Artiklid

«Viimati puhkasin juunis eelmine aasta. Järgmine puhkus pidi olema septembris, aga ei saanud minna, kuna tööd oli palju ja polnud asendajat. Lükkasime edasi detsembriks, taaskord ei saanud minna, kuna pole asendajat. Asendusega oli veel nii, et mul paluti ise endale otsida, kes asendaks ja kelle ma pean ise välja koolitama. Kuigi puudus mul see aeg, et kedagi koolitada. Tegin uue puhkuseavalduse märtsiks, kuid taaskord ei olnud võimalik. Ja nii jätkus ka aprillis. Hetkel on uus avaldus maiks, kuid see pole ka kindel. Kindel on see, et inimene on väsinud juba ja hakkab vigu tegema. Millised on minu õigused saada puhkust? Kas on töötaja kohustus otsida endale asendaja ja ta välja koolitada?» uurib lugeja.

Vastab Kaia Taal tööinspektsiooni Põhja inspektsioonist.

Töötajale puhkuste ajakavas kinnitatud või töötaja poolt vähemalt 14 kalendripäeva ette teatatud põhipuhkuse, mida ajakavas polnud, võimaldamisest tööandja keelduda ei saa. Töökorraldus on tööandja pädevuses, seega ei ole seaduslik nõuda töötajalt endale asendaja leidmist puhkuse ajaks. Asendaja koolitamiskohustus on töötajal vaid siis, kui see on üks tema tööülesannetest, milles on tööandjaga kokku lepitud.

Seaduse järgi on töötajal õigus saada põhipuhkust iga töötatud kalendriaasta eest täies ulatuses. Puhkust kasutatakse kalendriaasta jooksul ja see tasustatakse TLS §-is 70 sätestatud korras.

Puhkusenõue aegub nõudeõiguse tekkimisest arvates järgmise aasta lõpuga. Seetõttu on oluline veel sel aastal puhata möödunud aastal saamata jäänud puhkus.

Loe lisaks nõuandeid samal teemal või küsi tasuta nõu vastused.ee lehel.

Toimetaja:
Tarbija24

Lugeja küsib: Eile õhtul helistati töölt ja juhataja ütles, et ma pean täna töötervishoiu arstile minema, sest mul on töö tervisekaart aegunud ja mul aeg kirja pandud juba.

Ning väitis, et puhkeruumi stendil on see juba 2 kuud kirjas olnud. Paraku sain mina sellest alles täna teada ning ütlesin talle, et ei saa kahjuks homme sinna minna. Selle peale ütles tema, et siis ma pean ise vaatama, kuidas ma selle ära teen. Ütlesin, et käin siis perearsti juures ja lasen tal selle ära teha. Selle peale ütles ta, et nemad ei maksa tervisekaarti kinni (perearsti täidetud) ja ma pean ise selle kinni maksma.

1) Kas tööandja oleks pidanud varem teavitama sellest, et pean töötervishoidu minema? (või piisas stendil olevast, ise seda tõesti ei näinud).

2) Kui peangi minema perearsti juurde, kas tööandja ei maksa seda kinni (tšeki alusel)?

Ootan huviga vastust!

Vastab tööohutuse spetsialist Kristi Jõeorg, Riskianalüüs OÜ

Vastavalt Töötervishoiu ja tööohutuse seaduse (https://www.riigiteataja.ee/akt/116042014009) § 13 lõige 1 punkt 7 peab tööandja korraldama tervisekontrolli.

See, kuidas tööandja korraldab toimiva tervisekontrolli mineku on tema otsustada. Teie juhtumi puhul oli tööandja poolne korraldustöö eeldatavasti puudulik.

Vastavalt määrusele töötajate tervisekontrolli kord (https://www.riigiteataja.ee/akt/1005703) § 5. lõige 1 viiakse töötajate tervisekontroll läbi tööajal ja tööandja kulul.

Töötervishoiu kontrolli läbimiseks tuleb minna töötervishoiuarsti juurde mitte aga perearsti juurde. Perearst ei väljasta tervisekontrolli otsust.

Loe lisaks nõuandeid samal teemal või küsi tasuta nõu vastused.ee lehel.

Helve Toomla

Töötan lasteaiaõpetajana ning see eriala näeb ette 160 tundi tööalast täienduskoolitust viie aasta jooksul. Kas sellisel juhul, kui tööandja suunab õpetaja pedagoogilisele täienduskoolitusele (üks-kaks päeva), on õigus nõuda töötajalt õppepuhkuse avaldust?
Kas tööandjal on õigus maksta täienduskoolitusel viibitud päevade eest lepingus ettenähtust väiksemat kuutasu (lepinguga määratud kuutasu 715 eurot)?

