, siis võib kinnipeetav summa olla suurem kui kunagi saadud puhkusetasu. Enne 1. juulit 2009 kehtinud palgaseaduse alusel sellist kinnipidamist alati teha ei saanud, nt koondamise korral ei olnud tööandjal sellist võimalust. Uus töölepinguseadus annab tööandjale sellise õiguse alati, ka siis, kui tööleping lõpeb koondamise tõttu.

Saada oma tööalane küsimus: