Artiklid

Rain Rosimannuse väitel on vanemahüvitise eesmärk rohkem lapsi, mitte vaesuse ja töötuse kaotamine

Mälu ja loogikaga on halvasti. Olete ehk ühest kuulnud riigist, kus on vanemahüvitis i l m a igasuguse ülemise piirita kehtinud juba rohkem kui kümme aastat? Ei ole? Selline riik on olemas. Eesti.

Seda hüvitist on siiani nimetatud sünnitushüvitiseks. Kuni 2002. aastani maksti seda 126 päeva. Maksti 100 protsendi ulatuses ema senisest palgast, tegemata numbrit, kas see on Eesti keskmisest kõrgem või madalam. Riik kosus ja alates eelmise aasta oktoobrist jõudis maksta 140 päeva eest. Nüüd on plaan 365 päeva ehk kogu aasta. Kui pere nii otsustab, siis ka isadele. Lisaks on vastu tulles nn sotsiaalsele õiglustundele otsustatud hüvitisele seada ülempiir. 100 protsenti makstakse vaid neile, kes teenivad vähem kui kolm keskmist palka. Niisiis ei midagi ennekuulmatut, vaid olemasolev, aga rohkem ja paremini.

Mõõdukas mälu

Enne riigikogu valimisi vaatas Reformierakond näkku kolmele numbrile. Aastane sündide arv Eestis on 10 aastaga vähenenud 18 000-lt 13 000-le. Selleks, et sünnid surmasid pisku võrragi ületaks, peaks aastane sündide arv rohkem kui kahekordistuma. Kui praegune tendents jätkub, kahaneb Eesti rahvaarv poole sajandi jooksul alla miljoni, s.t et võime põhiseaduse preambula sisse soolata ja pillid kotti panna. Kokku kerida kogu pensioni-, regionaal-, keele- jm head ja paremat taotlevad poliitikad, sh vaesuse vähendamise poliitika.

Valimistel välja käidud kava järgi lubati hüvitada 100 protsenti ema senisest palgast. Koalitsiooniläbirääkimistel tuli see plaan sotsiaalse õigluse vaatepunktist mõistagi jutuks. Reformierakond oli päri, et ka sissetulekuta emadele on vaja sünnitusjärgset toetust, samuti aasta jooksul. Lepiti kokku alampalga peale. Nõustusime läbi rääkima ka hüvitise ülempiiri kehtestamise osas. Vaidlus oli, kas maksimaalselt kuni kolm või neli keskmist palka. Kodurahu huvides nõustusime, et jääb kolm.

Praegu on peale teatava mälunõrkuse Eestit tabanud ka loogika kadu. Sest mida me kuuleme? Et neile rohkem kui 25 000 naisele, kes üle keskmise teenivad, pole mõtet palju raha raisata, sest 2002. aastal oli kõigi sünnitajate hulgas Eesti keskmisest kõrgemat palka teenivaid emasid vaid viiendik. Tore. Aga siin on kaks asja omavahel sassi aetud. Tänane nutune seis ja soovitav olukord. Kas tõesti soovime, et parema tööotsa välja võidelnud naised ei soetaks lapsi?

Mõõdukate meelest on võimalik õiglust tagada 4000 krooni tasemel, mida makstakse kõigile võrdselt. Milles on õiglus, kui 3000 krooni teeninud ema premeeritakse lapsega koju jäämise eest 1000 lisakrooniga ja seni 6000 krooni teeninud ema karistatakse sama patriootilise teo eest sissetuleku 2000-kroonise vähenemisega?

Kuuleme, et praegune vanemahüvitiste kava on ennekuulmatu ja lubamatu, sest sissetulekutest lähtuvat hüvitist makstakse eelarvest. See olevat suisa põhiseadusevastane diskrimineerimine. Huvitav, millest kui mitte sissetulekutest lähtuvalt makstakse täna toimetulekutoetusi? Minu mäletamist mööda ei saa kõik võrdselt.
Või võtame veelgi klaarima näite – tulumaksu arvestamise. Kui võrdse protsendimäära kehtestamine sõltumata sissetulekutest (nagu praeguse tulumaksu ja tulevase vanemahüvitise puhul) on põhiseadusega keelatud varanduslik diskrimineerimine, jääb ainsaks põhiseaduslikuks tulumaksustamise viisiks ühesuguse suurusega peamaksu kehtestamine. Ka ühetaoline 26-protsendiline või 20-protsendiline maks on sel juhul lubamatu, kõnelemata astmelisest maksust. Sest miks peab üks oma palgast maksma 2000 ja teine 200 krooni? See on ju selge diskrimineerimine sissetulekute alusel. Kus on siin õiglus ja võrdsus?

