Üksikasjad

Avaldatud: 15 mai 2013

• KOGUMISPENSIONIDE SEADUS
• Delfi

Loe, kui palju sul on võimalik pensionifondi rohkem raha koguda, kui makset suurendad.

LHV Varahaldus juhatuse esimees Mihkel Oja

Kuna igakuiselt kõrvale pandav 6% palgast ei ole suure tõenäosusega piisav selleks, et tagada harjumispärane sissetulek pensionipõlves, tasub tõsiselt kaaluda maksete suurendamist kokku 9% peale kõigil, kes plaanivad lähiaastatel sissetulekut saada ja pensioniks kogumisse panustada. Tavaliste investeerimisvõimaluste puhul võtab korraliku tootluse teenimine üldjuhul palju aega, samas pensionifondi investeerimisel kasvavad säästud tänu riigi panusele koheselt mitu korda.

Pensionifondi kogujad, kes esitasid 2009. aastal maksete jätkamise avalduse, saavad riigilt järgnevatel aastatel 6% nagunii. Kuna nende jaoks mõjutaks 3 + 6% avalduse esitamine ainult enda makset, võiks huvi korral kaaluda ka muid investeerimisvõimalusi, näiteks selle ekstra 1% kõrvalepanek III samba pensionifondi. II samba teeb atraktiivseks just riigi poolt lisatav panus.

SEB Elu- ja Pensionikindlustuse juht Indrek Holst

SEB kliendiuuringust selgus, et üle 40% klientidest soovib tegelikult pensioniks säästa rohkem, kui nad seda täna teevad. 26% vastanutest ütlesid, et nad paneksid pensioni jaoks veel täiendavalt kõrvale kuni 5% oma sissetulekutest.

Inimesed tegelikult tunnetavad vajadust säästa ja tuleviku tarbeks koguda, kuid pahatihti leitakse, et igapäevaste kulutuste juures on pea võimatu midagi kõrvale panna. Täiendav 1% lisamine II sambasse ei halvenda oluliselt inimese praegust eluolu, kuid 9%-line sissemakse nelja aasta jooksul annab tulevikus olulise rahalise võidu.

Oletame, et meil on Eesti keskmist netopalka (711 eurot) saav inimene ja tootluse ootus antud neljaks aastaks on 3,5% (Pensionifondide pikaajaliseks keskmiseks tootluseks on SEB Varahalduse investeerimismeeskonna poolt läbiviidud analüüsi põhjal 3,5% aastas, mis põhineb erinevate varaklasside keskmisel liikumisel pikemal perioodil.) Sellisel juhul on makse ühes kuus, mil ta avaldust ei esita, 18 eurot. Avalduse esitamisel on 27 eurot. Eeldatav kogutav summa 2017. aastaks avaldust esitamata on 2771 eurot. Avaldust esitades 4156 eurot. Vahe on 1385 eurot.

Üksikasjad

Avaldatud: 15 mai 2013

• KOGUMISPENSIONIDE SEADUS
• Postimees

Mida vanem on inimene ja mida suurem on tema keskmine palk, seda suurem on teise samba pensionimaksete suurendamise positiivne mõju.

Kuigi üks protsent palgast näib olevat tühine summa, siis tasub igal juhul kaaluda otsust. Eriti siis, kui palk on niigi väike. Teine sammas on kasulik ennekõike kõrgemapalgalistele inimestele. Mida suurem on inimese palk, seda mõistlikum on kasvatada vabatahtlikult teise samba makseid.

Riiklik pension on praegu pisut üle 300 euro, mis on umbes 40 protsenti keskmisest palgast. Kui võtta aluseks eeldus, et riik tagab koos esimese ja teise sambaga 40 protsenti viimasest palgast, siis peaks esimese samba pension tagama niikuinii minimaalse nõutava sissetulekumäära.

Kuigi pankurid räägivad, et inimesed säästavad vähe ja vanaduspõlvele ei mõtle ning soovitavad kõigil sissemakset teise sambasse kasvatada, siis pigem on mõistlik teha seda neil, kelle palk ületab riigi keskmist.

Swedbanki arvutuste järgi kasvab näiteks inimesel, kel viis aastat jäänud pensionini, sissemakstud summa 40 protsenti. Kui praegu koguks ta pensionivarasse 3,6 kuupalka, siis 3 pluss kuus sissemakse korral 5 kuupalka.

Arvestuse aluseks on keskmine Swedbanki pensionifondi klient.

38-aastasel inimesel, kel koguda jäänud veel 25 aastat kasvatab maksete suurendamine sissemakstud summat 8 protsenti. Swedbanki arvutuste järgi suurendamata koguks inimene 18, makseid suurendades aga 19,4 kuupalka.

Teise samba pensionimakseid on võimalik suurendada aastail 2014-2017. Kui tavaliselt maksab inimene 2, siis nüüd saab vabatahtlikult kasvatada panust 3 protsendini. Sel juhul maksab riik 4 protsendi asemel 6.

Kõikidel, kes vabatahtlikult tasusid pensionimakseid 2010 ja 2011, kasvab riigipoolne panus automaatselt 4-lt 6-le.

Andrus Karnau

Üksikasjad

Avaldatud: 15 mai 2013

• KOGUMISPENSIONIDE SEADUS
• Postimees

Nii riik kui ka pangad ootavad, et paarsada tuhat inimest kasvatab oma igakuist andamit teise samba pensionifondi poole võrra. Alates tänasest, 15. maist kuni 15. septembrini võib teise samba pensionisüsteemiga liitunud inimene kirjutada avalduse, et eeloleval neljal aastal oleks tema pensionimaksed poole suuremad.

