Üksikasjad

Avaldatud: 05 juuni 2003

• Palgaseadus
• Eesti Päevaleht

TALLINN, 5. juuni (RFE) - Eesti Ametiühingute Keskliit tahab sõlmida Tööandjate Keskliiduga üleriigilise palgakokkuleppe, mis tõstaks töötajate palku 10% võrra. Tööandjad peavad ametiühingute ettepanekut ebarealistlikuks.

Ettepaneku sõlmida töötajate palku kümnendiku võrra suurendav üleriigiline palgakokkulepe tegi Ametiühingute Keskliit Tööandjate Keskliidule esmakordselt juba mullu märtsis. Tookord jäi ettepanek vastukajata. Kolmapäevastel läbirääkimistel tööandjatega soojendasid ametiühingud küsimuse üleriigilisest palgaleppest taas üles.

Ametiühingute Keskliidu sotsiaalsekretär Harri Taliga kinnitas, et loodab töötajate palgatõusu juba alates tuleva aasta 1. jaanuarist.

“Me tahame saavutada üleriigilise kokkuleppe, mis tõstaks töötajate palku,” ütles Taliga. “Hinnatõus toimub niikuinii ja töötajatel peaks olema õigus saada kompensatsiooni elukalliduse tõusu eest. Töötajad peaksid saama osa üldisest majanduskasvust. Muidu kõik räägivad, et Eesti riigil läheb väga hästi, aga inimene tahab väga hästi minekut tunnetada.”

Ametiühingute Keskliidu esimehe Kadi Pärnitsa sõnul puudutaks üleriigiline palgakokkulepe vähemalt 300 000 töötajat. Selle alla ei kuuluks riigiteenistujad ega need inimesed, kes teenivad enam kui 10 000 krooni kuus. Palgatõusuks pakutav 10 protsenti on Pärnitsa sõnul välja arvutatud inflatsiooni ja majanduskasvu baasil.

“See on üldprintsiip, võimalik on kehtestada ka eritingimusi,” ütles Pärnits. “Ettevõtted on erinevad – osadel on palkade tõstmiseks ressurss olemas, osadel mitte. Kuid väga suur hulk ettevõtjaid ei taha seda ressurssi inimeste palkadesse paigutada.”

Tööandjate Keskliidu tegevdirektori asetäitja Tarmo Kriis peab aga ametiühingute soovi ebarealistlikuks.

“Kümme protsenti palgatõusu tundub enamusele inimestest väga atraktiivne, aga selle kokkuleppe saavutamine on ülimalt ebatõenäoline,” nentis Kriis. “Majandussektorid arenevad erineva kiirusega. Palka saab tõsta siis, kui tööviljakus on tõusnud, aga kõikides sektorites sellist kasvu ette näha ei ole.”

Üksikasjad

Avaldatud: 04 juuni 2003

• TÖÖLEPINGU SEADUS
• Raamatupidaja.ee

Valuline reform on vahel ellujäämiseks vajalik. Äripäeva meelest peab ettevõtetel laskma avaliku tänitamiseta oma töötajaid koondada, kui see lubab oluliselt ettevõtte tootlikkust tõsta.

Et Eesti ettevõtetel on tootlikkusega probleeme, näitavad mitmed uuringud. Tunamullu oli Eesti maailma konkurentsivõime edetabelisse pääsenud 49 riigi seas tööjõu kvaliteedi osas kõige viimane. Ka tänavust konkurentsivõime edetabelit hinnates tuuakse ühe Eesti nõrga kohana välja ettevõtlussektori vähene efektiivsus – ühelt poolt kimbutab oskustööliste puudus ja teisalt tööjõu hinna tõus.

Eestis kasvavad juba 2001. aasta algusest palgad kiiremini kui tootlikkus. Alles paari päeva eest nentis majandus- ja kommunikatsiooniministeeriumi peaspetsialist Helena Hannula, et eelmisel aastal vähenes töötlevas tööstuses toodang ühe töötaja kohta ning tööjõukulud on kasvanud kiiremini kui tootmismahud. Mahajäämuses vaevlevad ettevõtted on lihtsalt sunnitud töötajaid koondama, et oma tootlikkust tõsta. Ja mitte ainult tootlikkust, vaid ka palku.