Tundub, et eestikeelne “hüvitis” on paljudele raskesti mõistetav termin. Öelgem siis teisiti – nii varem kui ka nüüd on tegu aasta jooksul saamata jäänud tulu kompenseerimisega. Sünnitushüvitis ei ole kunagi olnud toetus ega ole seda ka vanemahüvitis. Sõltumata sissetulekutest saavad k õ i k 100 protsenti oma senisest palgast, v.a rikkad. Kes varem sai paarkümmend tuhat krooni kuus, saab 17 000 krooni – vaid 85 protsenti senisest tulust. Kuid see, kelle sissetulek oli varem 1 kroon, saab hüvitist 2200 krooni ehk 2200 korda rohkem kui seni.

Aiast ja aiatagusest

Kogu diskussiooni krooniks leiab Jaan Kaplinski kümme aastat pärast 100-protsendilise sünnitushüvitise kehtestamist, et tegemist on eugeenikaga. Andres Langemets esitab Sirbis üleskutse, et ärme siis parem üldse mitte midagi tee, kui laste muretsemist toetav hüvitis vaesust ei ravi ja töökohti ei loo?!

Siinkohal jumalat appi hüüda tundub tähtsa asjamehe tülitamisena. Pigem võiks kutsuda kõiki oponente järgima üht vana loosungit – aitab jamast! Sedakorda ka mõõdukatest autoritekollektiivi ennast. Kriitika on alati tarvilik, kuid see võiks siis olla vähemalt aus faktide suhtes ning minimaalseltki võtma arvesse eelnõu peamist taotlust.
Aga ei võta. Kõik kriitikud kipuvad rääkima vaesusest. Sellest räägitakse nii palju, et eelnõu algne eesmärk ja üldine kokkulepe tegelda Eesti kestmise peamise probleemi ehk rahvaarvu vähenemise küsimusega kipub üldse meelest minema.

Keegi ju ei vaidlegi selle vastu, et nii impotentsus kui ka tuberkuloos on tõsised ja valusad probleemid. Aga ärgem üritagem disainida impotentsivastast ravimit, mis ühtlasi ka kopse raviks. Niisamuti ei ole mõtet vanemahüvitisest otsida rohtu kõikide Eesti hädade vastu.

Vaesuse osaline leevendamine võib olla vanemahüvitise oluline kaasnähe (ja sissetulekuta emade puhul on ta seda kindlasti). Aga vanemahüvitis pole vaesuse ega töötuse vastu võitlemise instrument. Pole kunagi olnud. Kui keegi mõtleks tõsiselt ravida vanemahüvitisega pikka aega vaesust ja töötust, oleks ikka päris hull lugu – elukutse sünnitaja, palk vanemahüvitis.

Miks otsustasime keskenduda rahvastikupoliitikale ja mitte vaesusele? Väga lihtsustatult öeldes arvame, et riik, mille rahvaarv läheneb 2 miljonile, on eesti rahva kestmisele kindlam tagatis kui riik, kus on vähe vaeseid, aga ka vähe elanikke.


N E L L I L O O M E T S
Advokaadibüroo Sorainen Law Offices

Enamik töövaidlusi tekib töölepingute lõpetamistest tööandja algatusel. Seetõttu peab tööandja väga korralikult vormistama töösuhet reguleerivad dokumendid. Töötajaga peab olema sõlmitud kirjalik tööleping, töötaja tööülesanded peavad olema fikseeritud kas töölepingus või ametijuhendis ning vajadusel peab olema sõlmitud materiaalse vastutuse leping. Samuti võiks enam tähelepanu pöörata töösisekorraeeskirjadele. Töösisekorraeeskirjad ei pea olema ainult formaalseks dokumendiks ja võivad sisaldada lisaks kohustuslikele punktidele ka selliseid, mida ettevõtte spetsiifikast tulenevalt on vaja tööandja ja töötaja vahelistes suhetes kirjalikult reguleerida.

