Üksikasjad

Avaldatud: 24 Oktoober 2002

• SOTSIAALMAKSUSEADUS
• Äripäev

Sotsiaalmaksu tööandja ja töövõtja vahel jagamise positiivne efekt oleks eelkõige psühholoogiline. Praegu kehtiva süsteemi puhul, kus sotsiaalmaksu maksab täiel määral tööandja, ei taju töötaja sotsiaalmaksu kui oma töötasu osa ja kindlustusliiki, mille eest saab teatud hüvitisi. Sotsiaalmaksu jagamine tööandja ja töötaja vahel suurendaks tõenäoliselt töötajate huvitatust rääkida aktiivsemalt kaasa sotsiaalkindlustussüsteemi arengu osas.

Laiemapõhjaline diskussioon ühiskonnas sotsiaalkindlustusest aitaks kaasa süsteemi efektiivsuse paranemisele ja maksemäärade mõistlikul tasemel hoidmisele. Kuigi sotsiaalmaksu tasumise siirdumine töötajale võib tekitada ahvatluse oma tulusid varjata, näitab maailmapraktika, et eraisikud on kohusetundlikumad maksumaksjad kui juriidilised isikud. Maksu jaotamise psühholoogiline efekt sõltub sellest, kuivõrd on töötajad motiveeritud oma tulusid deklareerima ja makse maksma.

Soome ja Läti on sotsiaalmaksusüsteemi reformi viinud läbi hiljuti: Soomes jagati tööpensionide ja töötuskindlustuse rahastamiskoormus tööandja ja töövõtja vahel 1993. a; Lätis võeti vastu otsus jagada sotsiaalkindlustuse rahastamiskoormus tööandja ja töötaja vahel võrdselt 1996. a.

Sotsiaalmaksusüsteemi muutmise kahjuks räägivad peamiselt korraldusliku ja tehnilise poolega seotud aspektid. Ümberkorraldused maksusüsteemis tähendaksid muudatusi seadusandlikes aktides, ametiasutuste töökorralduses, raamatupidamisprogrammides jm, mis on seotud kulutustega.

http://www.ettk.ee/src/uudised/index.php3?uudise_id=1243

Sotsiaalmaksu jaotuse variandid
Tööandjate algatusel kolmepoolsete läbirääkimiste poolt sotsiaalmajandusnõukogult tellitud sotsiaalmaksu koormuse jaotamise võimaluste analüüsis vaadeldi nelja alternatiivi:

* sotsiaalmaksu koormus siirdub tööandjalt täielikult töötajale;
* sotsiaalmaksu koormus jaguneb tööandja ja töötaja vahel selliselt, et tööandja maksab pensionikindlustuse osa ja töötaja ravikindlustuse osa;
* sotsiaalmaksu koormus jaguneb tööandja ja töötaja vahel võrdselt (50/50);
* sotsiaalmaksu koormus jääb täielikult tööandjale.
Allikas: Tööandjate Keskliit

Üksikasjad

Avaldatud: 23 Oktoober 2002

• SOTSIAALMAKSUSEADUS
• Äripäev

Valitsusse jõudis eile sotsiaalmaksu reformikava esimene dokument, mille eesmärk on jagada sotsiaalmaks töötaja ja tööandja vahel.

“Ma ei usu, et täna-homme midagi muutub,” ütles Tööandjate Keskliidu esindaja Tarmo Kriis Eesti Päevalehele. “Vähemalt mitte selle valitsuse ajal, kuna koalitsioonileppest on maksuküsimused välja viidud.”

Kuna reformi eeldus on, et keegi kolmest osapoolest, töötaja, tööandja ega riik ei kaotaks, ehk dokumendis on mängitud nn nullsummamängu, siis reaalset mõju lähemas tulevikus selline reform Eesti maksupoliitikas ei oma. “Küll on sellel väga tugev ideoloogiline eesmärk, “ selgitas Kriis.

“Praegu ei tunneta töötaja, mida tähendab sotsiaalkindlustus või ravikindlustus. Neid tööandja tehtavaid makseid võetakse kui maksu, mis kuhugi kaob, mis ei ole palga osa. Tulevikus, kui osa või kõik sotsiaalkindlustusest jääb töötaja kanda, hakkab sellel rahal olema ka oma tähendus töötajale endale. Eriti tähtsaks muutub see siis, kui tulevikus võib näiteks töötaja seeläbi vähendada oma sotsiaalkindlustuse makset, või kasutada osa oma ravikindlustusest näiteks hambaraviks.”

Eesti Tööandjate Keskliidu initsiatiivil koostatud dokument annab sotsiaalmaksu reformimisel maksu maksmiseks neli alternatiivi.

Kõige radikaalsem on võimalus, et sotsiaalkindlustuse ja ravikindlustuse maksed saavad töötaja maksukohustuseks, mis tooks kaasa ka brutopalga tõusu 33%.

Teise võimalusena maksab tööandja pensionikindlustuse ja töötaja ravikindlustuse osa. Kolmanda võimalusena jaotuks sotsiaalmaks töötaja ja tööandja vahel pooleks.

Ka nende võimaluste puhul tõuseks vastavalt ametiühingute, Tööandjate Keskliidu ja valitsuse võimaliku kokkuleppe alusel vastavalt ka kõigi töötajate brutopalk.

