Artiklid

Agne Narusk

Tõlgendus, nagu lubaks seadus ajutiselt tööta jätta sentigi maksmata, ei pea vett.

Kui enne 1. juulit tuli osaliselt tasustataval puhkusel ehk sundpuhkusel töötajale maksta mitte vähem kui 60 protsenti alampalgast (4350 kr), siis uus kehtiv seadus ei luba alla selle maksta.

Ühe omavalitsusele alluva asutuse töötaja Riina (täisnimi jääb rääkija palvel vaid toimetuse teada) sai juuni lõpus ülemuselt telefonikõne. Juhataja teatas, et kahekuulise sundpuhkuse ajal, kuhu töötajad juulist in corpore saadetakse, neile sel suvel mingisugust raha ei maksta – nii lubab tööandja sõnul uus töölepinguseadus (TLS).

On see tõesti nii, huvitas nii Riinat kui ka tema kolleege. Tõsi, suvel pole neil kunagi tööd olnud, igal aastal tuli juulis-augustis sunnitult puhkusel olla. Kuid varem said nad sel ajal 60 protsenti oma igakuisest, töölepingus näidatud töötasust – nii pani ette toona kehtinud TLS. Nüüd aga ootas juhataja allkirjastama paberit, mis teatas, et kaks kuud tuleb kodus olla päris ilma rahata. Kuni taas hooaeg algab ning töötajad tööle tagasi kutsutakse.

Alternatiiv on töökaotus

Midagi sellist – istute paar kuud kodus ja saate null krooni – ei ole võimalik küll uuest töölepinguseadusest välja lugeda, vastab tööinspektsiooni Lõuna inspektsiooni jurist Egon Raim, kui on loo ära kuulanud.

„Kui jutt käib sellest, mida varem nimetati osaliselt tasustatavaks puhkuseks, ehk siis tööandjal pole temast mitteolenevate majanduslike asjaolude tõttu ajutiselt tööd anda, tuleb vähemalt miinimumpalka ikka maksta, suurem võib tasu poolte kokkuleppel alati olla,” selgitab ta. „Niisugust asja ei ole, et töötajatel kästakse lihtsalt ilma rahata koju jääda.” Küsimust reguleerib uue TLS-i § 37, mis lubab vähendada töötasu 12 kuu jooksul kolmeks kuuks „mõistliku ulatuseni”, kuid mitte mingil juhul alla riigis kehtiva miinimumpalga. Kui sellest pole võimalik kinni pidada, siis tuleb töötajatele kas pakkuda teist tööd või nad koondada.

Raim lisab, et tegelikult ei saa töölepinguid ja käskkirju nägemata sajaprotsendilise kindlusega väita, et juhtum käib kõne-aluse 37-nda paragrahvi alla. Kui aga lähtuda üksnes ülaltoodud kirjeldusest, siis tõepoolest on tööandja rikkunud seadust.

Mida on neil töötajatel võimalik ette võtta? Alternatiiv pole kuigi lilleline: töötajatel on õigus oma tööleping erakorraliselt üles öelda põhjusel, et tööandja on oluliselt rikkunud seadust. Nad võivad asja vaidlustada ka tööinspektsioonis.

Mida ütleb töölepinguseadus?

Alampalk peab töötajale jääma

TLS § 37, töötasu vähendamine töö mitteandmise korral ütleb, et:

•• kui tööandja ei saa ettenägematutest, temast mitteolenevatest majanduslikest asjaoludest tulenevalt anda töötajale kokkulepitud ulatuses tööd, võib ta töötasu kuni kolmeks kuuks 12-kuulise ajavahemiku jooksul vähendada mõistliku ulatuseni, kuid mitte alla valitsuse kehtestatud töötasu alammäära.

•• Enne töötasu vähendamist peab tööandja pakkuma töötajale võimaluse korral teist tööd.

