Üksikasjad

Avaldatud: 09 mai 2003

• Palgaseadus
• Eesti Päevaleht

TALLINN, 9. mai (EPLO) - Riikliku lepitaja Rafael Amose hinnangul on palgaseaduse võrdse tasustamise põhimõte mitmeti tõlgendatav, mis võib kaasa tuua kohtuasju tööandjate vastu, kirjutab Äripäev.

Palgaseaduse paragrahv 5’ on mitme juristi sõnul tõlgendatav nii, et tööandja peab sarnase ametikoha ja kvalifikatsiooniga töötajatele võrdset palka maksma.

Ühe ettevõtte Saaremaa filiaali töötaja on juba pöördunud tööõigusjuristi poole, nõudmaks sama palka Tallinna kolleegidega. Kui nõue peaks kohtusse jõudma ja töötajale positiivse lahendi tooma, on loodud pretsedent ja oodata võib sääraste kohtuasjade plahvatuslikku kasvu.

Kuigi seadus kehtib sellisel kujul juba kaks aastat, ei ole sätte sellisele tõlgendamisvõimalusele varem keegi tähelepanu pööranud. Paragrahv lisati seadusesse hoopis soolise võrdõiguslikkuse tagamiseks palgapoliitikas. Seda kinnitas ka seadusemuudatuse väljatöötaja, sotsialaministeeriumi tööõiguse büroo jurist Ave Liitmäe.

Riiklik lepitaja Rafael Amos luges kõnealuse sätte Äripäeva palvel uuesti üle ja tunnistas, et tema mõistab seda nii, et võrdväärse töö puhul tuleb võrdset palka maksta kõigile, soost hoolimata.

“Tegemist on sisulise vaidlusega, tööandja peab ära põhjendama, miks ühel töötajal on teisest väiksem palk. Aga maakondade erinev keskmine palgatase ei ole siin mingi põhjendus,” ütles Siitam. “Kas näiteks pangateller asub Võrus või Tallinnas, see pole argument palga erinevuseks, kui kvalifikatsioon on sama.”

Eesti Tööandjate Liidu juristi Renno Mägi sõnul ei ole olemas täiesti võrdseid ametikohti, kuid näeb siiski võimalust vaidluste tekkeks. Kõik sõltub sellest, kuidas riigikohus mõistab sõnapaari “võrdväärne töö”.

“Telleritel on kategooriad ja kindel kategooriapalk, kuid maakondades on see veidi varieeruv,” ütles Ühispanga personalijuht Külli Peet. “Tööjõu maksumuse kujundab ju turg. Usun, et paljud ettevõtted, kellel on kontorid ka väljaspool Tallinna, kasutavad sarnast süsteemi."

Üksikasjad

Avaldatud: 29 april 2003

• SOTSIAALMAKSUSEADUS
• Äripäev

Silva Männik

Lektor Lasse Lehis hoiatas tänasel koolitusel hiljuti levinud valeinformatsiooni eest, et palgata puhkuse ajal sotsiaalmaksukohustus kaob.

TÜ finantsõiguse lektor ja maksuteadlaste seltsi juhatuse esimees Lasse Lehis selgitas, et mõni kuu tagasi tekkis Eesti Päevalehes ühe tööõiguse konsultandi ekslike sõnade kohaselt, nagu ei peaks palgata puhkuse eest sotsiaalmaksu maksma, palju segadust.

Vastupidiselt lehes toodule tuleb ka palgata puhukuse ajal sotsiaalmaksu maksta. “Olen mina nüüd paljudel koolitustel ja seminaridel pidevalt korrutanud ja seda teevad ka teised lektorid, et sotsiaalmaks kaasneb ka palgata puhukusega,” selgitas Lehis. “Seda siis, kui puhkus toimub poolte kokkuleppel.”

Kui töötaja läheb kuuks paariks ära, näiteks Soome maasikaid korjama ning sotsiaalmaksu maksmisest ei ole kumbki pool huvitatud, võib ju ka töölepingu lõpetada ja hiljem taas alustada, lisas Lehis. “Muidugi on töötajal sageli vaja garantiid, et tööandja võtab ta ikka tagasi, kuid see sõltub nende omavahelistest kokkulepetest,” lausus ta.

Tööstaaþi katkemise pärast ei ole töötajal Lehise sõnul vaja pabistada, sest alates 1999. aastast ei arvestata penisonikindlustust tööraamatu kirjete järgi, vaid reaalselt laekunud sotsiaal maksu alusel. Näiteks, kui tööraamatus on ametikoht kirjas aga sotsiaalmaksu ei ole selle perioodi eest laekunud, siis talle pensionialust selle aja eest ei teki, kirjeldas Lehis.

