Artiklid

Kadri Salamäe
Delfi Majandus

Toitlustus- ja teenindusettevõtted kasutavad proovipäevi ebaseaduslikult ja ohustavad sellega nii töötajate kui ka klientide huve.

Suve hakul otsib üha enam noori endale hooajalist tööd teenindus- ja toitlustusvaldkonnas. Toitlustusettevõtted nõuavad sageli töölepürgija testimiseks proovipäeva.

Eestis kehtivate seaduste järgi võib aga proovipäevale kutsuda vaid inimese, kes on arvel Eesti Töötukassas, teistel juhtudel satuvad ettevõtted pahuksisse seadusega, mille rikkumine toob kaasa suured trahvid.

"Proovipäevi seaduses ette nähtud ei ole ja töötaja ei pea sellega nõustuma,“ ütles tööinspektsiooni avalike suhete spetsialist Sander Sõõrumaa.

„Töötaja proovimiseks on töölepingu seaduses ette nähtud katseaeg, mis on töösuhte esimene etapp," lisas Sõõrumaa.

Mehe sõnul kannatavad tasuta proovipäevade tõttu lisaks töötajatele ka kliendid, keda teenindavad tervisekontrolli läbimata inimesed otse tänavalt.

Noormees, kes on kolm aastat töötanud toitlustuses, märgib, et pea iga ettevõte on temalt nõudnud töökoha saamiseks proovipäeva. Ta peab ebaausaks, et inimene peab mitu tundi tasustamata tööd rügama ilma kinnituseta, et ta lõpuks tööle võetakse.

"Toitlustusasutused suhtuvad tööle pürgijatesse kui meeleheitlikesse, kes teevad ükskõik mida, et töökohta saada ja kasutavad ära tasuta tööjõudu, vestlustel on mainitud ka toitlustusettevõtete kirjutamata reeglit, mille kohasel võib lausa kolm proovipäeva teha," ütles noormees.

Noormees mõistab proovipäevade vajalikkust, kuid leiab, et sellisel juhul peaksid ettevõtted siiksi maksma.

Tööinspektsiooni töösuhete osakonna juhataja Meeli Miidla-Vanatalu sõnul toovad tööandjad sageli vabanduseks, et töötaja on tulnud kedagi asendama, kes on haiguslehel, kuid töötaja tunnistusega ebaseaduslikust proovipäevast saab juba alustada väärteomenetlust.

Ebaseaduslikult proovipäevale rakendatud töötaja eest on siiani kõige suurem trahv olnud 800 eurot. "Tööinspektsiooni läbiv sõnum töötajatele on, et ärge laske end pügada, ärge töötage töölepinguta, ärge tehke seadusliku aluseta tasuta proovipäevi," ütles Sõõrumaa.

Kuni 15. septembrini on lõviosal kogumispensioniga liitunutel võimalik esitada avaldus, et suurendada aastatel 2014–2017 oma brutopalgast pensionifondi minevat osa kahelt protsendilt kolmele. Kas maksete suurendamine võiks tulevast pensioni suurust silmas pidades olla mõistlik, on individuaalne ja sõltub mitmetest asjaoludest.

Kõigepealt taustast. Kogumispension põhineb eelfinantseerimisel, mis tähendab, et süsteemiga liitunud inimese brutopalgast läheb 2% tema valitud pensionifondi ning riik lisab inimese palgalt makstava sotsiaalmaksu arvelt veel 4%. See omakorda tähendab, et I samba ehk riikliku pensioni kindlustusosak muutub kogumispensioniga liitunud inimese puhul väiksemaks, kuna tema eest on riiklikku pensionikassase sotsiaalmaksu makstud 20% asemel 16%. Väljamakseid on inimesel oma II samba pensionifondi kogunenud rahast õigus saama hakata vanaduspensioniikka jõudes. II samba kohta saad lähemalt lugeda siit.