Täienduskoolitust peetakse täiskasvanute koolituse seaduse alusel tööalaseks koolituseks ja selle läbimiseks tuleb tõesti vormistada õppepuhkus. Sama seaduse § 8 lg 3 kohaselt makstakse sellise õppepuhkuse ajal töötajale keskmist töötasu, kuid mitte kauem kui 20 kalendripäeva aastas. Keskmine töötasu arvutatakse üldjuhul puhkusele eelneva kuue kalendrikuu jooksul töötasuks makstud summadest. Vahel võib see olla suurem kui lepingujärgne palk, aga enamasti siiski väiksem, sest õppepuhkust antakse kalendripäevades ja ka töötasu arvutatakse kalendripäevade keskmisena.
Enne õppepuhkusele minekut võiks küsija paluda palgaarvestajal keskmise kalendripäevatasu välja arvutada, siis on asi kohe selge.

Vahetan asutuse piires ametikohta. Kas see mõjutab kuidagi mu puhkust?

Eeldan, et küsija töötab töölepingu alusel avalikus teenistuses ja see jääb uuel ametikohalgi nii. Sellisel juhul on tegemist seniste töölepingutingimuste muutmisega ja kui ei muudeta puhkuse kestust, mis peab kindlasti olema vähemalt 28 kalendripäeva aastas, siis ei muutu puhkuse pikkuses midagi, puhkust saab ta tööaasta eest ikka nii, nagu töölepingus näidatud. Seda ka eelmises ametis töötatud aja eest. Töötasu muutumisega võib küll muutuda puhkusetasu suurus. Kui aga küsija on seni töötanud avalikus teenistuses töölepingu alusel ja nüüd saab temast saab ametikoha vahetamise tõttu ametnik, hakkab ta saama rohkem puhkust, sest ametniku puhkus on 35 kalendripäeva.

Büroosid renoveerides ja ehitades on tehtud vigu, mis vähendavad tööviljakust kuni kümme protsenti, selgub Tallinna Tehnikaülikooli (TTÜ) värskest uuringust.

«Töötaja heaolu sõltub tema füüsilisest heaolust – kas tal on palav, kas puhub tuul peale või paistab päike silma, on tal piisavalt õhku hingamiseks või mitte,» loetles TTÜ ehitiste projekteerimise instituudi direktor ja uuringu autor Jarek Kurnitski mõõdetavaid väärtusi, millel on otsesed tagajärjed inimese töövõimele.

Lisaks on asjatundja sõnul oluline ka psühhosotsiaalne heaolu – kui inimene ei ole oma töökeskkonna tingimustega rahul, ei lähe ka töötegemine hästi. Kui suvises kontoriruumis süveneb töötundide vältel palavusest tingitud ebamugavus, mis on enamasti seotud kehva ventilatsiooniga, võib tekkida unesarnane seisund.

«Kui tunneme end töö juures unisena, on tegelikult see kaitsereaktsioon halvale sisekliimale. Nõuetekohase sisekliima määramiseks on kasutusel indeks, milles võetakse arvesse õhku, temperatuuri, müra, valgustust, ruumi suurust ja psühhosotsiaalset keskkonda,» selgitas Kurnitski. Õhutus- ja jahutussüsteemi puudulikkus väljendub eriti hästi hoonetes, millel on väga palju klaaspinda ning mille päike suvisel ajal kuumaks kütab.

«Kui akende varjestus on hoones sees, pakub see kaitset vaid räiguse (ebamugava nägemisolukorra – toim) eest, kuid mitte üleliigse soojuse eest, mis on päikesekiirgusega juba hoonesse sisse tulnud. Erand ei ole ka see, kui ribid või rulood sootuks puuduvad ja tööd peab tegema ere päikesevalgus silma paistmas,» viitas Kurnitski kurioossematele näidetele Eesti büroohoonetes.

Tema hinnangul on meil siiski üle poolte uutest büroohoonetest teadlikult projekteeritud nii, et on saavutatud nõuetekohane sisekliima. Üks selline on Riigikinnisvara büroo, kus TTÜ inimesed on palju mõõtmisi teinud. «Et sellist tulemust saavutada, peab hoolika kavandamisega alustama juba projekteerimisfaasis ning et seda säilitada, peab teostama vastavaid hooldustöid,» ütles Kurnitski. «Kui tellija ei ole nõudlik ja ei huvitu töötajate heaolust, siis kipub lõpptulemus kehvaks jääma. Halvemal juhul «hääletatakse jalgadega» ja kolitakse teisele rendipinnale.»