Mõned tööandjad on väitnud, et nad teadlikult ei kirjuta töölepingusse töötajate tööülesandeid ja ei vormista ametijuhendeid, sest sellisel juhul töötajad keelduvad töö tegemisest, mida töölepingus kirjas pole. Loomulikult kõike, mida töötaja peab tegema, polegi võimalik kirjutada töölepingusse või ametijuhendisse. Seda pole vaja ka teha, sest seaduse kohaselt peavad töötajad täitma ilma erikorralduseta ka ülesandeid, mis tulenevad töö iseloomust või töö üldisest käigust. Tööandja peab aga arvestama, et töölepingu lõpetamise seaduslikkuse vaidluse tekkimisel peab tööandja tõendama, milliseid tööalaseid kohustusi töötaja rikkus.

Töölepingu lõpetamise dokumendid
Töölepingu lõpetamine peab olema kirjalik. Tööandja ei tohi ära unustada, et töölepingu seadus annab igale töölepingu lõpetamise alusele oma seletuse. Kui tööandja hakkab töötaja töölepingut lõpetama usalduse kaotuse põhjusel, peaks ta esmalt veenduma, et tegemist on ikka usalduse kaotusega ka töölepingu seaduse mõttes ja mitte mõne muu töölepingu lõpetamise alusega. Vale töölepingu lõpetamise alus võib kaasa tuua töölepingu lõpetamise ebaseaduslikuks tunnistamise.

Enamik tööandja algatusel töölepingu lõpetamise aluseid nõuavad tööandjalt töötajale töölepingu lõpetamise põhjuse kirjalikku põhjendamist. Väga tähtis on alati kontrollida, kas esineb töölepingu lõpetamist keelavaid asjaolusid või kas on töölepingu lõpetamiseks vaja tööinspektori eelnevat nõusolekut.

Näiteks töötaja puudus töölt põhjuseta mitu päeva. Tööle tulles anti töötajale käskkiri, mille kohaselt tema tööleping oli lõpetatud töökohustuste rikkumise põhjusel. Paraku tuli tööandjal tühistada töölepingu lõpetamise käskkiri, sest töötajal oli alla kolme aastane laps ja tööandjal ei olnud tööinspektori luba töötaja töölepingu lõpetamiseks.

On esinenud ka juhtumeid, kui tööandja ei pea vajalikuks üldse mingeid dokumente töölepingu lõpetamise kohta vormistada.

Näiteks tööandja ja töötaja vahel tekkis konflikt ja lepiti kokku, et koostööd enam ei jätkata. Tööandja kandis töötaja pangakontole lõpparve, kuid mingeid muid dokumente ei vormistanud. Vormistamine pidi toimuma siis, kui töötajal on aega tööandja juurest läbi tulla. Tööandja suureks üllatuseks tuletas töötaja töölepingu lõppemist meelde aga avaldusega töövaidluskomisjoni, milles väitis, et tööandja on töölepingu lõpetanud ebaseaduslikult.

Samast valdkonnast on ka juhtum, kus tööleping sisuliselt lõppes ja töötaja pärast seda täitis analoogseid ülesandeid teises äriühingus tsiviilõigusliku tähtajalise lepingu alusel. Lepingu tähtaja saabumisel nõudis töötaja aga hüvitust lepingu lõpetamise eest. Töötaja väitis töövaidluskomisjonis, et tal on olnud kogu aeg üks ja sama tööandja ja ta ei saanud aru, et töötas tsiviilõigusliku lepingu alusel. Tööandja viga seisnes selles, et töölepingu lõpetamine oli jäänud õigeaegselt kirjalikult vormistamata.