Kuna 2009. aasta juunist kuni 2010. aasta lõpuni olid majanduskriisi tõttu riigipoolsed maksed II sambasse peatatud ja inimestel oli toona võimalik valida, kas 2010. aastal oma palgast maksete tegemist jätkata või mitte, on nüüd riigi poolt ette nähtud võimalus vahepealne aeg n-ö tasa teha. Selleks pakutakse inimestele võimalust eeloleval neljal aastal oma pensionimakseid suurendada – kui tavakorras läheb töötaja brutopalgast 2% tema valitud pensionifondi, siis tänavu 15. septembrini on võimalik esitada avaldus, et aastatel 2014–2017 läheks brutopalgast pensionifondi 3%.

Riigipoolne makse suureneb 2014–2017 automaatselt neljalt protsendilt kuuele protsendile nende pensionikogujate eest, kes tegid 2009. aastal avalduse omapoolsete maksete jätkamiseks 2010. aastal. Need inimesed, kes toona avaldust ei esitanud, aga sooviksid riigilt 2014–2017 saada 6% makset, peavad selleks esitama avalduse (seda saab teha tänavu 15. septembrini) ning suurendama ka enda palgalt laekuvat makset kolmele protsendile. 1954. aastal ja varem sündinud inimesed makse suurendamise avaldust esitada ei saa. Loe maksete suurendamisest ka siit.

Mida tähendab makse suurendamine 600 eurose palgaga inimesele?

600 eurose brutopalgaga inimene, olgu ta nimi Kairi, maksab praegu pensionifondi 12 eurot ehk 2% kuus, makset kolme protsendini suurendades kasvaks summa 18 euroni.

* Kui Kairi otsustab, et ei soovi eeloleval neljal aastal makseid suurendada, koguneb tal tavapärase 2%+4% süsteemiga nelja aasta jooksul pensionifondi 1728 eurot – eeldusel, et palk jääb samaks ning pensionifondi tootlus on võrdne inflatsiooniga. Seda, milline tootlus tegelikult on, ette prognoosida ei ole võimalik.
* Kui Kairi otsustab makseid suurendada, koguneb 3%+6% süsteemiga aastatel 2014–2017 pensionifondi 2592 eurot ehk 864 eurot rohkem kui makseid mitte suurendades.
* Kui Kairi eest hakkab riik automaatselt tegema 6% makset ja ta ise oma makset ei suurenda, koguneb tal pensionifondi 2014–2017 aastatel 2304 eurot.

Kui suurt pensionilisa võiks anda makse suurendamine?

Võtame aluseks, et Kairi hakkab pensionile jäädes II sambast väljamakseid saama kindlustusseltsi kaudu. Kindlustusseltsis pensionilepingu sõlmimise eelduseks on asjaolu, et Kairil on pensionikontole kogunenud vähemalt 7040,50 eurot. Väljamaksete teiste võimaluste kohta saad lähemalt lugeda siit ning pensionilepingut sõlmivate kindlustusseltside nimekirja leiad siit. Rahandusministeeriumi koostatud statistika järgi oli 2012. aastal II sambast kindlustuslepingu kaudu väljamakseid saavatele pensionäridele igakuiselt makstav summa keskmiselt 44 eurot.

Kindlustusselts arvutab inimesele igas kuus või kvartalis tehtavad väljamaksed suremusstatistika alusel – see tähendab, et kasutatakse statistikat, kui kaua võib 63 aastane inimene prognoosi kohaselt veel elada. Erinevad kindlustusseltsid võivad kasutada erinevaid suremustabeleid, kuid ühes vanuses meeste ja naiste puhul kasutatakse samasuguseid oodatavat eluiga kirjeldavaid suremusnäitajaid. Kui inimene peaks elama kauem kui selts prognoosis, peab selts talle ikkagi elu lõpuni lepingus kokkulepitud pensionimakseid tegema.

