Artiklid

Merike Lees

Lapsehoolduspuhkusel olev järgmist last ootav töötaja saab sünnitushüvitist, kui ta lõpetab lapsehoolduspuhkuse ja esitab tööandjale sünnituseelse puhkuse vormistamiseks sünnituslehe.

Kuna seadus on segane ega lase otseselt välja lugeda, kuidas saab lapsehoolduspuhkusel olev ema enne teise lapse sündi sünnitushüvitist, siis tulevad emad lühikeseks ajaks - üheks päevaks kuni nädalaks tööle, et siirduda töölt sünnituseelsele puhkusele, sest sünnitushüvitist makstakse vaid töötavale naisele.

"Ega nõuet üheks päevaks tööle tulla ei ole, kuid inimene, kes ei ole tööl olnud, ei saa jääda ka töövõimetuslehele, mida rasedus- ja sünnituspuhkus oma olemuselt on," selgitas tööinspektsiooni jurist Meeli Miidla-Vanatalu.

Järelikult, kui töötaja soovib jääda töövõimetuslehele, siis peab ta alustuseks lõpetama hoolduslehel viibimise ja tööle tulema. Põhimõtteliselt on võimalik see, et töötaja esitab tööandjale avalduse lapsehoolduspuhkuse lõpetamiseks ja tööleasumiseks, ning esimesel tööpäeval võtab kaasa arsti väljastatud töövõimetuslehe 140 päevaks. Sellisel juhul töötegemist ei toimugi.

Sellise käitumise vastu ei ole sünnitushüvitist maksval haigekassal midagi. Haigekassa pressiesindaja Kadri Klettenberg-Paas soovitas töötajal vaid varem, ligikaudu 12 päeva enne informeerida oma tööandjat lapsehoolduspuhkuse lõpetamisest ja sellele koheselt järgnevast sünnituseelsest puhkusest. Seda selleks, et tööandja jõuaks vajalikud protseduurid haigekassaga korda ajada, selgitas Klettenberg-Paas. Tegelikku töötamist haigekassa siin ei nõua, tähtis on vaid, et lapsehoolduspuhkus saaks lõpetatud, et sünnituseelset puhkust alustada.

Nn emapalka järgmise lapse sünni eelne mittetöötamine ei puuduta. Vanemahüvitise seaduse järgi tekib emal hüvitisele õigus sünnitushüvitise või lapsendamishüvitise maksmise perioodi lõpupäevale järgneval päeval. Kui lapse emal ei olnud õigust sünnitushüvitisele, tekib õigus saada vanemahüvitist alates lapse sünnist. Seega saab vanemahüvitist ka naine, kes seni eelmise lapsega lapsehoolduspuhkusel viibis, kuid siis alles pärast lapse sündi, märkis Meeli Miidla-Vanatalu.

Kui töötaja eelmine laps on alla kahe ja poole aastane, siis saab ta vanemahüvitist samas summas, mis eelmise lapse puhul. Oluline on siinjuures teada, et kui hüvitise saaja ühe kalendrikuu keskmine tulu on väiksem kui talle eelmisel korral määratud hüvitise arvutamise aluseks olnud tulu, arvutatakse hüvitise suurus varasemast tulust, s.t teise lapse eest makstav vanemahüvitis on sama suur kui esimese lapse eest makstu, selgitas Miidla-Vanatalu.

Vanemahüvitist arvutatakse üldreeglina hüvitise saamise aastale eelnenud aastal saadud sotsiaalmaksuga maksustatud ühe kuu keskmise tulu järgi, s.t kui laps sünnib 2006. aastal, siis arvutatakse vanemahüvitist 2005. aastal sotsiaalmaksuga maksustatud tulu alusel.

Vanema hüvitist arvutatakse sotsiaalmaksustatud tulu järgi
Vanemahüvitise arvutamise põhimõtted:

- Ühe kalendrikuu hüvitise suurus
* arvutatakse hüvitise taotleja ühe kalendrikuu keskmisest tulust riiklikku pensionikindlustuse registrisse kantud isiku sotsiaalmaksualaste (edaspidi isikustatud sotsiaalmaks) andmete alusel.
* hüvitise suurus on 100% ühe kalendrikuu keskmisest tulust.
* hüvitise maksimaalne suurus on kolmekordne Eesti keskmise sotsiaalmaksuga maksustatav kuutasu.