Töötaja töölt kõrvaldamine
Tööandjad peaksid arvestama sellega, et alati ei ole tööandjale kasulik töötaja tööleping võimalikult kiiresti ära lõpetada. Loomulikult kui töötaja on midagi varastanud, võltsinud dokumente, tekitanud suure puudujäägi või toime pannud mõne muu raske tööalase rikkumise, soovib tööandja võimalikult kiiresti lõpetada töötaja töölepingu. Töötaja lubamine tööle võib tööandja jaoks kaasa tuua veelgi suurema kahju.

Paljud tööandjad on väitnud, et nad pole kuulnudki võimalusest töötaja tööleping peatada ja töötaja distsiplinaarmenetluse ajaks töölt kõrvaldada. Töölt kõrvaldamise aja eest töötajale makstav keskmine palk võib aga mõningatel juhtudel olla tunduvalt väiksem kui dokumentide puuduliku vormistamise tõttu kaotatud töövaidluse kulud.

Õigusabi kasutamine
Tööandja jaoks on kõige raskemaks tagajärjeks töövaidluse lõppemine töötaja ennistamisega endisele töökohale. Sellisel juhul tuleb tööandjal lisaks sunnitult töölt puudumise aja eest keskmise palga tasumisele töötajale tagasi anda ta endine töökoht. Kuna tavaliselt tööandja ei soovi tööle ennistatud töötajaga töösuhet jätkata, peab ta leidma uue põhjuse töötaja töölepingu lõpetamiseks. See aga ei pruugi sugugi lihtne olla.

Tööandja juriidilised eksimused maksavad kätte:
näiteid

- Töötaja puudus töölt põhjuseta mitu päeva. Tööle tulles anti töötajale käskkiri, mille kohaselt tema tööleping oli lõpetatud töökohustuste rikkumise põhjusel. Paraku tuli tööandjal tühistada töölepingu lõpetamise käskkiri, sest töötajal oli alla kolme aastane laps ja tööandjal ei olnud tööinspektori luba töötaja töölepingu lõpetamiseks.
- Tööandja ja töötaja vahel tekkis konflikt ja lepiti kokku, et koostööd enam ei jätkata. Tööandja kandis töötaja pangakontole lõpparve, kuid mingeid muid dokumente ei vormistanud. Vormistamine pidi toimuma siis, kui töötajal on aega tööandja juurest läbi tulla. -Tööandja suureks üllatuseks tuletas töötaja töölepingu lõppemist meelde aga avaldusega töövaidluskomisjoni, milles väitis, et tööandja on töölepingu lõpetanud ebaseaduslikult.
- Tööleping sisuliselt lõppes ja töötaja pärast seda täitis analoogseid ülesandeid teises äriühingus tsiviilõigusliku tähtajalise lepingu alusel. Lepingu tähtaja saabumisel nõudis töötaja aga hüvitust lepingu lõpetamise eest. Töötaja väitis töövaidluskomisjonis, et tal on olnud kogu aeg üks ja sama tööandja ja ta ei saanud aru, et töötas tsiviilõigusliku lepingu alusel. Tööandja viga seisnes selles, et töölepingu lõpetamine oli jäänud õigeaegselt kirjalikult vormistamata.

Allikas: Nelli Loomets

Uue idee järgi tekib isadel õigus vanemapalgale alles kuus kuud pärast lapse sündi, mis tähendab Res Publica ühe peamise valimislubaduse vanemahüvitise eelnõu järjekordset ümbertegemist.

Res Publica saadik riigikogus arst Andres Kork ütles, et muudatus teeniks laste arengu ja tervise huve. “Kui esimesed kuus kuud saab hüvitist ainult ema, on kindlustatud rinnaga toitmine,” rääkis Kork Eesti Päevalehele. “Vastava ettepaneku on teinud ka lastearstid.”

Sotsiaalkomisjoni toetatav muudatus näeb ette, et vanemapalga eelnõusse viiakse isade jaoks sisse klausel juhuks, kui emaga peaks lapse sünni järel midagi juhtuma. Eelnõu praeguse variandi kohaselt on riik valmis maksma hüvitist kas emale või isale või mõlemale kordamööda sõltuvalt sellest, kumb vanematest väikelast kodus kasvatab.