Sõnumid aina kasvavast tööpuudusest, mille pärast valutas üleeilses Eesti Päevalehes kibedasti südant endine sotsiaalminister Eiki Nestor, on aga liialdatud. Eestis kukub tööpuuduse kõver juba 2001. aasta algusest järjekindlalt allapoole.

Petlik ettekujutus suurtest koondamistest tekib seepärast, et ajakirjandusse jõuavad lood koondamislainetest suurtes ettevõtetes, kus töö kaotamine tabab valusalt kümneid ja sadu inimesi korraga. Kuid tähelepanuta jäävad sadade ettevõtete pidevad pingutused töökohti juurde luua. Kui heita pilk näiteks majandus- ja kommunikatsiooniministeeriumi tellitud uuringule väikese ja keskmise suurusega ettevõtetest, vaatab sealt vastu väga töötajasõbralik keskkond.

Enamikes väikestes ja keskmistes ettevõtetes – ja üks keskmise suurusega firma võib anda tööd paarisajale inimesele – pole töötajate arv sugugi vähenenud. Pigem vastupidi – töötajate arv väikese ja keskmise suurusega ettevõtetes hoopis kasvab tasapisi.

Tööandjad pole kõrilõikajad, kes püüavad kohe esimesel võimalusel sellega efektiivsust tõsta, et töötajatele sule sappa panevad. Näiteks nendesamade väikeste ja keskmiste ettevõtete juhtidest koolitas 2001. aasta jooksul oma töötajaid peaaegu 60 protsenti, seejuures veerand pakkus koolitust kõigile oma töötajatele. See räägib täiendkoolituse võidukäigust ja tööviljakuse kasvust, mitte soovist inimestest lahti saada.

Ka suurettevõtted koondavad töötajaid vastumeelselt viimasel minutil. Näiteks ligi 300 töölise koondamist kavandav ja selle eest avalikult sakutada saav Kreenholm tegi otsuse hetkel, mis ettevõte kahjum oli 47 miljonit. Kreenholmi juhtimise üle võtnud Rootsi emaettevõtte Boras Wäfveri direktor Mats Skogman ütles, et Kreenholm polnud ootusi täitnud juba mitu aastat.

Loomulikult on koondamine halb variant, traagiline üksikisikule ja vaevaline riigile. Kuid kui ei saa korraga tõsta tootlikkust ja hoida inimesi tööl, tuleb töötajate arvu vähendada. Majandus tervikuna võidab.

Äripäev
04.06.03

Üksikasjad

Avaldatud: 04 juuni 2003

• Raamatupidaja.ee

O L A V I K ä R S N A
ettevõtluskonsultant

Kui FIE kodus töötab, kuidas on reguleeritud siis auto kasutamine? Maksuametis öeldi, et kodust kliendi juurde sõitu ei tohi kuludesse kanda, sest sõidan ju kodust tööle. Kas pean autot kodust kaugemal parklas hoidma?

Kodus töötavate inimeste puhul tuleb vahet teha, kas tegemist on kodus töötava palgatöötajaga või FIEga. Palgatöötaja sõidab tööandjaga kokkulepitud töökohta tööle ja sealt koju tagasi. Eestis on praegu nii, et palgatöötaja jaoks on sõit kodust tööle ja töölt koju isiklik lõbu. Kui tööandja selle mingis vormis kinni maksab, on tegemist erisoodustusega.

FIE kulude puhul tuleb arvestada tulumaksuseaduse (TMS) paragrahvi 32: kulu on ettevõtlusega seotud, kui see on tehtud maksustamisele kuuluva ettevõtlustulu saamise eesmärgil.

Palgatöötaja ei teeni ettevõtlustulu, tema kohta see paragrahv ei kehti ja palgatulust kulusid maha arvata meil ei saa.

Kodus töötav FIE sõidab kodust kliendi juurde selleks, et teenida ettevõtlustulu. Seega kliendi juurde sõitmiseks tehtud kulutused on TMSi mõttes seotud ettevõtlusega, st neid võib tulust maha arvata.

Kui hoiate autot teises linna otsas ja tahate kuludesse kanda kvartalikaarti, mis on ostetud kodust auto juurde sõitmiseks, siis võiks ju hakata arutlema, kas auto juurde sõitmine on ikka seotud ettevõtlustulu teenimisega. Kui hoiate autot kodu juures, pole midagi arutleda: kohe, kui autosse istute ja kliendi juurde sõitma hakkate, olete ka hakanud tegema ettevõtlusega seotud kulutusi.