- Kui ühe kalendrikuu keskmine tulu on hüvitise taotlejal väiksem kui riiklik kuupalga alammäär, võrdub ühe kalendrikuu hüvitise suurus kuupalga alammääraga.

- Kui hüvitise taotleja ei saanud sotsiaalmaksuga maksustatavat tulu, võrdub ühe kalendrikuu hüvitise suurus kuupalga alammääraga.

- Kui hüvitise taotlejal, kellel on veel alla kahe aasta kuue kuu vanuseid lapsi, on käesoleva paragrahvi lõike 2 alusel arvutatud ühe kalendrikuu keskmine tulu väiksem kui talle eelmisel korral määratud hüvitise arvutamise aluseks olnud tulu, arvutatakse hüvitise suurus varasemast tulust.

Allikas: vanemahüvitise seadus N3.

Thea Rohtla
Tallinna ja Harjumaa töövaidluskomisjoni esinaine

Tööandja saab töölepingu lõpetada katseaja ebarahuldavate tulemuste tõttu siis, kui katseajas on pooled kokku leppinud ja tööandja tõestab, et töötaja tööoskus, suhtlemisoskus või muud tööalased näitajad ei vastanud tööandja nõudmistele ja ootustele.

Töövaidluskomisjonis oli juhtum, kus töötaja asus tööle sekretärina. Muude tingimuste kõrval lepiti suuliselt kokku katseajas ja palgas 10 000 krooni. Kirjalikus töölepingu projektis oli aga põhipalgaks märgitud miinimumpalk 3000 krooni. Tööandja oli põhjendanud palga sellist näitamist kokkuhoiuna, sest maksud makstakse vaid 3000 krooni pealt. Töötaja niisugust lepingut allkirjastama ei nõustunud.

Kahe nädala pärast nõustus töötaja uue lepingu projektiga, milles oli põhipalk 3000 krooni, 500 krooni lisatasu ärisaladuse hoidmise eest ja lisatasu 6500 krooni. Et talle antud lepingu kaks eksemplari olid tööandja poolt allkirjastamata, töötaja pidas aga õigeks töölepingu allkirjastamist esimesena tööandja poolt, andis ta need tööandja kätte. Rohkem talle kirjalikku lepingut ei näidatud ega kätte ei antud.

1,5 kuu möödudes lõpetati töötaja tööleping katseaja ebarahuldavate tulemuste tõttu. Töötaja ei nõustunud sellega. Ta leidis, et kuna poolte vahel töölepingut ei allkirjastatudki, siis milleski, sh ka katseajas kokku ei lepitudki. Järelikult polnud alust katseaja tulemusi ebarahuldavaks tunnistada. Lisaks ei nõustunud ta tööandja esitatud väidetega katseaja ebarahuldavate tulemuste kohta. Töötamise ajal polnud juhtkonnalt mingisugustki negatiivset tagasisidet tema töö kohta; ta omas tööks nii vastavat haridust kui praktilise töö kogemusi.

Töötaja leidis, et tema katseaja ebarahuldavaks tunnistamise põhjused olid otsitud, tõenäoliseks pidas ta mittesobimist vahetu ülemusega.

Tööandja avaldaja nõudeid ei tunnistanud. Ta leidis, et ehkki töölepingu kirjaliku allkirjastamiseni ei jõutud, tuleb TLS N28 lg 2 põhjal lugeda tööleping sõlmituks töötaja tegelikust töölelubamisest ja tingimustel, milles tööle asumisel kokku lepiti. Töölepingu projektides oli neljakuuline katseaeg.

Tööandja ütluste kohaselt hindas ta katseaja jooksul avaldaja koostöövõimet, abivalmidust, vastutulelikkust, organiseerimis- ja otsustusvõimet, iseseisvust, suhtlemisoskust ja korrektsust, s.t omadusi, mida pidas tavapärasteks sekretärilt oodatavateks ja oluliseks äsja tööd alustanud kontoris, kus puudusid väljatöötatud süsteemid ja töömudelid. Avaldajast loodeti välja kasvavat tulevast büroojuhti, kuid ilmnes, et tema võimed ja suhtlemisoskus ei vasta sekretäri ametikohal nõutavatele. Tööandja esitas konkreetsed näited situatsioonidest, kus ilmnesid puudused töötaja kohusetundes, koostöövalmiduses, algatusvõimes ja teeninduskiiruses.