Oletame, et kindlustusselts võtab arvutuse aluseks, et Kairi elab alates lepingu sõlmimisest veel 20 aastat. Selleks, et arvutada, mida 600 eurose brutopalgaga Kairile tooks kaasa otsus makseid suurendada või mitte suurendada, teeme sellised tehted:

* 2%+4% süsteemiga koguneks Kairil pensionifondi 2014–2017 aastatel 1728 eurot. Jagame selle summa 20 aastaga, selle omakorda 12 kuuga ja saame teada, et nende aastate eest koguneks igakuiseks pensioniväljamakseks 7,20 eurot.
* 3%+6% süsteemiga koguneks pensionifondi 2014–2017 aastatel 2592 eurot ja seega igakuiseks pensioniväljamakseks 10,80 eurot. Seda on 3,6 eurot kuus rohkem kui sissemakseid mitte suurendades.

Millest lähtuda maksete suurendamist või samaks jätmist otsustades?

* Tasub hinnata oma majanduslikku olukorda – kui on teada, et pensionieas on loota ka muudele sissetulekutele peale I ja II samba, näiteks kinnisvara või teiste investeeringute müümisele, laste toele vmt, siis pole II samba maksete suurendamine kõige olulisem teema.
* Oma II samba pensionikontole kogunenud summast saad ülevaate kas oma internetipangast või Pensionikeskuse lehelt alajaotusest „Minu konto“.

* Kindlustusseltside kalkulaatori abil saad arvutada oma pensionilepingu oletatava igakuise või kvartaalse väljamakse suuruse. Kalkulaator asub siin.

* Makse suurendamist võiksid kaaluda eelkõige kõrgepalgalised naised – statistika järgi elavad naised kauem kui mehed.

* Arvestada tuleb, et II samba pensionifondid on avatud investeerimisriskile – see tähendab, et osakute väärtus võib nii tõusta kui langeda ning garantiid tootluse kohta ei saa keegi anda. Rahandusministeeriumi statistika järgi oli keskmine II samba tootlus 2012. aastal 9,5%. Keskmine II samba tootlus 2002–2012 oli 4%, kuid sama perioodi reaaltootlus ehk inflatsiooniga korrigeeritud tootlus oli -0,44%.

Keskmine brutokuupalk oli 2013. aasta I kvartalis 900 eurot ja brutotunnipalk 5,63 eurot, teatab Statistikaamet. Eelmise aasta I kvartaliga võrreldes tõusis keskmine brutokuupalk 6,3% ja brutotunnipalk 9,1%.

Ilma ebaregulaarsete preemiate ja lisatasudeta tõusis keskmine brutokuupalk 6,5%. Reaalpalk, milles tarbijahinnaindeksi muutuse mõju on arvesse võetud, tõusis 2013. aasta I kvartalis 2,7%. Reaalpalk tõusis eelmise aasta sama kvartaliga võrreldes seitsmendat kvartalit järjest.

Palgastatistika uuringu alusel oli märtsi lõpu seisuga praktiliselt samapalju töötajaid kui 2012. aasta samal ajal.

Keskmine brutokuupalk tõusis 2012. aasta I kvartaliga võrreldes kõige enam kinnisvaraalase tegevuse palgatöötajatel (13,9%) ja brutotunnipalk põllumajanduse, metsamajanduse ja kalapüügi tegevusala palgatöötajatel (15,7%). Keskmine brutokuupalk ja -tunnipalk langes 2012. aasta I kvartaliga võrreldes ainult kunsti, meelelahutuse ja vaba aja tegevusala palgatöötajatel (vastavalt 2,0% ning 1,0%).

Keskmine brutopalk oli jaanuaris 876 eurot, veebruaris 882 eurot ja märtsis 940 eurot.

2013. aasta I kvartalis oli tööandja keskmine tööjõukulu palgatöötaja kohta kuus 1220 eurot ja tunnis 8,03 eurot. Keskmine tööjõukulu palgatöötaja kohta kuus ja tunnis tõusis vastavalt 6,3% ja 8,7% võrreldes 2012. aasta I kvartaliga.

