Üksikasjad

Avaldatud: 17 september 2009

• TÖÖLEPINGU SEADUS
• EkspressJob

Raul Veede

Eile Tallinnas toimunud konverentsil Palga Päev 2009 kõnelesid majandusanalüütikud, teadlased ja praktikud sellest, mis toimub Eestis palkadega lähiaastatel, mida on ettevõtted majanduskriisis hakkamasaamiseks juba teinud ning millised tegutsemisvõimalused ees ootavad.

Päeva esimeses ettekandes kõneles SEB makroanalüütik Ruta Arumäe tööjõuturul toimuvast järgnevatel aastatel.

Arumäe hinnangul on ajakirjanduslikule furoorile vaatamata jäänud palgad siiani 2008. aasta tasemele. Samas on ettevõtete tulu langenud 2005. aasta tasemele. Olukord, kus kulud ületavad tulusid, ei ole kahtlemata jätkusuutlik.

Praegu on palkade ja tootlikkuse vahe 21 protsenti. Niisuguses situatsioonis on ettevõtetel kaks võimalust: tõsta tootlikkust või alandada palku.

Palgad kui lühiajalises perspektiivis eelkõige psühholoogiline nähe on oma olemuselt jäigad. Seetõttu on väheusutav, et neid oluliselt langetada suudetaks.

Tootlikkuse tõstmine restruktureerimise ja ümber profileerumise kaudu on keerukas ning aeganõudev. Seepärast tõstetakse meie firmades tootlikkust eelkõige töötajate arvu vähendades.

Arumäe sõnul jääb tööpuudus Eestis veel pikaks ajaks samale tasemele, kuna pakkumine tööturul küll väheneb, ent nõudlus kahaneb sellest veelgi kiiremini. Samas ei kipu inimesed halbadel aegadel tööle, vaid otsivad alternatiivseid lahendusi nagu koolitus, õppimine ja kodune tegevus muude sissetulekute varal.

Palgaskeem peaks olema põhjendatud

Katri-Triin Maripuu personalifirmast Fontes rääkis Eesti palgaturu arengust 2009.-2010. aastal alapealkirjaga "Kes kuidas kurvi võtab".

Vormelimaailma metafooriga illustreeris Maripuu ettevõtete liikumist viimaste aastate kurvilisel palgagraafikul. Kui 1999-2005 oligi Eestis palgakasv kiirem kui lääneriikides, püsis see siiski ennustatavana. Esimese kurvi võtsid palgad 2007, mil majandusbuum need järsult üles suunas.

Mõnigi ettevõte kaotas sellistes tingimustes juhitavuse. Kuna liiga kiirelt tõusnud palgad ei seostunud enam tootlikkusega, ei olnud sellised ettevõtted valmis majanduse aeglustumiseks.

Paremini tulid omadega välja need firmad, kus palgatase ületas keskmise ja seetõttu ei olnud surve palkade tõstmiseks nii tugev, kuid samal ajal oli palgasüsteem läbimõeldud ja põhjendatud.

Toores seadus nõuab firmadelt ettevaatust

Üks Eesti tuntumaist tööõiguse ekspertidest Heli Raidve lahkas uut töölepinguseadust ning juhtis tähelepanu selles leiduvatele probleemsetele kohtadele.

Raidve pikkis oma ettekannet hulga praktiliste soovitustega laadis "seda võite te proovida", "seda ärge mingil juhul tehke" ja "selles asjas kasutage igaks juhuks arvutusskeemi, mis annab kõrgema tulemuse; kohtulahendit veel pole ja kõik on lahtine". Uue töölepinguseaduse praktilise rakendatavuse kohta ütleb säherdune kirjeldus nii mõndagi.

Oma olemuselt pole uus töölepinguseadus (TLS) enam iseseisev seadus, vaid see loetleb võlaõigusseaduse tööõiguslikud erijuhtumid. Uus seadus keskendub eelkõige üksikjuhtumeile, seepärast ongi selles tähtsal kohal võlaõiguslikud mõisted nagu heausklikkus ja mõistlikkus. Suur hulk probleeme lahendatakse põhimõttel: "Mida peaks mõistlikuks kolmas, asjassepuutumatu vaatleja?"

Üks suuremaid muudatusi on, et palga mõiste asendab töötasu. Töötasu on uues TLSis üldmõiste ning sisaldab kõike, mis töötajale makstakse. Tasu spetsiifilised komponendid nagu põhipalk ja lisatasud on reguleerimata ning neid võib kasutada vabal volil, juriidiliselt loeb aga ennekõike nende summa.