Töövaidluskomisjon leidis, et tõendatud oli katseajas kokkuleppe saavutamine, töölepingu lõpetamine oli põhjendatud ja seaduspärane.

Töölepingu seadus võrdsustab töötaja tegeliku töölelubamise tööandja poolt töölepingu sõlmimisega. Sellisel juhul vormistatakse tööleping kirjalikult tingimustel, mida tegelikult kohaldati. Töövaidluskomisjonile esitatud töölepingu projektid sätestasid katseaja kestusega neli kuud; komisjoni istungil kinnitas töötaja ka ise, et töölepingu allkirjastamata jätmise põhjuseks oli esmalt vaid asjaolu, et selles märgitud palga suurus ei vastanud suuliselt kokkulepitule. Seega luges komisjon poolte vahel töölepingu sõlmituks neljakuulise katseajaga.

Katseaja kohaldamise eesmärgiks oli teha kindlaks töötaja tervise, võimete, suhtlemis- ja kutseoskuste vastavus kokkulepitud tööle ning luua ka töötajale võimalus veenduda töö ja töötingimuste sobivuses.

Ametijuhendit töötajal ei olnud, kuid töölepingu seaduse kohaselt oli ta kohustatud tegema kokkulepitud tööd ning täitma erikorralduseta ülesandeid, mis tulenesid töö iseloomust või töö üldisest käigust.

Komisjon tuvastas, et töötaja kui äsja Eestis tööd alustanud ettevõtte sekretär ei vastanud sellel töökohal esitatavatele nõuetele, s.o tööandja ootustele ja soovidele ning nägemusele sekretäri rollist arenevas büroos.

Komisjon leidis, et tööandja pretensioonid avaldaja töössesuhtumise kohta olid põhjendatud ja tööandja hindas objektiivselt avaldaja tööalaseid oskusi ja võimeid, suhtlemisalast sobivust ning töökohustuste täitmist.

Erisoodustus - lähetus

* sulgudes on küsimusele vastamise aeg

1. Töötajal on töölepingus kirjas, et töö tegemise piirkond on Eesti. Tööandja asukoht on Haapsalu. Kas võib vormistada lähetust mõnda teise Eesti linna ?

Ei saa lähetust vormistada, kuna töö tegemise koht/piirkond on Eesti. Päevaraha saab maksta juhul, kui lähetuskoht asub töökohast/piirkonnast vähemalt 50 km kaugusel. Lähetuse mitte vormistamine ei välista ettevõtlusega seotud sõidukulude hüvitamist sõidupiletite alusel.
(veebruar 2006)

2. Kas töölähetuse puhul majutuskulude hüvitamisel maksuvaba piirmäär arvutatakse summaarselt kogu lähetuses viibitud aja kohta või iga öö kohta eraldi?

Majutuskulude hüvitamisel jälgitakse maksuvaba piirmäära iga ööpäeva kohta eraldi. Näiteks: välislähetuses oli dokumendi alusel ühe ööpäeva maksumus 1800 kr ja teise ööpäeva maksumus 2500 kr, seega võib ilma erisoodustuselt maksukohustust tekkimata hüvitada 3800 kr (1800 + 2000). Maksuvabastuse piirmäär on kuni 2000 kr ööpäevas.
(veebruar 2006)

3. Kui töötaja saabub lähetusest ja lahkub järgmisesse lähetusse samal kalendripäeval, kuidas maksta päevaraha?

Ühe kalendripäeva kohta saab töötajale maksta vaid ühe päevaraha, kuna päevaraha on kehtestatud päeva kohta, mitte lähetuspäeva kohta. Juhul, kui ühe lähetuse puhul on tegemist välislähetusega, siis võib tasuda selle päeva eest kuni 500 kr päevaraha.
(veebruar 2006)

4. Millised kulud võib välislähetuse puhul hüvitada muude lähetusega seotud kuludena kuni 35% ulatuses päevarahade summast ja kuidas see summa kindlaks määratakse?