Keskmine tööjõukulu palgatöötaja kohta kuus tõusis 2012. aasta I kvartaliga võrreldes kõige enam kinnisvaraalases tegevuses (13,7%) ning tunnis põllumajanduse, metsamajanduse ja kalapüügi tegevusalal (15,7%). Keskmine tööjõukulu palgatöötaja kohta kuus ja tunnis langes 2012. aasta I kvartaliga võrreldes ainult kunsti, meelelahutuse ja vaba aja tegevusalal (vastavalt 2,2% ning 1,3%).

2013. aasta I kvartalis oli keskmine brutokuupalk avalikus sektoris 918 eurot ning erasektoris 894 eurot. 2012. aasta I kvartaliga võrreldes tõusis keskmine brutokuupalk avalikus sektoris 6,3% ja erasektoris 6,4%. Avaliku sektori alla kuuluvad ka riigi ja kohaliku omavalitsuse omanduses olevad ettevõtted.

Statistikaamet korraldab palgastatistika uuringut rahvusvahelise metoodika alusel 1992. aastast. 2013. aastal on valimis 11 592 ettevõtet, asutust ja organisatsiooni. Avaldatud keskmised brutokuupalgad on taandatud täistööajaga töötajale, et oleks võimalik võrrelda palku tööaja pikkusest olenemata. Kuupalga arvestamise alus on tasu tegelikult töötatud aja ja mittetöötatud aja eest. Tunnipalgas tasu mittetöötatud aja eest (puhkusetasu, hüvitised jm) ei kajastu. Lühiajastatistikas mõõdetakse keskmist brutopalka kui tööjõukulu komponenti. Tööjõukulu hõlmab brutopalka ning tööandja sotsiaalmakseid, -hüvitisi ja -toetusi palgatöötajatele.

Selle aasta esimeses kvartalis töötajatele tehtud väljamaksete summa oli kokku ligi 1,3 miljardit (1 274 242 320) eurot ja seda maksti 533 570 inimesele.

I kvartali mediaanväljamakse oli 634 eurot kuus (kokku 1902 eurot kvartalis). See tähistab summat, millest suuremaid ja madalamaid väljamakseid oli võrdselt.

2012. aasta I kvartalis tehti väljamakseid kokku 527 599 inimesele ja väljamaksete summa oli kokku 1 198 115 133 eurot. Mediaanväljamakse oli 2012. aasta I kvartalis 600 eurot kuus.

2012. aasta kohta tervikuna oli väljamaksete summa üle 5,1 miljardi (5 106 319 429) euro ja seda maksti 626 344 inimesele. Kuu keskmine brutoväljamakse 2012. aasta kohta oli 680 eurot ja mediaanväljamakse ligi 535 eurot (kokku 6419 eurot aastas).

Maksu- ja tolliameti (MTA) kvartaalsete väljamaksete statistika sisaldab palka ja muid tulumaksuga maksustatavaid tulusid, mida tööandja deklareerib tulu- ja sotsiaalmaksu deklaratsiooni lisas 1 koodiga 01. Selle hulka ei kuulu koondamishüvitised.

Oluline on tähele panna, et statistikaameti (SA) ja MTA andmed väljamaksete kohta ei ole võrreldavad. Kolm peamist erinevust metoodikate vahel on järgmised:

1. Tasuliigid – SA avaldab keskmist palka, mis sisaldab järgmisi tasuliike: aja- ja tükitöö tasu, puhkusetasu, mitterahaline ehk loonustasu, ebaregulaarsed preemiad ja lisatasud. MTA ei avalda keskmist palka, vaid isiku kohta tehtud erinevaid väljamakseid, mis on seotud töösuhtega.