Hea sisekliima eelduseks bürooruumides on see, kui sisekliimasüsteemid arvestavad inimeste tihedusega, ehk kui palju ruumi on ühe inimese kohta arvestatud.

«Tavaline on kümme ruutmeetrit põrandapinda töötaja kohta, kuid tihti arvestatakse ka kaheksa ruutmeetriga,» märkis Kurnitski. «Kuna büroohoonete ehitushind on kõrge, istutakse neis väga tihedalt koos, et saavutada efektiivne ruumikasutus. Sisekliimalahendused peavad sellega kaasas käima, et saavutada tasemel õhustamine ja töötajate rahulolu.»

Akendeta bürooruum oleks teine äärmus, mida ei tohiks olla. «Hoonel peaks olema akendest väljavaatamise võimalus lahendatud kasvõi sisehooviga, aga päevavalgus peab tingimata tööruumi jõudma. Samuti peab töötajal olema võimalus soovi korral aken avada,» toonitab Kurnitski.

Kurnitski arvutuste kohaselt ei piirdu halb töökeskkonna sisekliima mitte ainult 10-protsendilise tööviljakuse langusega, vaid võib mõningatel juhtudel tuua kaasa koguni haiguspäevade lisandumise ja töötervise probleemid. «Kui suudaksime tööviljakust vaid viie protsendi võrra tõsta, oleks see ettevõtjale juba väga suur rahaline võit,» tõdes ta ning lisas, et tööviljakuse üheprotsendiline muut vastab rahaliselt hoone kõikidele energiakuludele.

Hoones, kus ventilatsioon on teibiga kinni kleebitud, et vältida pealepuhuvat õhku ning mis on pärast reguleeritud akende avamisega, on Kurnitski sõnul näide elust enesest. Selline olukord illustreerib tema sõnul seda, kuidas ventilatsiooni investeeritakse raha, kuid ei teadvustata, milleks see süsteem üldse vajalik on ning pole sage, kui seda ei kasutatagi. «Põhjuseks on see, et suur investeering on tehtud pooliku projektiga või pole ehitustöid projekti järgi teostatud,» märkis Kurnitski.

Tänaseks on TTÜ projekti raames teostatud mitmetes Eesti büroohoonetes mõõtmisi, kust pärinevad nii head kui halvad tulemused. «Kui büroohoonetes räägime halva sisekliima mõjust tööviljakusele, siis koolihoonetes õpitulemustele, laste tuleviku väljavaadetele,» tähtsustas Kurnitski probleemi tõsidust.

Tarbija24»Tervis
Autor:
Rivo Veski

Lugeja küsib:
Kuidas tööandja peab pidama töötaja tööaja arvestust (sh. töö- ja puhkeaega), kui töötaja asub tööle osalise tööajaga, nt. 4 tundi päevas ja 20 tundi nädalas?

Vastab tööinspektsiooni Ida inspektsiooni tööinspektor-jurist Ülle Kool:

Töölepingu seaduse (TLS) § 28 lg 2 p 4 kohaselt peab tööandja pidama tööaja arvestust. Tööaja arvestuse pidamine on ühelt poolt aluseks töötasu maksmisele, kuid teiselt annab see võimaluse tööandjale kontrollida, kas töötaja täidab oma kohustust teha tööd kokkulepitud ajal ja mahus.

Tööaja arvestuse pidamisel tuleb vastavalt tööandja juures kehtestatud korrale kas elektrooniliselt või paberkandjale märkida igal tööpäeval töötatud tundide arv. Tööaja arvestuse pidamisel ei ole erisusi täistööaja või osalise tööaja vahel.

Kui pooled on kokku leppinud töötamises nt 4 tundi päevas ja 20 tundi seitsmepäevase ajavahemiku jooksul ja töötamine toimub esmaspäevast reedeni, siis tulebki tööaja arvestusse märkida esmaspäevast reedeni igale päevale 4 töötundi. 4-tunnise töötamise korral ei ole TLS § 47 lg 2 kohaselt tööpäevasisest vaheaega, mis reeglina arvestatakse tööajast välja, ette nähtud, kui tööandja annab muid, töö iseloomust tulenevaid lühiajalisi pause, siis need arvatakse tööaja sisse. Tööaja arvestuses peavad ka osalise tööajaga töötamisel kajastuma töötamine üle kokkulepitud tööaja (ületunnitöö) s.t üle 4 tunni; töötamine riigipühadel, ööajal (22.00-06.00).