35 % arvutatakse lähetuses viibitud päevade päevarahade summast lähtudes (näiteks 4 x 500 x 0.35 = 700 kr), mida võrreldakse lähetuse ajal tehtud hüvitamisele kuuluvate kulutuste summaga kuludokumentide alusel. 35% arvutatakse lähtudes 500 kroonist ka juhul kui makstakse päevaraha alates 350 kroonist kuni 500 kroonini. Muude lähetusülesande täitmisega seotud kulude hulka kuuluvad pagasivedu, linnasisesed sõidud, sideteenused ja muud töötaja lähetusega seotud kulud, mille hulka ei kuulu töötaja isiklikud kulud (näiteks toitlustuskulud, muuseumi piletid, kingaparandus, riiete pesu, keemiline puhastus jms).
(veebruar 2006)

5. Kas muude hüvitatavate kulude (piirmäär 35% päevarahade summast) hulka loetakse ka sõidukulud lennujaama ja linna vahel?

35% piirmäära rakendatakse vaid linnasiseste sõitude kohta (see tähendab sõidud pärast lähetuskohta jõudmist). Eelnimetatud piiramäära ei rakendata sõidukulude hüvitamisel ka juhul, kui lennujaam asub linna territooriumil.
(veebruar 2006)

6. Kas lähetuse sõidukulude hüvitamisel, kui töötaja kasutab isiklikku sõiduautot, võib kasutada määra 4 kr/km?

Isikliku sõiduauto kasutamisel tuleb lähtuda ainult Vabariigi Valituse 20.12.2002.a määruses nr 426 "Isikliku sõiduauto teenistus-, töö- ja ametisõitudeks kasutamise kulude hüvitise maksmise tingimused ja hüvitise piirmäärad" sätestatust. Eeltoodust tulenevalt võib arvestuse pidamisel maksuvabalt hüvitada kuni 2000 kr kalendrikuus, kaasa arvatud lähetusega seotud sõidud.
(veebruar 2006)

7. Kas isikliku sõiduautoga lähetuses viibimisel võib maksuvabalt hüvitada bensiinitšekid, kui sõidukulu tõendavad dokumendid?

Sõidukulud hüvitatakse kulu tõendava dokumendi või sõidupileti alusel. Sõidukulu tõendavaks dokumendiks ei saa lugeda bensiinitšekki, sest see on bensiiniostu tõendav dokument, mitte lähetuskoha ja alalise töökoha vahelist sõitu tõendav dokument. Kuid see pole oluline, sest selliste kulude hüvitamisel tuleb lähtuda Vabariigi Valituse 20.12.2002.a määruses nr 426 "Isikliku sõiduauto teenistus-, töö- ja ametisõitudeks kasutamise kulude hüvitise maksmise tingimused ja hüvitise piirmäärad" sätestatust. Eeltoodust tulenevalt võib arvestuse pidamisel maksuvabalt hüvitada kuni 2000 kr, mille hulgas on ka lähetusega seotud bensiinikulu.
(veebruar 2006)

8. Kas isikliku autoga lähetuses viibides võib hüvitada parkimistasu?

Juhul, kui täiendavalt isikliku sõiduauto kasutamise hüvitisele hüvitatakse parkimistasu, on tegemist erisoodustusega. (vt eelmise küsimuse selgitus)
(veebruar 2006)

9. Kas võib lähetada teise äriühingu töötajat nagu kolmandat isikut?

Vabariigi Valitsuse 22.detsembri 2000.a määrus nr 453 "Töölähetuste kulude hüvitiste ja päevaraha määrad ning nende maksmise tingimused ja kord" § 1 kohaselt saab lähetada töötajat ning juhtimis- ja kontrollorgani liiget (juhatuse ja nõukogu liige, prokurist, asutaja, likvideerija, audiitor, revident, revisjoni komisjoni liige, välismaa äriühingu filiaali juhataja jt). Seega teise äriühingu töötajat lähetada ei saa.
Eraldi on kehtestatud kord sportlaste ja loovisikute lähetuskulude hüvitamisel.
Vt Muudatused spordiorganisatsioonide lähetuskulude hüvitamises alates 01.01.06 ja
Muudatused lähetuskulude hüvitamise reeglites alates 01.07.05
(veebruar 2006)

