Üksikasjad

Avaldatud: 11 juuni 2003

• Palgaseadus
• Eesti Päevaleht

Kai Kalamees

Võrdluses Mõõdukate vanemapalga ideega on valitsuskoalitsiooni pakutud emapalga variant kasulik igale viiendale sünnitajale, kui noorte emade sotsiaalne koosseis jääks eelmise aasta tasemele.

Võimuliit lubab alates 2004. aastast säilitada naistele pärast sünnitust 12 kuu jooksul nende senise palga ja maksta ilma sissetulekuta naistele sama kaua alampalka. Mõõdukad seevastu tahavad toetada kõiki sünnitajaid aasta vältel võrdselt keskmise palga suuruse summaga. Pärast maksude mahaarvamist tähendaks see igas kuus 4200 krooni.

Eile riigikogus Mõõdukate seaduseelnõu kaitsnud Katrin Saks märkis, et kui keskmist tasu makstakse kõigile, siis sellest võidaks üle 10 000 naise. “Valitsuskoalitsiooni välja käidud variant on aga kasulik 2500 naisele 13 000-st,” lisas ta.

Saks analüüsis vanemapalga ideed eelmisel aastal väljamakstud sünnitushüvitiste põhjal, mida naised saavad 140 päeva vältel oma töötasu alusel. Möödunud aastal oli Eestis 13 001 sünnitajat, kusjuures haigekassa maksis hüvitist 8430 naisele, kellest 2500 said keskmisest kõrgemat tasu.

Seda raha ei saa praegu ei tudengid, töötud ega ka näiteks esimese lapsega kodus lapsehoolduspuhkusel olevad emad. Suurimat – 3000-kroonist päevatulu teenis naine, kelle varasem igakuine sissetulek oli
60 000 krooni juures.

Võimuliidu poliitikud on veendunud, et just nende pakutud emapalga versioon koos teiste perepoliitiliste abinõudega toob Eesti välja demograafilisest kriisist. Peaminister Juhan Partsi sõnul ei ole see meede mõeldud mitte ainult laste toetamiseks, vaid ennekõike selleks, et soodustada järglaste saamist. “On selge probleem, et inimesed lükkavad lapse muretsemise edasi seetõttu, et nende varanduslik olukord oluliselt halveneb,” põhjendas ta aprilli lõpul riigikogu ees.

Mõõdukate hinnangul tooks lapsehooldustasu sõltuvusse seadmine eelnevast palgast juurde ebaõiglust ja süvendaks kihistumist. “Valga meditsiiniõde saaks sel juhul lapse kasvatamise eest kaks korda vähem raha kui Mustamäe haiglas töötav õde,” lausus Saks. Nii tõuseks tema prognoosi kohaselt ka esmasünnitusiga, mis aga omakorda vähendaks sündivate laste arvu. Rootsi kogemus näitab Saksa sõnul hoopis seda, et sünnitust lükatakse sageli edasi, et leida enne vanemapalga saamiseks tasuv töökoht.

Nii võimuliidu kui ka Mõõdukate variandid nõuavad aastas elluviimise korral riigi rahakotist kuni poolt miljardit krooni. Täpne summa sõltub sündivate laste arvust.

Sotsiaalminister Marko Pomerantsi juhtimisel käib juba mitmendat kuud vanemapalga seaduseelnõu koostamine. Eelnõu peab riigikogule esitamiseks olema hiljemalt 1. oktoobriks. Taktikalistel kaalutlustel ei lükanud võimuliidu poliitikud Mõõdukate eelnõu tagasi, mistõttu jõuab see ilmselt sügisel ka teisele lugemisele.

Üksikasjad

Avaldatud: 10 juuni 2003

• TÖÖLEPINGU SEADUS
• Raamatupidaja.ee

19. juunil kella 17.00-20.00 ja 26. juunil kella 10.00–13.00 korraldab Raamatupidaja.ee Rahvusraamatukogus teabetunnid teemal “Töötaja, kas sa tead oma õigusi seoses puhkuse ja puhkusetasuga?”.