See tähendab muuhulgas õigustatud ootuse printsiibi arvestamist kirjalikest lepingutest tugevamana. Kui töötajale on pikka aega makstud kõrgemat tasu kui lepingus kirjas, tekib tal selle suhtes õigustatud ootus. Sellisel juhul lähtub kohus eeldusest, et ehkki kirjalik leping jäi muutmata, asendas seda praktika või suuline kokkulepe.

Samas tekitab mõistete muutmine põhimõttelisi probleeme. Üks vaidlusalune küsimus on puhkusetasud. Osa juriste leiab, et puhkusetasu peab tagama äraelamise mõistlikul tasemel ja seda tuleks arvestada kuue kuu keskmise tasu järgi. Teine osa seevastu väidab, et tegemist on palgakompensatsiooniga, mistõttu juhul, kui töötaja palk tõusis otse enne puhkusele minekut, tuleks talle maksta uut palka.

Kokkuhoid tekitab ootamatuid kulusid

Tallinna Tehnikaülikooli organisatsiooni ja juhtimise õppetooli juhataja Milvi Tepp kõneles usaldusest, kommunikatsioonist ja psühholoogilisest lepingust.

Viimase aasta jooksul rakendatud kokkuhoiumeetmed pole ettevõtete kulusid mitte üksnes vähendanud, vaid ka suurendanud. Eelkõige on tugevalt kulunud eelarvetes kajastamata jääv psühholoogiline ressurss: töötajate usaldus ettevõtte vastu.

Tihti on muudatuste aluseks olnud arusaam: "Kui raha ainult tuleks, küll siis alles teeks (samamoodi nagu varem)!" Sellest lähtudes kärbitakse kulusid ja kasvatatakse pangaarvet, ent ei tehta ettevõtte tegevuses põhimõttelisi kursimuutusi.

Levinud on palkade langetamine sellepärast, et ka kõik teised teevad nii. Püütakse tööturu "soodsat" olukorda ära kasutada, mõistmata seda, et tegelikult ei maksa oodata odavalt tööjõult sama head tööd.

Veelgi enam õõnestavad töötajate lojaalsust kommunikatsiooniprobleemid. Südantlõhestava retoorika saatel kulgenud palgalangetust hakatakse vaatama hoopis teise pilguga, kui lehed kirjeldavad ettevõtte kasuminumbreid.

Kriisi käsi panga kaukas

Signe Kaurson Swedpangast kirjeledas tehtud ja eesseisvaid muutusi Swedpanga tasusüsteemides.

Traditsiooniliselt oli Swedpangas suur osakaal tulemustasudel, mille osakaalu hoiti teadlikult üle 20 protsendi ning kohati küündis see isegi 30 protsendini. Samas moodustab personalikulu Swedpanga tegevuskuludest üle 40 protsendi.

Muutunud majandustingimused sundisid panka tegema mitmeid põhimõttelisi otsuseid. Nii leiti, et parem on sulgeda mõned kontorid kui vähendada allesjäävate töötajate palku. Otsuses lähtuti teadmisest, et palkade vähendamine tasub ennast ära vaid lühiajaliselt, kuid praegu ei ole võimalik töötajatele ütelda, millal endised palgad taastuvad või - veel vähem - millal palgad taas kerkima hakkavad.

Lisaks tulemustasudele, mis uues olukorras niigi langesid, korrastati ka senine lisatasude süsteem ning sisenemispalku langetati 20 protsenti.

Raskel ajal tasub inimestega rääkida

Pärnu Konverentside korraldatud ürituse lõpetuseks kirjeldas rida Eesti juhtivate tööandjate esindajaid mitmest majandussektorist, kuidas on ettevõtted reageeerinud erakorralisele olukorrale viimase aasta vältel.

Esinesid Andres Agasild (MarkIT), Andres Allikmäe (Harju Elekter), Irene Metsis (Skanska), Anu Press (Tallinna Kaubamaja) ja Eela Velström (G4S). Ettekannetele järgnes diskussioon Irja Rae juhtimisel (Fontes).

Kõlama jäi kommunikatsiooni tähtsus: ehkki kommunikatsiooniviga võib ettevõttele kalliks maksma minna, võtavad töötajad hästi vastu seda, kui nendega olukorrast räägitakse ja nende käest arvamust ja soovitusi küsitakse. Tippjuhtkonnas tehtud palgalangetusotsused langetavad aga töömoraali ning seavad löögi alla keskastme juhid, kes peavad edastama otsuse, mida nad ise pole teinud.