10. Millised dokumendid tuleb vormistada, et kolmas isik võiks päevaraha maksta?

Eesti tööandja peab vormistama oma töötajale lähetuse ja võib kinnitada kolmandale isikule töötajale hüvitatavate päevarahade suuruse, mille alusel kolmas isik otsustab, kas tema poolt makstavatelt päevarahadelt kuulub tulumaks kinnipidamisele või võib need maksuvabalt hüvitada.
(veebruar 2006)

11. Millise määraga maksta päevaraha, kui töötaja töökoht asub väljaspool Eestit ja ta saadetakse lähetusse, kas selles riigis, kus asub ta töökoht või Eestisse?

Tulumaksuseadus § 13 lg 3 p 1¹ alusel makstakse lähetuskulusid nendes piirmäärades, mis kehtivad selles välisriigis, kus asub töö tegemise koht. Kui töötaja suhtes kehtib tulumaksuseaduse § 13 lg 4, siis lähetusega seotud väljamakseid Eestis ei maksustata.
(veebruar 2006)

12. Kas hommikusöök hotellis, hommiku- ja/või õhtusöök laeval on erisoodustus või muu lähetusega seotud kulu?

Toitlustamine hotellides, lennukites ja laevades on väljakujunenud tava. Hommikusöök hotellis on tavapäraselt numbri maksumuse hulgas ja seega ei ole teada hinnas sisalduv hommikusöögi maksumus ja see loetakse kogu summana kulude hüvitamisel majutuskuluks. Juhul, kui hommikusöök on arvel eraldi välja toodud, siis see summa loetakse hüvitamisel erisoodustuseks. Samuti on laeva/lennuki toitlustamise arvete hüvitamine tööandja poolt erisoodustus. Juhul, kui soovitakse hüvitada eelnimetatud toitlustamise kulud, siis tuleb nende summade võrra vähendada vastavate päevade päevaraha, st kui toitlustamise hüvitamise kulu ja makstud päevaraha kokku ei ületa päevaraha piirmäära, siis ei teki erisoodustust.
(veebruar 2006)

13. Lähetatu esitab sõidukulude hüvitamiseks sõidupileti, mille kuupäev ei vasta lähetuse alguse või lõpu kuupäevale. Kas ja kuidas on õigus hüvitada?

Määruse kohaselt kuulub hüvitamisele sõidukulu lähetatu poolt esitatud kulu tõendava dokumendi või sõidupileti alusel. Juhul, kui sõidupilet ei vasta lähetuse otsuses määratud kuupäevale, siis tekib kahtlus, kas sõit on üldse seotud lähetusega (st tööülesande täimisega). Kui see on nii, tuleb sellise sõidudokumendi alusel kulude hüvitamist lugeda erisoodustuseks.
(veebruar 2006)

14. Millisel juhul on tööandjal õigus vormistada töötajale lähetust?

Eesti Vabariigi töölepingu seaduse § 51 lg 1 kohaselt on tööandjal õigus lähetada töötaja tööülesannete täitmiseks väljapoole töölepinguga määratud töö tegemise asukohta, sama seaduse § 26 punkt 6 kohaselt on töölepingu kohustuslikuks tingimuseks ja andmeteks – töö tegemise koht.

Tööandja poolt lähetuse vormistamise õigus ja kohustus tuleneb iga töötajaga sõlmitud töölepingust ja selles määratletud töö tegemise kohast.

Vabariigi Valitsuse 22.12.2000.a määruse nr 453 ”Töölähetuse kulude hüvitiste ja päevaraha määrad ning nende maksmise tingimused ja kord” § 2 sätestabki selle, et nimetatud määrust ei kohaldata töötajatele sõitude eest töötaja elukoha ja töölepinguga määratud töö tegemise koha (edaspidi töökoha) vahel.