•• Töötajal on õigus keelduda töö tegemisest võrdeliselt töötasu vähendamisega.

•• Tööandja peab teatama töötasu vähendamisest vähemalt 14 kalendripäeva ette. Usaldusisik või töötaja peab andma oma arvamuse seitsme kalendripäeva jooksul arvates teate saamisest.

•• Töötajal on õigus tööleping üles öelda selle paragrahvi esimeses lõikes sätestatud põhjusel, teatades viis tööpäeva ette. Töötajale makstakse töölepingu ülesütlemisel hüvitist käesoleva seaduse § 100 lõigetes 1 ja 2 sätestatud ulatuses.

Allikas: 1. juulist kehtiv TLS

Vaata: www.riigiteataja.ee

Kümned tuhanded tervist kahjustavatel ametikohtadel töötanud inimesed saavad kehtiva seaduse järgi kuni kümme aastat teistest varem pensionile minna. Sotsiaalministeerium valmistub seda korda aga tühistama, kirjutab Vahur Koorits ajalehes Postimees.

Eelmisel aastal oli pensionäride seas 35 000 inimest, kes olid saanud vanaduspuhkusele enne pensioniea saabumist, kuna nad olid töötanud teatud aja töökohtadel, mida riik peab tervist kahjustavaks.

Nimekiri on pärit veel nõukogude ajast ja sisaldab hulga ametinimetusi, mis praegu kõlavad juba üsna eksootiliselt, näiteks laeva katlakütja tahke kütusega. Ent samas nimekirjas on ka näiteks kaevurid, tuukrid, paljud keemiatööstuse ametid, meremehed jt.

Arvestades Nõukogude aja töötervishoiu taset, võis mõnel kohal töötanute enneaegne pensionile lubamine isegi õigustatud olla, ent enam mitte, märkis tööinspektsiooni teabeosakonna juhataja Heidi Vilu.

Tema sõnul on praegusel ajal tehnoloogia nii kaugele arenenud, et iga ametit on võimalik muuta töötaja tervisele ohutuks, ning ta polnud nõus, et näiteks kaevanduses või keemiatööstuses töötamine tähendab ilmtingimata oma tervise rikkumist.

Sotsiaalministeeriumi pressiesindaja Eli Lilles lausus, et soodustingimustel pensionile jäämise süsteem on ajale jalgu jäänud, sest töökohad ei tohi enam töötajate tervist kahjustada. «Sotsiaalministeerium koostab praegu nii soodustingimustel pensionide kui ka eripensionide reformikava,» lausus Lilles.

Reformiplaan on kavas läbi arutada ka ametiühingute ja tööandjatega, kes põhimõtteliselt toetavad mõtet, et lihtsalt mingi ametite nimekirja järgi ei tohiks enam inimesi varem pensionile saata.


Toimetas: Postimes.ee

Kui aluseks võtta tööpuuduse statistika, siis elavad kõige saamatumad mehed Eestis – juunis oli Eurostati andmeil meil iga viies mees töötu.

Kõige lihtsam on selle fakti peale põrutada, et Eesti mees on lihtsalt selline saamatu äpu, kes ei suuda tööd leida.

Asjatundjad arvavad siiski, et peamiseks põhjuseks on ülemaailmne majanduskriis, mis lõi jalad alt majandusharudelt, kus peamiselt on tööd saanud mehed.

Endine ärijuht, praegu töötu Valdo Randpere jutustas meeste sedavõrd kõrgele tööpuudusele põhjusi otsides esmalt ühe lihtsa loo.

«Ma sõidan vahel kodus traktoriga. Kui sõidan auto või ATVga, siis naabrid tervitavad, aga kui lähen traktoriga, siis keegi ei vaata mu poolegi. Eestis ei ole tunnet, et traktoristitöö võiks midagi väärt olla,» rääkis Randpere.