2. Ajaline nihe – SA andmed on tekkepõhised, MTA andmed kassapõhised. Näiteks augustis teenitud palk läheb SA arvestuse kohaselt augusti arvestusse, ent MTA arvestuses septembrisse, millal see välja makstakse. Samuti juhul, kui töötajale makstakse välja korraga kahe kuu palk (või palk ja puhkuseraha), kajastub see SA palgastatistikas tekkepõhisuse tõttu õigesti, kuid MTA andmete järgi sai töötaja kätte tavapärasest kaks korda suurema väljamakse.

3. Töötajate arv – osalise ja täistööajaga töötajate palga võrdlemiseks taandab SA töötajate arvu täistööajale. Täistööajale taandatud töötajate keskmine arv arvutatakse: täistööajaga töötajate arv + osalise tööajaga töötajate arv, arvestatud proportsionaalselt töötatud ajaga (nt kaks poole koormusega töötajat arvestatakse ühena). Brutokuupalkade kogusumma jagatakse täistööajale taandatud töötajate keskmise arvuga.
MTA võtab arvesse kõik inimesed, kellele on tehtud väljamaksed, sõltumata kas väljamakse on inimesele tehtud täistööaja või osalise tööaja eest. MTA andmetes on töötajate arv kasvav, st iga tööturul käinu on arvel, sõltumata tööturul veedetud ajast (nt kas 1 kuu või 12 kuud). Andmete aluseks on maksudeklaratsiooni TSD lisa 1 (väljamaksed koodiga 01), deklareeritud väljamaksete kogusumma jagab MTA inimeste arvuga, kellele väljamakseid on tehtud.

Kaia-Liisa Kallas
pressiesindaja

24. mai 2013

«Töötan Eesti autofirmas autojuhina. Töölepingus on töötegemise koht Eesti Vabariik, vajadusel on tööandjal õigus saata mind lähetusse, tasudes selle eest meil kehtiva korra järgi. Tegelik töö toimub Soome transportettevõtte käsutuses ja juhendamisel,» kirjutab lugeja.

«Kõik käsud peale-mahalaadimiste ja tähtaegade kohta saadetakse pihuarvutile. Pihuarvuti on Soome transportettevõtte omand. Raportid teostatud kaubavedudest pean esitama Soome firmale. Põhilised kaubaveod toimuvad Skandinaavias, kui on tarvis autot remontida, siis vean kaupa Eestisse, samuti Soome transpordifirma logistikute käsul. Auto hooldust ja remonti teostatakse põhiliselt Eestis. Kas mul on õigust saada võrdväärset palka ja lähetustasu (Rootsi, Taani, Norra) ja ka Eestis viibides, nende Soome, Rootsi jne. transpordifirmade autojuhtidega, kes teostavad kaubavedusid sama Soome firma käsutuses?» küsib lugeja.

Vastab Tiit Kruusalu METI personaliabist.

Hiljuti lõi riigikohus pretsedenti, otsustades, et Soome lähetatud Eesti ehitajatele tuleb maksta vähemalt sealset miinimumpalka. Põhjenduseks toodi, et ettevõtja on kohustatud järgima Soomes kehtivat üldkohalduvat kollektiivlepingut, olenemata sellest, kas ta on sõlminud Soome kollektiivlepinguid ja kas oma töötasu vaidlustanud ehitajad kuuluvad Soome vabariigis registreeritud ametiühingusse.

Juhul, kui Soome transporditöötajatel on olemas üldkohalduv kollektiivleping, siis võib eeldada, et Teil on õigus saada töötasu vähemalt Soome miinimummäärade järgi.

Samas ei ole olemas kahte täiesti ühesugust juhtumit ja nägemata Teie lepingut ning teadmata kõiki asjaolusid, ei saa ma kindlalt väita, kas Teie töötasu nõuded on õigustatud.

Kindlasti soovitan Teil minna spetsialisti juurde konsultatsioonile, võttes kaasa kõik asjasse puutuvad tõendid, et seejärel hinnata oma nõuete õiguspärasust ja edasise tegevuse otstarbekust.

Loe lisaks nõuandeid samal teemal või küsi tasuta nõu vastused.ee lehel.

Toimetas: Tarbija24