Neljas võimalus on kehtiv, kus sotsiaalmaksu jääb maksma tööandja.

Üksikasjad

Avaldatud: 23 Oktoober 2002

• TÖÖTUSKINDLUSTUSE SEADUS
• Eesti Töötukassa

Riigikogu täiendas täna töötuskindlustuse seadust ühegi vastuhääleta nii, et töötavad pensionärid vabanevad alates 1. novembrist töötuskindlustusmakse tasumisest.
Sama muudatusega on töötuskindlustusmaksest vabastatud ka need töövõtjad, kel oli tänavu 1.jaanuaril jäänud pensionini vähem kui 12 kuud.

Seaduse muutmise vajaduse tõstatas septembris õiguskantsler Allar Jõks, kes juhtis tähelepanu tõsiasjale, et 1. jaanuaril jõustunud seaduse kohaselt tasuvad töötavad pensionärid küll töötuskindlustusmakset, kuid neil pole võimalust saada töötuskindlustushüvitist. Jõksi hinnangul kohtles seadus töötavaid pensionäre võrreldes teiste isikutega ebavõrdselt, kuid mõistlikku põhjendust sellele polnud.

Teiseks maksid töötavad pensionärid töötuskindlustusmaksete näol sisuliselt maksu, kuid maksu saab kehtestada vaid maksu-, mitte lihtseadusega.

Tänavuste andmete põhjal tasub töötuskindlustusmakset 44.864 vanaduspensionieas inimest keskmise töötasuga 4388 krooni kuus. Seega vähendab seadusemuudatus laekumisi töötuskindlustushüvitiste sihtfondi umbes 23,5 miljoni krooni võrra aastas.

Üksikasjad

Avaldatud: 23 Oktoober 2002

• Palgaseadus
• Äripäev

Juhtkiri

Ametiühingud on võtnud endale ülesande tõsta alampalk 2008. aasta 1. jaanuariks 41 protsendini riigi keskmisest palgast. Järjekordne samm selles suunas on alampalga tõstmine uuest aastast 2160 kroonini kuus.

Töötasu alammäära administratiivne kehtestamine ei ole õige – üleriigiline alampalk ei arvesta tööturu regionaalseid erinevusi ning alampalga pideval tõstmisel lähtutakse meelevaldse protsendi tagaajamisest –, mistõttu tuleb Äripäeva meelest Eestis alampalgast loobuda.

Hoolimata väiksusest on Eesti eri piirkondade vahel kaunis suured erinevused. Mis sobib Tallinnasse, ei pruugi sobida maapiirkondadesse. Ei saa välistada, et mõne maaettevõtja jaoks on ka alampalga maksmine üle jõu käiv, kuna tulude-kulude vahe ei vea kuidagi välja. Samas võib piirkonnas olla tööjõudu, kes on nõus töötama ka madalama palga eest kui kehtestatud alampalk. Miks mitte neile seda lubada?

Seadus aga, kui sellest näpuga järge ajada, niisugust asja ei võimalda, sellega kannatab tööturu paindlikkus. Näiteks tulla vähema raha eest suveperioodiks tallu sulaseks, saada söök ja elamine, mis ka maksab, ja tasuks võib-olla osa põllumajandussaadustest. Kui aga alampalk jõudsas tempos kasvab, saab (ametlik) tööpuudus maapiirkondades ainult suureneda.

Alampalga tõstmise ebaotstarbekusele viitab teinegi asjaolu – nn neljakuisel katseajal tuleb samuti vähemalt alampalka maksta. Paljud töötajad ei pea üle katseaja vastu, mille järel tuleb ettevõtjal otsida uus töötaja, kellega ei pruugi minna paremini.

Niisugusel juhtumil on alampalga tõstmine ettevõtjale põhjendamatu lisakulu. Madalama alampalga korral saaks rohkem maksta neile, kes oma tööd südamega teevad. Samas tagaks alampalk võrdlemisi hõlpsad neljakuulised äraelamisperioodid luhvtivendadele.

Alampalga tõstmise kasuks räägiks justkui ümbrikupalga osa vähenemine põhimõttel, et on tegelik palk, millest on ametlikult vormistatud vaid alampalga osa, ja ülejäänu läheb ümbrikku. Kui alampalk tõuseks, jääks ümbrikupalgale väiksem osa. Tõenäoliselt osa tööandjate-töövõtjate puhul nii lähebki. Sellise suhtumisega me aga legaliseeriksime maksupettuse: katsu suurenevalt alampalgalt maksud ära maksta, muus osas võid toimida oma äranägemise järgi.

Ent võib juhtuda ka nii, et suurem alampalk sunnib kogu palga “mustalt” peo peale maksma. Seega ei saa kontrolli mingil juhul lõdvendada ja ka poolpettureid tuleb ühtmoodi puistata.

Küsimuse tekitab, miks peab alampalk tõusma just 41 protsendini keskmisest palgast. Teada on, et kaks kolmandikku kuni kolm neljandikku töötajaist saavad väiksemat palka kui keskmine. See tuleneb mõne sektori ülipalkadest, silma paistavad tipp-poliitikute ja -ametnike palgad. Seega on ametiühingute nõudmine sisult suurem, kui võib protsentuaalselt paista.

Õige on lähtuda põhimõttest, et palgakasvuga peab kaasnema ka tootlikkuse kasv, alampalga puhul see täidetud pole.