Üksikasjad

Avaldatud: 15 september 2009

• Postimees

Koondamiste ja eelarvekärbete tõttu loobub statistikaamet tänavu palgastatistika kogumisest aastases lõikes, kirjutab Alo Lõhmus ajalehes Postimees.

Siiani on statistikaamet korjanud ettevõtetelt palgaandmeid kahes jaos: kvartaliandmetena (nn kiirstatistika) ja aastase statistikana ning tänu viimase koostamise meetodile saab võrrelda eri ametialade palgaandmestikku.

Nüüd aga on statistikaamet saatnud valitsusele palve lubada neil tänavu loobuda aastase palgaandmestiku kogumisest. «Kolmkümmend inimest on meil just koondatud, sealhulgas ka palgastatistikaga tegelejate seast,» viitas statistikaameti peadirektor Priit Potisepp loobumissoovi põhjustele.

Kuna aastane palgastatistika ülevaade on väga detailne, nõuab selle koostamine, kontrollimine, täpsustamine ja avaldamine statistikutelt palju tööd ja rohkelt aega, mistõttu ilmuvad aastaülevaated enam kui aastase ajanihkega. Potisepp möönis, et seesugune tempo ei pruugi kõiki statistikahuvilisi rahuldada.

Tema kinnitusel ei too tänavuse aastase palgastatistika ärajäämine kaasa raskusi pensionide või keskmise palgaga seotud palkade (nt riigikogu liikmete palk) arvutamisel. «Meil on oluliseks referentsväärtuseks keskmine palk. See arvutatakse kvartalite kaupa ning siis selle andmestiku pealt ka aasta kohta,» selgitas ta.

Küll aga on statistikaametil plaanis detailse, nähtuste struktuuri vaatleva aastase palgastatistika kogumisega jätkata juba 2010. aastal, mil seda tehakse kõigis Euroopa Liidu riikides.

Toimetas: Postimees.ee

Üksikasjad

Avaldatud: 16 september 2009

• TÖÖLEPINGU SEADUS
• Eesti Päevaleht

Villu Zirnask

Kui statistikaamet tegi kuu aega tagasi teatavaks teise kvartali töötuse näitajad, mis paljastasid, et meeste töötuse määr on naiste omast üle pooleteise korra suurem, nimetati põhjuste hulgas ka meeste keskmiselt madalamat haridustaset.

Möödunud nädalal avaldatud OECD põhjalik raport „Education at a Glance 2009” kinnitab, et nii see on – haridus on peaaegu kõikjal hea kaitse töötuks jäämise vastu.

Vaid kahes vaadeldud riigis – Kreekas ja Mehhikos – on kõrgharidusega inimeste töötuse määr buumi asendumisel kriisiga kasvanud rohkem kui keskhariduseta inimeste töötuse määr. Eriti tugev tööta jäämise vastane efekt on haridusel olnud Tšehhis, Poolas, Slovakkias ja Eestis. Põhjuseks muidugi see, et üldiselt peavad tööandjad haritud tööjõudu väärtuslikumaks, sest kvalifitseeritud töötajad täidavad ettevõtetes enamasti funktsioone, mida pole tegevusmahu vähenedes võimalik täielikult kaotada. Nagu näitas mai lõpus tehtud PricewaterhouseCoopersi uuring, olid Eesti ettevõtted lihttöötajaid pigem koondanud, keskastme töötajad aga pääsesid lihttöötajaist sagedamini „kõigest” palgakärpega.

OECD kogutud andmetest selgub, et kõrgharitud meeste ja naiste osakaal on kõige erinevam just Eestis – kõrg- või kutsekõrgharidusega on 26–64-aastastest Eesti naistest 40 protsenti, meestest vaid 26 protsenti. Ka Soomes, Rootsis ja Norras on vahe naiste kasuks keskmisest suurem, aga mitte nii suur.

Kolmekordne palgavahe

OECD nimetab ka teise põhjuse, miks haritud inimeste tööhõive on kõrgem ja nende töötuse määr madalam – inimesed on teinud hariduse omandamiseks investeeringu ja tahavad selle tagasi teenida. Nad ei saa ega taha endale lubada pikaks ajaks tööturult kõrvale jäämist.