Oluline on muudatuse puhul ka see, et kui parlament piiraks isadele hüvitise saamise aega või jätaks nad sellest õigusest päris ilma, oleks see riigile vähem kulukam. Hüvitise suurused on seotud vanema eelneva palgaga, mis Eestis on meestel enamasti kõrgem kui naistel.

Samuti valitsusse kuuluva Reformierakonna esimees Siim Kallas teatas eelmisel nädalal riigikogus, et kinnitada tuleks hoopis emahüvitise seadus, mis tagab raha vaid emale. “Võrdsustajate survel on tehtud eelnõus muudatusi, mis meile üldse ei meeldi,” rääkis Kallas. “Mulle isiklikult meeldib kõige vähem paragrahv kaks, mis loeb üles lapsevanema, võõrasvanema, eestkostja või hooldaja. Ema pole isegi mainitud.”

Lapse sünnitab ema või olen ma millestki valesti aru saanud, lisas Kallas.

Nii valimiskampaania kui ka koalitsioonileppe sõlmimise ajal rääkisid poliitikud ainult emapalgast. Aprillis said aga valitsusjuhid mitmesaja allkirjaga pöördumise, milles kutsuti mehi diskrimineerivat emapalka asendama vanemapalgaga.

“Riik tunnustaks lapsevanemana isa võrdselt emaga ja aitaks perel paindlikumalt töö ja pereelu ühildamist korraldada,” seisis läkituses. Vastasel korral rikuks riik kirja autorite väitel soolise võrdõiguslikkuse põhimõtteid ja läheks mehi ahistades vastuollu euroliidu seadustega. Isapalga eest võitlesid teiste seas politoloog Ivi Masso, rahvastikuministri nõunik Kristina Täht, meestearstid Olev Poolamets ja Margus Punab ning õppejõud Linnar Viik.

BNS

Epp-Mare Kukemelk, vanemtoimetaja

Eesti Maksumaksjate liit leiab, et töötukassa tegevus tuleb lõpetada ning tema ülesanded anda tööturuametile, sest kahe sarnase ameti ülalpidamine on maksumaksjale koormav ja majanduslikult ebaotstarbekas.

Maksumaksjate liidu tegevjuhi Kersti Kurre teatel soovib liit tunnistada kehtetuks ka töötuskindlustusmaksete alammäärad ning vaadata ümber reservkapitali moodustamise põhimõtted.

Viimase puhul tuleks liidu ettepanekul võtta aluseks varade mahu asemel näiteks väljamaksete summa ning kehtestades moodustatavale reservkapitalile ülempiir.

Kurre sõnul on ilmne, et paigast on ära töötuskindlustusmaksete määrad ja reservkapitali moodustamise põhimõte.

«Väljamakseid kordades ületav kindlustusmaksete laekumine viitab majanduslike arvestuste puudulikkusele,» ütles Kurre.

Maksumaksjate Liidu hinnangul on valdavalt emotsionaalsetele argumentidele tuginev liigkõrgete kindlustusmaksete kogumise jätkamine maksukoormuse hiiliv tõus.

Eesti Maksumaksjate liit ja Eesti Väikeettevõtete Assotsiatsioon taotleb järgmiseks aastaks töötuskindlustusmaksete määra kehtestamist tasemel 0,5 protsenti töötajale ja 0,25 protsenti.

Samuti soovitakse tunnistada kehtetuks töötuskindlustusmaksete kogumine töölepingute kollektiivse ülesütlemise hüvitamiseks ja nende hüvitiste väljamaksmine.

PM Online

Väike- ja keskmiste ettevõtete assotsiatsiooni (EVEA) volikogu liikme Marina Kaasi hinnangul tuleks alandada nii töötuskindlustusmakse määra kui muuta ka töötuskindlustuse seadust.

«See, et hüvitisteks läheb kõigest kolmandik laekumistest ei ole normaalne,» rääkis Kaas. «Raha on fondil aga tänavuste väljamaksetega võrreldes juba kuus korda enam.»

Seadus tuleks muuta väikeettevõtjatele soodsamaks, sest praegu saab koondamishüvitisi alles siis, kui väiksemates kuni 19 töötaja ettevõtetes koondatakse korraga vähemalt viis töötajat.