Suvi on alanud ning kõik soovivad puhkust nautida, kuid kas meie ise ning tööandja on teinud kõik puhkusega seonduva kooskõlas kehtivate seadusandlike aktidega? Seega keerlavad paljude töötajate peas alljärgnevad küsimused:
· kas puhkamine on minu kui töötaja õigus või kohustus?
· kui pikk peaks olema minu puhkus?
· kas lisaks põhipuhkusele on mul õigust saada lisapuhkust?
· mis on palgata ja osaliselt tasustatav puhkus ning millistel tingimustel on mul neile õigus?
· puhkuste ajakava – kas kõik on seadustega kooskõlas?
· kas on võimalik ajakava muuta ja puhkuseaeg üle viia mõnele muule ajale?
· millal kasutamata jäänud puhkus aegub?
· millal peaksin saama puhkusetasu ja millised õigused mul on, kui tööandja puhkusetasu väljamaksmisega viivitab?
· kas minu puhkusetasu on õieti arvutatud?
· kui lahkun töölt, mis saab kasutamata puhkusest?
· kui olen saanud puhkust tasatöötamata aja eest, kas ja kui palju tuleb tagasi maksta?

Kõigile neile ja veel paljudele teistele küsimustele püüab vastuseid leida lektor Luule Käis, kes on lõpetanud Tartu Ülikooli õigusteaduskonna ja on õigusteaduse kandidaat. On töötanud Tööinspektsioonis ja Riigikogu Kantseleis ning tegutseb praegu vabakutselise lektorina.

Täiendav informatsioon ja registreerumine: Karin Ungro (Raamatupidaja.ee), tel. 680 9073, www.raamatupidaja.ee

Annika Kubja
RRi avalike suhete spetsialist, tel. 630 7260

Üksikasjad

Avaldatud: 11 juuni 2003

• TULUMAKSUSEADUS
• Eesti Päevaleht

TALLINN, 11. juuni (EPLO) - Rahandusministeerium saatis ministeeriumidele kooskõlastamiseks tulumaksuseaduse ja sotsiaalmaksuseaduse muutmise seaduse eelnõu.

Eelnõu sisaldab mitmeid muudatusi, mis tulenevad Res Publica, Reformierakonna ja Rahvaliidu koalitsioonilepingust. Näiteks näeb eelnõu ette järgneva kolme aasta jooksul tulumaksumäära langetamise kuni 20 protsendini, maksuvaba tulu järk-järgulise tõstmise 1000 kroonilt 2000 kroonini kuus.

Eelnõu järgi tõuseb 2004. aastast tulumaksuvaba miinimum 1400 kroonini kalendrikuus ehk 16 800 kroonini aastas ja tulumaksu määr langeb 24 protsendni, 2005. aastast tõuseb tulumaksuvaba miinimum 1700 kroonini kalendrikuus ehk 20 400 kroonini aastas ja tulumaksu määr alaneb 22 protsendni ning 2006. aastast tõuseb tulumaksuvaba miinimum 2000 kroonini kalendrikuus ehk 24 000 kroonini aastas ja tulumaksu määr alaneb 20 protsendini.

Samuti näeb eelnõu ette residendist füüsilise isiku tulumaksust kohalikele omavalitsusüksustele eraldatava osa järk-järgulise suurendamise. Taoline muudatus tuleneb koalitsioonilepingust ning peaks välistama maksumäära langetamisest ja maksuvaba tulu tõstmisest põhjustatud kohalike omavalitsuste tulude vähenemise. Kuna vastavad arvutused ei ole veel lõplikult valminud, siis vastavaid protsendimäärasid esimesele kooskõlastusringile saadetud eelnõus ära toodud ei ole.