Peavad vale ametit

Randpere on elanud ja töötanud nii Eestis kui ka Rootsis, kus meeste ja naiste tööpuuduse erinevus on vähem kui pool protsendipunkti. Eestis on see ligi kümme protsendipunkti.
Randpere sõnul puudub Eestis kvalifitseeritud oskustööliste kiht.

Kui neid ka on, siis väga vähe. «Eesti ja Rootsi kopameeste tase on väga erinev nii töössesuhtumise, suhtlemisoskuse kui ka tööoskuse poolest,» ütles Randpere. «Mees peaks ikka korraliku töö õppima, siis ei peaks Balti laevaremonditehas tooma Ukrainast keevitajaid.»

Nii et rahvusvahelise kogemusega ettevõtja näeb meeste kõrge tööpuuduse ühe põhjusena kehva kutseharidussüsteemi, ja see teebki Eesti mehe soomlasest või rootslasest kehvemaks. Lisaks õpib Eesti ülikoolides rohkem naisi kui mehi. Enamasti on suurem oht tööta jääda ikkagi madalama haridustasemega inimestel. Kas või poolmõttetu kõrgharidus on parem kui põhiharidus.

«Esiteks, need sektorid, kus praegu väga halvasti läheb, seal töötasid enamasti just mehed,» kommenteeris poliituuringute keskuse Praxis analüütik Andres Võrk. «Eelkõige kinnisvaraga tegelevad ettevõtted ning kaasnevad harud kasvasid vahepealsetel aastatel Eestis peaaegu kõige kiiremini Euroopas, mistõttu selle sektori kahanedes kasvab ka töötus kiiremini.»

Võrgu sõnul võib sarnane põhjus olla ka Läti, Leedu, Iirimaa ja Hispaania kõrgel meeste töötuse määral. Naiste osatähtsus ehituses oli 2007. aastal alla kümne protsendi.
Kinnisvara sektoris oli naiste osakaal umbes 50 protsenti.

Naised on enamasti ametis teeninduses, hariduses, panganduses, hotellimajanduses ja avalikus halduses. Töötute teenindustöötajate hulk on isegi viimasel ajal vähenenud. Seda tööd teevad enamasti naised.

«Teiseks võib oletada, et välismaalt on tagasi siirdumas mehed, kes töötasid sektorites, kus samuti on kasvanud töötus, nt ehitajad ja lihttöölised. See suurendab ka meeste töötust,» märkis Võrk.

Ka töötukassa analüüsiosakonna juhataja Kadri Lühiste kinnitas sama. «Selle aasta esimese poolaasta lõpus moodustasid 16 protsenti varasema töökogemusega registreeritud töötutest ehitustöölised. Mullu esimese poolaasta lõpus oli neid 11 protsenti,» tõdes ta.

«Mehed on vähem paindlikud, naised püüavad kas või midagi vähest ära teha, et pere söönuks saaks,» lausus sotsiaalpsühholoog ja juhtimiskonsultant Reet Laja.

CV Keskuse tööportaali kevadistel andmeil küsivad mehed keskmiselt 16,8 protsenti rohkem palka kui naised. Asjatundjad viitavad, et mehed taluvad halvemini stressi, õpivad raskemini uue ameti ja kohanevad üldse kehvemalt. Aga viimane aasta on Eesti majanduselus toonud kaasa ainult üht – kohanemist uute oludega.

Mehed tule all

Endine ettevõtja Randpere märkis, et kui on vaja kulusid kokku hoida, siis koondab juht kõrgema palgaga inimese. Kui kvalifikatsioon on sama, siis peab uut ametit otsima hakkama meesterahvas.

Meeste ja naiste palgaerinevus on aga Eestis üks Euroopa kõrgemaid. 2007. aastal oli naiste keskmine palk vaid kaks kolmandikku meeste omast.

Randpere viitas veel ühele asjaolule: avalik sektor on vähem töötajaid koondanud kui eraettevõtlus. Statistikaameti järgi töötas avalikus sektoris 2007. aastal 16 protsenti meestest ja 33 protsenti naistest.