Üksikasjad

Avaldatud: 01 mai 2003

• SOTSIAALMAKSUSEADUS
• Postimees

Emapalka ette valmistavate ametnike seas ringleb idee muuta 12-kuulise palga saamise eeltingimuseks see, et paar kuud oleks ema asemel lapsega kodus isa.

Sotsiaalminister Marko Pomerantsi sõnul hakkab emapalk seniste plaanide kohaselt koosnema kahest osast - praegugi olemasolevast 140-päevasest sünnitushüvitisest, millele järgneks 8 kuu pikkune emapalga periood.

Pere ise valib

«Pärast esimest 140 päeva võiks perel olla õigus valida, kas koju jääb ja palka hakkab saama ema või isa,» kirjeldas Pomerants oma alluvate ideed. «Teiseks on kaalumisel ka võimalus, et isale võiks minimaalselt kahekuulise kodusoleku teha suisa kohustuslikuks, kui pere soovib palka saada kõigi 12 kuu eest.»

Kui isa kaheks kuuks koju ei jää, saaks ema sel juhul palka vaid 10 kuu eest. Isa osalemine oleks aastase palga saamise eeltingimuseks.

«Selline variant on kasutusel Rootsis, see tähtsustaks isa rolli lapse kasvatamisel,» kõneles Pomerants. Tema sõnul jääksid isa kodusolemise kuud eeldatavasti aastase palgaperioodi lõppu.

Praegu on isal õigus olla ema sünnitus- ja raseduspuhkuse ajal kodus 14 päeva, mille eest riik maksab talle kompensatsiooni 66 krooni päevas. Pomerantsi andmetel kasutab seda võimalust 1000-1200 värsket isa ehk 10% peredest.

Pomerants kinnitas, et praeguste plaanide kohaselt hakkaks emapalk kehtima kõigile peredele, kellel on seaduse jõustumise hetkel alla aasta vanune laps, kaasa arvatud adopteeritud laps. Emapalga saamise ajaks kaoks ära 600-kroonine lapsehooldustasu, kuid säiliks 150-kroonine lapsetoetus.

Sõltub sissetulekust

Emapalka makstaks emadele nende senise sissetuleku järgi, kuid võimalik, et mitte 100 protsendi ulatuses. Sissetulekuta emad saaksid emapalka alampalga alusel. Isade «isapalk» arvutataks kodus olemise ajaks nende, mitte emade palga alusel.

Emapalgale kuluks umbes 400 miljonit krooni aastas.

«Kui lapsi hakkab juurde tulema, läheb see loomulikult kallimaks. Kuid seda me ju tahamegi,» sõnas Pomerants.

Minister ütles end lootvat, et poliitiline otsus emapalga lõpliku vormi osas sünnib juba mais. «Praegu on tegu vaid esialgsete ideedega,» sõnas ta.

Üksikasjad

Avaldatud: 24 april 2003

• TÖÖTUSKINDLUSTUSE SEADUS
• Äripäev

K A D I P ä R N I T S
Eesti Ametiühingute Keskliidu esimees, Mõõdukad

Valitsus muutis töötuskindlustuse põhimõtteid eelmise aasta lõpul nii, et töötajad, kes lahkuvad töölt kokkuleppel tööandjaga, ei saa enam töötuskindlustuse hüvist. Olenemata sellest, et nad on maksnud töötuskindlustuse maksu ja otsivad tööd. Muudatus tehti detsembri lõpul ja 1. jaanuarist see juba kehtis.

Kuna valitsus oma alamate eest hoolt ei kandnud ja olulistest õiguste vähenemisest ei teavitanud, pidid seda tegema ametiühingud. Tööhõiveameti seitsme kuu andmete põhjal oli uutest töötutest eelmisest töökohast koondatud napilt üheksa protsenti. On töötegijaid, keda ei saa kunagi koondada, nt teatud üksuste juhte, kuna nende töö ja ametikoht jäävad alles. Väga palju lepinguid lõpetatakse tööandja taotlusel poolte kokkuleppel. See tähendab, et suur hulk potentsiaalseid töötuskindlustushüvise saajaid arvati sellest ringist välja. Miks valitsus seda tegi, ei tea me siiamaani. Rahalist põhjust, st et töötuskindlustuse makseteks raha ei jätku, selleks igal juhul ei olnud.