Tööjõu vaba liikumise soodustamiseks vabastatakse näiteks pikemaajaliselt välismaal töötamise eesmärgil viibinud Eesti residendi teenitud palgatulu Eesti tulumaksust. Seda juhul kui inimene oli välismaal vähemalt 183 päeva ükskõik missuguse 12-kuulise perioodi jooksul ning tõendab, et tema palgatulu on välismaal juba maksustatud.

Alates Euroopa Liiduga liitumisest ei maksustata füüsilise isiku saadud hoiuseintresse ka juhul, kui need on saadud mõne teise liikmesriigi krediidiasutuselt.

Eelnõu kohaselt sätestatakse tulumaksuseaduses põhimõte, mille kohaselt ei loeta füüsilise isiku maksustatavaks tuluks seoses teise isiku või asutuse tegevusega tehtud kulude hüvitamiseks saadud summasid, kui nimetatud füüsiline isik ei saa sellest rahaliselt hinnatavat hüve ning kulud on dokumentaalselt tõendatud.

Mitmeid täpsustusi tehakse vara võõrandamisest saadud kasu arvutamisel. Näiteks saab eelnõus sisalduva muudatuse kohaselt füüsiline isik metsa raieõiguse võõrandamisel saadud tulust edaspidi maha arvata ka metsa uuendamiseks tehtud kulutusi.

Lisaks eelnimetatutele sisaldab eelnõu ka arvukalt muid muudatusi, millest suur osa on tehnilist laadi.

Üksikasjad

Avaldatud: 10 juuni 2003

• TULUMAKSUSEADUS
• Raamatupidaja.ee

A N T S V E E T õ U S M E
Eesti Maksumaksjate Liidu juhatuse esimees

Maksundus on alati olnud poliitikutele heaks propagandavahendiks, eriti valimiste eel. Tänaseks on valimised läbi, kuid nüüd alustasid oma ristikäiku maksunduse raskel teel sotsiaalteadlased, kes tulid välja uue vana ideega – vaja makse tõsta. Ja pärast maksude tõstmist saab elu Eesti riigis olema paradiislik – kaovad vaesed ja rikkad, kõik elavad sõbraliku perena ning igaüks saab oma vajaduste järgi.

Võib tõesti teha nii, et maksuametnikud võtavad inimestelt nii palju ära, kui võimalik, või sotsiaalametnikud annavad sotsiaalteadlaste näpunäidete järgi igaühele niipalju, kui vaja. Siis saab riik osa raha intressi koguma panna ja ükskord on raha nii palju, et keegi ei peagi enam tööd tegema ja riik annab kõik vajaliku tasuta. Kuid kõike seda on meile juba kunagi lubatud. Kahjuks edutult.

Kuidas siis tegelik olukord on? Kas, kelle arvelt ja milleks on vaja makse suurendada või vähendada? Eesti maksukoormus (eelarveaastal laekunud valitsussektori maksutulude suhe sama aasta nominaalsesse sisemajanduse koguprodukti) langes rahandusministeeriumi andmetel aastatel 1997-2001 37,3lt protsendilt 33,2le protsendile. 2002. aastal, kui võimul olid Reformierakond ja Keskerakond, kasvas maksukoormus järsult, ületades 35 protsenti. Käesoleval aastal erilist muutust oodata ei ole.

Viimastel ametlikel andmetel 2000. aastast on Eesti ettevõtte tulumaksu koormuselt parimate hulgas (0,98 protsenti SKPst). Samas on aga meie ettevõtja sotsiaalmaksu koormus väga kõrge (11,91 protsenti), mis on kõrgem isegi Rootsist ja Soomest.

Tegelikult võib viimase kahe näite varal rääkida julgelt sellest, et kõrge maksukoormus üksi ei tähenda veel kõrget elukvaliteeti ja vastupidi. Riigi üldise maksukoormuse tase mõjutab oluliselt kodanikualgatuse ja ettevõtluse arengut. Me oleme suutnud tegelikult just maksude kaudu hoida meie ettevõtlustaset suhteliselt normaalses seisus, kus tuuakse sisse välisinvesteeringuid ja ettevõtlus ei lahku riigist.