Kui töötaja/autojuhiga sõlmitud töölepingus on töö tegemise kohaks maakond/Eesti, siis maakonna/Eesti siseste vedude puhul ei ole alust lähetust vormistada ja sellest tulenevalt puudub ka võimalus päevaraha maksta. Kui töölepingus on töö tegemise kohaks näiteks Haapsalu, siis on võimalik päevaraha maksta vaid juhul, kui lähetuskoht asub Haapsalust vähemalt 50 km kaugusel. Eelnimetatud määruse § 9 kohaselt teeloleku ja lähetuskohas viibimise aja eest makstakse töötajale lähetusraha tingimusel, et lähetuskoht asub vähemalt 50 kilomeetri kaugusel asula piirist, kus paikneb töökoht.
(aprill 2005)

15. Kas mittetulundusühingu liiget saab saata lähetusse ja kuidas toimub kulude hüvitamine?

Kuna Vabariigi Valitsuse 22.12.2000.a määrus nr 453 "Töölähetuse kulude hüvitiste ja päevarahade määrad ning nende maksmise tingimused ja kord" ei laiene mittetulundusühingu liikmetele, siis eelnimetatud määruse alusel lähetust vormistada ja kulusid hüvitada ei ole võimalik.

Seetõttu, juhul kui makstakse mittetulundusühingu liikmetele niinimetatud päeva- või toiduraha, siis selliselt väljamakselt kuulub tulumaks kinnipidamisele tulumaksuseaduse § 41 punkt 6 alusel nagu muult väljamakselt.

Alates 01.01.2004.a on täiendatud tulumaksuseaduse §- i 12 lõikega 3, mille kohaselt on lubatud füüsilisele isikule tasuda dokumentaalselt tõendatud kulude hüvitisi ja neid summasid ei loeta füüsilise isiku tuluks, kui need kulud on tehtud teise isiku (näiteks mittetulundusühingu) kasuks.

Eelnimetatu kohaselt võib näiteks spordiklubi hüvitada spordiklubi liikmetele sõidupiletid ja majutuskulud dokumentide alusel, kui selline tegevus on toimunud spordiklubi tegevuse eesmärkidest tulenevalt, siis kui spordiklubi põhikirjas on üheks tegevuse eesmärgiks võistluste ja ürituste korraldamine ja osalemine neis.
(veebruar 2004)

16. Kas äripartneri toitlustamine komandeeringus olles on vastuvõtukulu, mitte muu komandeeringu kulu 35 % ulatuses?

Tegemist on vastuvõtukuluga, olenemata sellest, kas see tehakse Eestis või väljaspool Eestit ja maksustatakse vastavalt tulumaksuseaduse § 49.
Muude lähetusülesande täitmisega seotud kuludena käsitletakse pagasivedu, linnasiseseid sõite, sideteenuseid jms kulutusi vastavalt Vabariigi Valitsuse 22.12.2000.a määrusele nr 453.
(september 2004)

17. Kas toitlustamine välisriigis on lubatud kanda kuludesse või on see erisoodustus või peab kuuluma päevaraha sisse?

Päevarahade maksmine toimub Vabariigi Valitsuse 22.12.2000.a määruses nr 453 sätestatud korras ja tingimustel. Päevarahad antaksegi lähetusel viibimise ajal muuhulgas ka toitlustamiseks. Kui tööandja katab lisaks antud päevarahadele kulud toitlustamiseks, siis on tegemist erisoodustusega ja tööandja peab nimetatud kulutustelt maksma tulu- ja sotsiaalmaksu.
(mai 2002)

Niina Siitam
tööinspektsiooni õigusosakonna juhataja

Märtsi algul jõustus töölepingu seaduse (TLS) muudatus, mille järgi ei ole töölepingu lõpetamine töötaja vanuse tõttu enam lubatud.

Vanuse tõttu töölepingu lõpetamist lubanud TLSi N86 punkt 10 seadusest välja jätmisega tunnistati kehtetuks ka töölepingu seaduse N87 lõike 1 punkt 6 ehk töölepingu lõpetamisest etteteatamise tähtaeg.

N90 lõige 1 punktist 1 jäeti välja tööandja kohustus maksta töötajale hüvitist tema vanuse tõttu töölepingu lõpetamisel.