Äripäev
04.06.03

Üksikasjad

Avaldatud: 04 juuni 2003

• TULUMAKSUSEADUS
• Eesti Päevaleht

Raigo Neudorf

* Vaesem elanikkond suhtub maksu muutumisse ükskõiksemalt

* Rahvas suhtub natuke leebemalt tulumaksuvaba miinimumi tõstmisse

Uuringufirma Ariko Marketing uuringust selgub, et valitsuse kava alandada tulumaksumäära seniselt 26 protsendilt 20 protsendini pooldab 65 protsenti elanikkonnast. Veelgi enam toetatakse tulumaksuvaba miinimumi tõstmise plaani.

Uuringu kohaselt pooldab kolmandik elanikest tulumaksumäära alandamist täielikult ning veel ligi kolmandik kaldub kava pooldama. Kui kava vastustajaid on kokkuvõttes vähe (8 protsenti), siis on märkimisväärne, et 27 protsenti küsitletuist ei oska tegelikult hinnangut anda.

Naised pooldavad rohkem

Keskmisest enam pooldavad tulumaksumäära alandamist naised, paremas tööeas olijad ning mitte-eestlased.
Ariko Marketingi juht Kalev Petti ütles, et üllatava joonena hakkaski silma see, et küsitluses osalenud vaesem elanikkond suhtus võimalikesse muutustesse ükskõiksemalt.

“Kui vaadata nende vastajate põhjendusi, siis öeldi, et mind see nagunii ei puuduta,” ütles Petti. Lisaks vaesemale vastajate rühmale hakkas sama tendents silma ka noorte puhul.

Valitsuse teist kava, tulumaksuvaba miinimumi tõstmist praeguselt 1000 kroonilt 2000 kroonini pooldab uuringu kohaselt 73 protsenti elanikkonnast.

Seega leiab tulumaksuvaba miinimumi tõstmine rohkem toetust kui tulumaksumäära alandamise kava.
“Teiseks hakkas silma see, et tulumaksuvaba miinimumi tõstmisse suhtuti natukene leebemalt kui tulumaksumäära alandamisse,” ütles Petti. “Mitmed vastajad, kes olid vastu tulumaksumäära alandamisele, suhtusid leebemalt tulumaksuvaba miinimumi tõstmisse.”

Uuringust selgubki, et ristsuhtumises kahte vaadeldavasse reformi ilmneb järgmine pilt – tulumaksumäära vähendamise pooldajaist pooldab 93 protsenti samal ajal ka tulumaksuvaba miinimumi tõstmist.

Vastupidine seos on mõnevõrra nõrgem – tulumaksuvaba miinimumi tõstmise pooldajaist toetab 83 protsenti samal ajal ka tulumaksumäära vähendamist.

Elanike vastuargumendid rõhutavad mõlema reformiosa suhtes kahte aspekti: “idee on kasutu (ei meeldi)” ja “see kõik tuleb millegi arvelt”.

Erinevalt aga tulumaksuvaba miinimumi tõstmise vastuargumentidest sisaldab tulumaksumäära alandamisele vastuseis ka “rikkad võidavad”-argumenti.

Hansapanga makromajandusanalüütiku Maris Lauri sõnul on loogiline, et kui inimestel on võimalik natuke rohkem teenida, avaldavad nad valitsuse taolistele reformidele toetust.

Kasulik vähe teenijale

“Tulumaksuvaba miinimumi tõstmine on kasulikum eeskätt madalama sissetulekuga inimestele ning üksikisiku tulumaksu vähendamine kasulikum kõrgema sissetulekuga inimestele. Seetõttu need kaks tasakaalustavad asja,” ütles Lauri.

Tema sõnul võib eeldada, et kui inimestele jääb maksureformide tõttu rohkem raha kätte, kasvavad nii nende kulutused kui ka säästmine.

“Tarbimisharjumusi vaadates toetab see meie kohalikku tootmist, importi ning teenuste sektorit,” lausus Lauri.
Samas võib reformide negatiivne külg peituda selles, et kui inimeste sissetulekud ning kulutuste määr suurenevad, võib see endaga kaasa tuua hinnatõusu kaupmeeste poolselt.

“Nõudlus kaupade ja teenuste järele suureneb,” põhjendas Lauri.