Artiklid

Missioonitundest ei piisa, et meelitada noori koolidesse õpetajaks.

Eelseisval sügisel algab minu viies aasta koolis õpetajana. Ma mäletan, kui meeletult raske oli koolis esimene õppeaasta. Kuna pidin igat koolitundi hakkama ette valmistama täiesti nullist, siis tööpäevad venisid esimesel aastal 12–14 tunni pikkuseks. Nädalavahetused ei olnud puhkamiseks, vaid see oli võimalus teha tunde ette, et vähendada koormust järgmisel nädalal. Seltsielu võis nimekirjast täielikult maha tõmmata, sest vaba päeva võtmine tähendas lõivu maksmist järgmiste päevade arvelt.

Loomulikult mõjutas selline ülekoormus ka tervist. Seega sain üsna alguses aru, et minu ainus eesmärk esimesel kooliaastal on jääda ellu.

Edasi loe: https://epl.delfi.ee/artikkel/120030794/noore-opetaja-ettepanek-esimese-aasta-opetajale-pool-tookoormust-aga-taispalk

 

Eesti näikse olevat end kõikjal nurka mänginud: riigikaitse on kesine, eesti keelt ei õpetata piisavalt, kõrgharidus lonkab mõlemat jalga... Muudele muredele lisaks ilmus, nagu ikka ilmub kord või paar aastas, järjekordne raport, kus tõdeti, et lapsed liiguvad üha vähem ja rasvuvad üha enam. Järgmiste nädalate jooksul pannakse üürgama hädasireenid, probleemi menetletakse asutustes, organisatsioonides ja meedias, kurdetakse, et asi on tõesti hull, kuid peagi hääbub teema taas olematusse.

Õnneks on neid, kes üritavad veidigi ära teha. Kes peaks lapsi ärgitama end liigutama, trenni tegema ja kehale koormust andma? Kool ilmselt mitte, sest kahest liikumistunnist ei piisa, et tervis püsiks korras, saati paremaks muutuks. Vanemad? Kui nad seda teeks, poleks ju probleemi. Seega on treenerid sisuliselt ainsad, kes suudavad lapsi vähekenegi liikuma panna. Uuringudki näitavad, kui tähtis on treeneri loodud motiveeritud keskkond. Andekaid, kes tahavad spordis kuhugi jõuda, pole vaja utsitada, aga neid on paraku vähemus. Mistap on palju treeneris kinni, kas noored tulevad paar-kolm, ehk isegi viis korda mugavustsoonist välja ja liigutavad oma keha.

Edasi loe: https://sport.delfi.ee/artikkel/120028262/kas-loodav-valitsus-paastab-treenerid-palgavaesusest

Tööinspektsioon on kuumalaine ajal saanud arvukalt murekõnesid, mistõttu hakatakse töökohti vajaduse korral sulgema.

„Töö on lihtsalt väljakannatamatu. Sellest tingituna esinevad töötajatel ninaverejooksud, peavalu, iiveldus ja oksendamine,“ kirjutasid Delfi Ärilehele Hesburgeri Smuuli tänaval asuva söögikoha töötajad. Nende sõnul tõuseb nende töökohas temperatuur vähemalt 38 kraadini. Seda iga päev, kui õues on õhutemperatuur üle 25 kraadi.

Edasi loe: https://arileht.delfi.ee/artikkel/120028386/tooinspektsioon-hakkas-kuumi-tookohti-sulgema-einelas-voolab-isegi-verd

Laternate jaoks raha pole, samas maksab Kohtla-Järve heldelt oma ametnikele palka.

Kohtla-Järve, mis asus hiljuti tänavavalgustuse pealt raha kokku hoidma, maksab linnade lõikes vanemspetsialistidele Eestis parimat palka. Kui keskmise palga osas pole ühtegi konkurenti, siis mediaanpalgas jäävad nad alla vaid Viljandile, ent seal on vaid kolm vanemspetsialisti, mis lükkabki statistilise keskmise uppi.

Edasi loe: https://epl.delfi.ee/artikkel/120025298/tanavalaternad-valja-lulitanud-kohtla-jarve-maksab-linnade-loikes-ametnikele-korgeimat-palka

Eesti seadused ütlevad, et kui firma või asutus (tehnilise terminiga juriidiline isik) maksab eraisikule millegi tegemise eest raha, peab firma selle makse pealt kinni pidama tulumaksu ja tegelikult (kui tegu on töösuhtega) maksma ka sotsiaalmaksu. Bolt maksab toidukulleritele, et need viiksid toitu restoranidest inimestele koju, aga makse Bolt ei tasu. Selle asemel on ettevõte pununud toidukulleriäri ümber keerulise ja mitmeti mõistetava juriidilise skeemi, mille tulemuseks on maksuvaba tsooni loomine.