Kehtetuks tunnistati ka N108, mis nägi ette tingimused, mille kohaselt võib lõpetada 65aastaseks saanud töötajaga töölepingu, kui tal on õigus täisvanaduspensionile.

Praktikas võib tekkida küsimus, kuidas peab tööandja käituma juhul, kui ta on enne TLSi muudatuste jõustumist jõudnud 65aastasele töötajale ette teatada vanuse tõttu töölepingu lõpetamisest, mis toimub pärast muudatuste jõustumist.

Kuna TLS ei näe enam ette töölepingu lõpetamist TLSi N86 punkt 10 alusel, ei ole töölepingu lõpetamine etteteatamisele vaatamata lubatud. Töötajale tuleb kirjalikult teatada töölepingu lõpetamisest loobumisest, põhjendades seda seadusemuudatusega.

Eesti Euroopa Liiduga liitumisest alates on Euroopa institutsioonid juhtinud Eesti tähelepanu põhjendamatule ja diskrimineerivale võimalusele lõpetada töötajaga tööleping vanuse tõttu.

Lisaks sellele ei olnud TLSi senikehtinud regulatsioon kooskõlas EL tööhõivepoliitika eesmärkidega vanemaealiste töötajate tööhõive tõstmiseks, samuti oli tegemist selge vastuoluga vastavasisulises eurodirektiivis sätestatud tööl ja ametialal võrdse kohtlemise põhimõttega.

TLSi muudatusega lõpetati töötaja vanusel põhinev diskrimineerimine, mis riivas ebaproportsionaalselt vanemaealiste töötajate põhiseaduslikke õigusi ja vabadusi. Samas on TLSi muudatustel kahtlemata positiivne mõju vanemaealiste tööhõive edendamisse.

Helve Toomla, ametiühingute jurist

Mind võeti teenindusasutusse tööle põhikoha ja täistööajaga, töötasu on 28 krooni tunnis. Tööd aga on üksnes kolm-neli tundi päevas, palka makstakse vastavalt töötatud tundidele. Loomulikult olen huvitatud täistööajaga töötamisest. Mida peaksin ette võtma? Ning kas kokkulepitud töötasu on õige või jääb see alla riigis kehtiva miinimumtunnitasu?

Täistööajaga töötamisel peab inimene üldjuhul töötama kaheksa tundi päevas ehk 40 tundi nädalas. Tööandja kohustus on kindlustada töötajale töö kogu tööajaks. Kui ta seda ei suuda, on ilmselt tegemist tööseisakuga. Töölepinguseadus määratleb sellena töö seiskumist töö tegemiseks vajalike organisatsiooniliste või tehniliste tingimuste puudumise, vääramatu jõu vm asjaolude tõttu. Tööseisaku ajal on tööandjal õigus viia töötaja üle ükskõik millisele tööle samas asulas, kui see töö ei ole töötaja tervisele vastunäidustatud ega too kaasa suuremat materiaalset vastutust. Tööandja võib töötajad ka koju saata, kui tööd anda ei ole.

Töötasu tööseisaku ajal sõltub kolmest asjaolust:

•• töötaja süüst tööseisaku tekkimisel;
•• tööseisakust või selle tekkimise ohust teatamisest;
•• teisele tööle üleviimisest ja sellel tööl tööülesannete täitmisest.

Töötajale, kes ei ole tööseisakus süüdi, kes on teatanud tööseisakust või selle ohust tööandjale ja keda ei viida teisele tööle, tuleb maksta tööseisaku aja eest tasu kollektiiv- või töölepingus ettenähtud ulatuses, kuid mitte vähem töölepingus kokkulepitud palgamäärast. Töötajale, kes ei ole süüdi tööseisaku tekkimises ja kes viiakse ajutiselt teisele tööle, makstakse teisel tööl palka töö järgi, kuid mitte vähem keskmisest palgast endisel tööl.
Töötaja, keda tööandja kogu tööajaks tööga ei kindlusta, ei tohiks lihtsalt töölt ära jääda, ta peaks tööd nõudma, kas või kirjalikult. Sel juhul on tal ka õigus nõuda palka kogu töölepingus kokkulepitud tööaja eest. Tunnipalga alammäär on alates 1. jaanuarist 17.80 krooni.