Kindlustatul on õigus saada töötuskindlustushüvitist
Ametiühingud leiavad, et töötegijal, kes on tööandja taotlusel alla kirjutanud ning töölepingu kokkuleppel lõpetanud ja ei leia tööd, peab olema õigus saada töötuskindlustushüvist. Liiatigi teame meie, ametiühingud, mida tavaliselt töölepingu lõpetamine kokkuleppel tähendab. Ettepanek, millest ei saa keelduda, tuleb loomulikult tööandjalt, kes ei taha/ei saa töötajat koondada. Töötaja mittenõustumise korral ähvardatakse töötajat sellega, et otsitakse talle mõni süü või tehakse elu lihtsalt põrguks. Tavaliselt töötegija allub survele.

Komm töötaja jaoks on see, et kui ta kokkuleppel lahkub, saab ta ka mingit hüvist. Kuna kokkuleppel töölepingu lõpetajaid on mitut sorti, siis ametiühingud tegid ettepaneku kehtestada töötuskindlustuse saamiseks ooteaeg neile töötuile, kes lahkusid töölt kokkuleppel. Ka seda ei soovinud valitsus teha.

Tekkinud olukord näitabki, et rumalus sünnitab vastureaktsiooni. Et mitte kaotada õigust töötuskindlustushüvisele, kutsuvad ametiühingud töötajaid üles mitte lõpetama tööandjaga lepingut kokkuleppel, kuigi teinekord oleks see kasulik ja õige.

Samas pole halba ilma heata. Täna on osa töötegijaid hakanud end rohkem kaitsma, st lõpetama töölepinguid seetõttu, et tööandja rikub lepingut, või nõudma koondamist, kui on koondamissituatsioon.

Töölepingu lõpetamine tööandja rikkumise korral on siiski harv juhus ja leiab aset siis, kui töösuhteid pole enam võimalik jätkata. Niisama norimisega enamus töötegijaist, kel töökoht oluline, ei tegele.

Tööandjate ettepanek oleks siin enda kaitseks see, et seaduses oleks rohkem lahti kirjutatud, mis on tööandja poolne lepingu rikkumine, mille alusel töötaja töölepingut tohib lõpetada. Seega tunnevad tööandjad nüüd oma nahal, mis tähendab seaduses töölepingu või kohustuste rikkumise üldine sõnastus. Töötegija jaoks on need määratlused sellised olnud kogu aeg. Kui töötajate süü seaduses täpsemalt lahti kirjutatakse, oleme nõus seaduses tööandja süü täpsema lahtiseletamisega. Tööandjate ettepanek, et koondamistasusid hakkaks maksma töötuskassa, ei ole õige. Majanduslikul põhjusel töölepingu lõpetamine on tööandja, mitte töötukassa riisiko. Ühe töötaja koondamine ei saa olla kõigi tööandjate vastutus. Eestis majanduslikel põhjustel töölepingu lõpetamine on 100% tööandja riisiko, sest Eesti töötegijad ei osale ettevõtetes otsuste tegemisel.

Iga töölepingu lõpetamine on niisiis konkreetse tööandja planeerida, otsustada ja vastutada. Kui koondamised jääksid töötukassa hooleks, ei peetaks nendega enam piiri, ei planeeritaks neid ega kalkuleeritaks niigi palju, kui seda tehakse täna. Tagatised koondamiste korral on vajalikud nii töötegijale töö otsimiseks, valurahaks kui selleks, et töösuhte lõpetamine liiga kerge poleks. Tööregulatsioon ei tohi vastata üksnes tööandja ootustele, nii satuks töötegija täielikult tema omavoli alla, vaid võimaldama tööandjal ja töövõtjal tingimuste muutumisel tööelus hakkama saada. Paremaks toimetulemiseks on tööandjale loodud võimalus töölepingu lõpetamisest ette-teatamise aeg rahaga hüvitada, kui tööd ei ole anda.

Õigusetust on meie töökohtadel väga palju
Kampaania “Töötaja, ära lahku töölt poolte kokkuleppel!” ajal vastuvõetud kõnede ja abipalvete põhjal võib järeldada, et õigusetust on meie töökohtadel väga palju, aga teadmisi oma õigustest üldse mitte.

Et meie töötegijad poleks marionetid, tuleks nii valitsusel kui tööandjatel töövõtjate koolitamisse ja teavitamisse senisest palju tõsisemalt suhtuda. Vähemalt ei tohiks tööandjad takistada töötajat osalemast ametiühingute koolitustel. Meie tööandjad võiks olla juba nii arenenud, et mitte peljata töötajate initsiatiivi ja tarkust oma õigustest. Eriti tõsiselt tuleb seda probleemi teadvustada endale nüüd, kus ees seisab töölepinguseaduse reform, mille kohaselt kõik muutub ja ühel hetkel ei tea enam keegi, kuidas töötajat vallandada või tööle võtta.