Arvamus

Kadri Lühiste
töötukassa analüüsi­osakonna juhataja

Ka 2000.–2008. aastani oli meeste töötuse määr kogu aeg kõrgem kui naistel (mis on tavaline ka teistes Euroopa riikides), kuid see polnud nii suur kui praegu. Ei usu, et soolise lõhe hüppeline suurenemine tuleneb sellest, et mehed on äkitselt äpuks muutunud. Pigem tuleb otsida põhjust sellest, milliseid valdkondi on majanduslangus kõige tugevamalt tabanud.
Registreeritud töötuse määras pole meeste ja naiste vahel nii suurt lõhet kui üldises töötuse määras. Kuid sarnaselt üldise töötusega on ka registreeritud töötute seas selgelt märgata meeste osa suurenemist. Kui veel aasta tagasi ja enne seda moodustasid registreeritud töötutest kogu aeg ligi 60 protsenti naised, siis nüüd on pilt vastupidine – enamuses on mehed.
Kuna teenindussektorit, kus on hõivatute seas rohkem naisi, pole masu nii kõvasti tabanud, on teenindustöötajate osa registreeritud töötute seas võrreldes aastatagusega langenud.

Andrus Karnau

Juulist jõustunud uue töölepingu seaduse kohaselt antakse nüüd puhkust kalendriaasta eest ja iga töötaja tööaastat ehk ajavahemikku tööle asumise päevast järgmise aasta sama päevani enam eraldi ei vaadelda.

Mis saab aga puhkustest, mis töötaja oli välja teeninud varem kehtinud seaduste alusel, kuid mida ta 1. juuliks sel aastal veel ära kasutada ei jõudnud?

Töötajal on õigus 30.06.2009. aasta seisuga kasutamata puhkust tööandjalt nõuda kuni 30. juunini aastal 2013. Kui töötaja töösuhe enne nimetatud kuupäeva lõppeb ja tal on veel 2009. aasta seisuga kasutamata puhkusepäevi, siis peab tööandja nende päevade eest töötajale hüvitist maksma.

Selle aasta 1. juulist kuni aasta lõpuni töötaja poolt välja töötatud puhkust on tal õigus kasutada jooksval aastal ja järgneva kalendriaasta ehk 2010. aasta jooksul koos järgmise aasta puhkusega. Alates 1. jaanuarist 2011 selle aasta teisel poolaastal välja teenitud puhkust töötaja tööandjalt enam nõuda ei saa, sest see aegub.

Edaspidi peabki töötaja arvestama, et iga kalendriaasta eest antavat puhkust on tal töölepingu seaduse kohaselt õigus kasutada jooksval kalendriaastal ja järgneval kalendriaastal ning seejärel puhkusenõue aegub.

Näiteks: töötajal on 30.06.2009. aasta seisuga erinevate tööaastate eest kokku kasutamata puhkust 15 kalendripäeva, seaduse kohaselt on talle ette nähtud 28 kalendripäevane puhkus aastas. Ajavahemikus 1.07.-31.12.2009 töötatud aja eest tekib töötajal täiendavalt õigus 14 kalendripäevale puhkusele ehk aasta lõpu seisuga on töötajal 29 kalendripäeva puhkust kasutamata.

Juuni lõpu seisuga kasutamata 15 kalendripäeva puhkust saab töötaja tööandjalt nõuda kuni 30. juunini 2013. aastal, kuid selle aasta teises pooles väljateenitud 14 kalendripäeva vaid 2010. aasta lõpuni.

Lisaks eeltoodule peab töötaja arvestama võimalusega, et ta 2010. aastal ei saagi puhkust täies ulatuses, sõltuvalt töölepingust 28 või 35 või kuni 56 päeva, vaid vähem, sest on sel aastal juba kasutanud puhkust järgmise aasta arvel.