Keskeltläbi saavad haritud inimeste jõupingutused hästi tasutud. OECD on välja arvutanud, milline on eri haridustasemega isikute suhteline palgatase: ka kõige tagasihoidlikumatel juhtudel, milleks on Rootsi ja Taani, ületab kõrgharitud töötajate keskmine palk keskhariduseta töötajate oma poolteist korda ning kesk- või kutseharidusega isikute oma umbes 1,25 korda. Enamikus riikides on aga vahed palju suuremad, näiteks Ungaris teenib keskmine kõrgharitu üle kahe korra rohkem kui keskharitu ja ligi kolm korda rohkem kui keskhariduseta isik. Eesti kohta OECD-l võrreldavad andmed kahjuks puuduvad.

Veel on OECD välja arvutanud haridusse tehtud investeeringu puhasnüüdisväärtuse ehk selle, kui palju ületab tulevikus tänu haridusele saadav lisakasu hariduse omandamiseks tehtud otseseid ja kaudseid kulutusi ning loobumisi.

Hinnates hariduse tasuvust üksikisiku vaatenurgast, lülitab OECD kuludesse arvatava õpingute tõttu saamata jäänud tulu – selle, mis inimene oleks teeninud, töötades õpingute asemel madalama haridustasemega. Kuluna võetakse loomulikult arvesse ka õppemaks, mis inimene ise kinni peab maksma. Samuti lisanduv maksukulu – kui inimene hakkab saama kõrgemat palka, tuleb tal hakata maksma rohkem tulumaksu. Hariduse tulude poolele läheb kirja haridustaseme tõstmise tõttu lisandunud palk. Lisaks võetakse tuluprognoosis arvesse, et kõrgema haridustasemega isikutel on väiksem tõenäosus töötuks jääda.

Eluga rahulolu seos haridusega

Kõigis analüüsitud riikides (Eestit nende hulgas jällegi pole) on puhasnüüdisväärtus positiivne. 100 000 dollarit praeguses väärtuses ületab see Tšehhis, Ungaris, Iirimaal, Itaalias, Poolas, Portugalis ja USA-s. Suhteliselt tagasihoidlik on hariduse puhasnüüdisväärtus Taanis ja Rootsis, kus maksusüsteem ja palgakorraldus on võrdsustav, mistõttu kõrgharidus ei anna seal väga suurt palgatõusuefekti.

Haridus osutub tasuvaks ka neile, kes usuvad loosungisse „Õnn ei peitu rahas”. Hariduse sotsiaalse väärtuse hindamiseks on OECD vaadanud, kuidas erineva haridustasemega inimesed hindavad oma tervislikku seisundit, huvituvad ühiskonnaelust ja usaldavad kaaskodanikke. Hea tervis, huvi ühiskonnas toimuva vastu ning võime või võimalus usaldada teisi inimesi tähendavad üldjuhul ka suuremat rahulolu oma eluga – ja kõik need näitajad ongi peaaegu kõikjal seda kõrgemad, mida kõrgem on inimese haridustase. Tervise puhul on suurem vahe põhihariduse ja keskharidusega inimeste vahel, usalduse ja ühiskonnaasjust huvitumise osas keskhariduse ja kõrgharidusega inimeste vahel.

Üksikasjad

Avaldatud: 15 september 2009

• TÖÖLEPINGU SEADUS
• Äripäev

Katre Pilvinski

Riigiametid muretsevad, et edasise palgalangetuse korral võivad nad kaotada töötajaid erasektorile, ainult Pelgulinna Gümnaasiumi direktor on kindel, et tema töötajad jäävad.

Kaadri voolavust üheksaprotsendine palgakärbe ei too, kuna õpetaja elukutse on valitud südame järgi, ütles Pelgulinna Gümnaasiumi direktor Tõnu Piibur. "Ega ilma rahata saab ju ka tööl käia, kui huvitav töö on," märkis ta.

"Õpetajaamet kuulub südame järgi valitud ametite hulka. Üheksaprotsendine palgakärbe ei too midagi kaasa - sellega lihtsalt nõustutakse ning mujale ei minda," kinnitas ta.

"Kuhu nad ikka voolavad? Ma ei usu, et õpetajad hakkavad enesetäiendamise võimalusi otsima ning pöörduvad siis uue ametiga erasektorisse," rääkis ta.

Kogu artiklit saab lugeda Äripäevast aadressilt
http://www.aripaev.ee/4440/uud_uudidx_444005.html
(originaalartikli viitelt).