Maksudest rääkimisel peame lähtuma ikka põhiseadusest. Kahtlemata on riigi kodanike suhe maksudesse mitmetahuline. Ühelt poolt tahab iga inimene iseotsustamiseks saada kätte võimalikult rohkem raha tehtud töö eest, teisalt on ühiskonnas olemas solidaarsuslepe, et teatud osa väljateenitud rahast antakse ühisesse riigikassasse. Ja seejuures peab iga inimene olema veendunud, et äraantud maksukroonid leiavad parimat kasutamist riigiametnike säästliku, tulemusliku ja hooliva juhtimise ning tegevuse läbi.

Ilmselt ongi peamine küsimus tegelikult selles, kuidas riik meie maksukroonidega ümber käib. Eestlased on küllalt lihtsalt valmis andma (ja on tegelikult andnudki) riigi kätesse enamiku omateenitud kroone, kuid liiga tihti oleme pidanud hiljem tõdema, et oleksime ise seda raha tunduvalt paremini kasutanud.

Asja ilmestamiseks toon näiteid tervishoiust, sest see puudutab igaüht meist.

Sotsiaalmaksu summad, mille oleme viimase kümne aasta jooksul maksumaksjatena riigile üle andnud, on kasvanud tunduvalt kiiremas tempos kui elukallidus, aga arstiabi kättesaadavus on halvenenud. Üha rohkem tuleb riiklikus arstisüsteemis meil endal juurde maksta. Mu lapsel läheb jalaluu katki, viin ta traumapunkti ja maksan visiiditasu. Kuid kui oleksin kutsunud välja kiirabi, oleksin sellest pääsenud. Kus on siin loogika?

Eesti riik on loonud palju selliseid sihtasutusi, nagu haiglad, kus seadusandlikult on praegu riigikontrollil keelatud kontrolli teostada, kuigi need sihtasutused kasutavad ju suuremalt jaolt maksumaksja raha. Oleme väga palju kirunud haigekassat, kuid tegelikud rahakulutajad on hoopis haiglad, perearstid. Neid aga jällegi on riigikontrollil keelatud kontrollida, kuigi mina maksumaksjana seda tahan. Kui riik on enda kätte võtnud mingid funktsioonid ja mina maksumaksjana selle eest oma raha talle loovutan, siis ma tahan, et seda raha säästlikult kasutataks, justkui oleks see viimane rahakotis.

Maksusüsteemi stabiilsus on üks riigi usaldusväärsuse kriteerium, mis maksumaksjale tähendab võimalust korraldada oma tegevust tulevikku planeerides. Ikka ja alati kurdab mingi kiht, et Eesti arendab vaid ettevõtlust ning kõik muu jääb unarusse. Aga kas nad on ka mõelnud, et ettevõtluse arengu seisukohalt oleks meie olukord muidu praegusest tunduvalt kehvem? Võib-olla oleksime Venemaa tasemel – kui sedagi, sest meil pole ju naftadollareid kasutada. Maksustamine ei saa olla vahend kõigi ühiskonna probleemide lahendamiseks. Perepoliitika ei ole vaid tulust mahaarvamiste või toetuste jagamise teema. Sel juhul oleks ju Rootsis, Saksamaal, Inglismaal, rikaste hulgas laste üleuputus, paraku seda aga ei ole. Ikka ja jälle peame tõdema, et naist ei pane sünnitama rikkus, vaid ikka soov lapsi saada.

Maksumaksja peab saama suurema vabaduse ka endale oma tööjõuga enama väärtuse loomiseks. Maksusoodustused ja mahaarvamised aga ei võimalda võrdset kohtlemist. Meie heaolu ei suurenda mitte maksude suurendamine, vaid efektiivne ümberkäimine maksjamaksja rahaga.

Äripäev
10.06.03