Kuidas selline olukord tekkida saab?

Näiteks: töötaja on tööle asunud 1.03.2008, töölepingu kohaselt on tal õigus puhkusele 28 kalendripäeva aastas. Oma esimese tööaasta eest, mis kulges kuni 28.02.2009, kasutas ta puhkust juba 2008. aastal ja teise tööaasta eest, mis oleks kulgenud ajavahemikus 1.03.2009 – 28.02.2010 kasutas ta puhkust 28 kalendripäeva 2009. aasta juunis.

30.06.2009 seisuga tal kasutamata puhkust ei ole, 31.12.2009 seisuga tal kasutamata puhkust ei teki, sest ta on juba juunis ka nende kuude eest puhkuse ära kasutanud.

Kuna töötaja on puhkust saanud juba ette 2010. aasta jaanuari- ja veebruarikuu eest (kokku 5 päeva), saab ta 2010. aastal nõuda tööandjalt puhkust ainult 23 päeva ja kui tööandja annab talle rohkem puhkusepäevi, siis ülejäänu on juba 2011. aasta puhkuse arvelt.

Meeli Miidla-Vanatalu

Täna kirjutas Eesti Päevaleht, et laevafirma Tallink on osa töötajatega töölepingu asemel sõlminud käsunduslepingu ja paljud nõustusid sellega teadmatusest.
Sotsiaalministeerium paneb inimestele südamele, et nad enne allkirjade andmist järele mõtleksid ja kui vaja, siis ka spetsialistidega nõu peaks.

Ministeeriumi seisukoha järgi on õige lepingu valimine enne selle sõlmimist alati kergem kui hilisemad vaidlused lepingu tõelise olemuse üle.

Et probleeme ennetada, võiks inimene, kellele tundub, et temaga sõlmitav käsundusleping peaks tegelikult olema tööleping, nõu pidada tööinspektsiooni juristiga. Juristiga saab kontakti telefonil 640 6000.

Töölepingu ja käsunduslepingu vahel on oluline vahet teha, kuna töölepingut reguleerib eraldi seadus, mis sätestab inimesele suure hulga tagatisi. Käsunduslepingu alusel töötaja võib nendest lihtsalt ilma jääda.

Töölepingu ja käsunduslepingu peamised erinevused:

* tööleping peab reeglina olema kirjalik, mis aitab vältida vaidlusi kokkulepitus – käsundusleping võib olla suuline;
* töölepingut saab tähtajalisena sõlmida ainult piiratud juhtudel – käsunduslepingu võib alati sõlmida tähtajalisena;
* töötajale on kehtestatud tööajaregulatsioon ning ületunnitöö piirang – käsundisaajalt võib töö tegemist nõuda 24/7;
* töötajal on täistööajaga töötades õigus vähemalt miinimumpalgale ning tööandjal kohustus tasuda maksud – käsunduslepingul miinimumtasu puudub ning maksude tasumises tuleb eraldi kokku leppida;
* töötajal on õigus saada puhkust – käsundisaajal ei ole;
* töötajale kohaldub selle olemasolul kollektiivleping ning tal on õigus streikida – käsundisaajale kollektiivleping ei kohaldu ning streigiõigus puudub;
* töötaja vastutus on piiratud – käsundisaaja oma ei ole;
* töölepingu ülesütlemisel töömahu vähenemise või töö ümberkorraldamise tõttu või muul töö lõppemise juhul (koondamine) on sätestatud etteteatamise ning hüvitise miinimummäärad – käsunduslepingu puhul need puuduvad;
* töötaja tervist ning ohutust kaitseb töötervishoiu ja tööohutuse seadus – käsundisaajat ei kaitse;
* töötaja saab vaidluse korral pöörduda lisaks kohtule tööinspektsiooni või töövaidluskomisjoni – käsundisaaja saab pöörduda ainult kohtusse.

Siiri Erala