Sellise avalduse tegemine on vabatahtlik, kuid pole raske arvata, et pankade surve eelolevatel kuudel saab olema üsna suur. Iga teise sambasse laekunud euro tähendab pangale teenustasutulu. Juba makstud raha tagasi võtta pole võimalik, selle väljamakse pensionifondist on sularahas võimalik vaid inimese surma korral.

Pangad ärgitavad maksma

«Pensioniks kogumine on igal juhul vajalik. Kellel on olemas sissetulek ja sellest jätkub raha ka säästmiseks, see võiks ka teise samba kaudu neljal aastal rohkem panustada,» kommenteeris rahandusministeeriumi kindlustuspoliitika osakonna juhataja Siiri Tõniste pressiesindaja vahendusel.

«Kui inimese sissetulek ja kulutused ei võimalda aga üle kahe protsendi panustada, ta kogub juba vabatahtlikult pensioni või omab muid sääste, siis on piirdumine tavalise kaks-pluss-neli protsendi suuruse sissemaksega samuti võimalik,» lisas Tõniste.

SEB Elukindlustuse juht Indrek Holst kinnitas, et kõik teise sambaga liitunud peaksid sissemakseid suurendama. «Meie soovitus on, et pensionimaksete suurendamisega tasub kaasa minna. Kõik, kel võimalik, peaksid sissemakseid suurendama. Eriti aga need inimesed, kes vabatahtlikke makseid ei teinud neil aastail, mil maksed olid peatatud,» lausus ta.

Holst ütles, et pensionisüsteemi kõige suurem häda on see, et me ei anna endale aru, kust peaks tulema raha, millest pensione maksta. «Demograafilise olukorra tõttu väheneb lootus saada raha esimesest sambast, teise samba rahastamiseks on vaja teha aga ettemakseid,» lausus Holst.

Ta lisas, et pensioniraha suunamine teise samba fondi on kasulik otsus, sest sotsiaalmaksu osalise individualiseerimisega väheneb ümberjaotamise negatiivne mõju inimese pensionile.

«Pragmaatiliselt vaadates, mida rohkem inimesed teenivad, seda suurem on võit teise samba kaudu. Siis jääb ümberjagatavat osa tuleviku pensionis vähemaks,» lausus Holst.

Kaks-pluss-neli tähendab siis seda, et inimese palgast läheb kaks protsenti ja riik lisab sotsiaalmaksust veel neli protsenti teise samba fondidesse. Viimaste maht on kasvanud 1,6 miljardi euroni. Probleem on aga selles, et viimase suure finantskriisi tõttu jääb suuremate fondide, eelkõige SEB ja Swedbanki pensionifondide tootlus väiksemaks kui inflatsioon. Teenustasud teenivad pangad pensionivaralt aga ka siis, kui fondi aastatootlus on negatiivne.

Seejuures kelleltki nõu küsida pole. Kuigi pangad on oma pensionireklaame koomale tõmmanud ega luba enam olümpiavõitja Andrus Veerpalu eeskujul külmi kokteile kuumal mererannal, on pensionikoguja selgelt nõrgemas positsioonis kui suured pangad arvuka kontorivõrgu ja reklaamikanalitega. Pangad survestavad koguma rohkem. Finantsinspektsioon ega tarbijakaitse ei nõusta inimesi vabatahtliku makse suurendamise osas.

Pensioniraha on puudu

Valitsus katkestas riigipoolsed maksed teise pensionisambasse 2009. aastal. Külmutatud olid maksed ka 2010, sest riigikassal ei olnud raha. 2011 olid maksed tavapärasest poole väiksemad – riik panustas siis kaks protsenti.

2014–2017 panustab riik aga topelt nendele inimestele, kes keeluaastail olid valmis vabatahtlikult maksma ise kaks protsenti – selliseid inimesi oli üle 200 000. Nemad saavad nüüd riigilt automaatselt kuueprotsendise sissemakse, kuid võivad ka oma panust suurendada kolme protsendini. Peale selle prognoosib rahandusministeerium, et nendest, kes vabatahtlikke makseid ei teinud, umbes 50 000 inimest kirjutab avalduse makse suurendamiseks.

Viimastel aastatel on riikliku pensionikindlustuse puudujääk olnud ligi 300 miljonit eurot, pensionisamba suuremate maksete tõttu väheneb pensionikindlustuseks minev summa aastas veel 50–60 miljoni euro võrra. See raha tuleb riiklike pensionide väljamaksmiseks leida muude tulude arvelt.

Andrus Karnau

Üksikasjad

Avaldatud: 14 mai 2013

• TULUMAKSUSEADUS
• Delfi

Lemmi Kann
Delfi Majandus

Kui MTÜ-dena tegutsevate spordiklubide töötasude maksmine maksuvabade stipendiumide nime all ei lõpe, on maksu- ja tolliamet seadusest tulenevalt sunnitud spordiklubide suhtes alustama maksumenetlusi, mis võib paratamatult viia klubide sulgemiseni, nentis MTA peadirektori asetäitja Egon Veermäe.

Maksu- ja tolliamet saatis 10. mail rahandusministeeriumile ja kultuuriministeeriumile pika kirja, mille sisu lühidalt kokku võetuna juhib kahe ministeeriumi tähelepanu sellele, et paljud MTü-dest spordiklubid maksavad maksuvabade stipendiumide nime all tegelikult töötasu, mis tähendab riigile miljoneid eurosid saamata jäänud makse. MTA analüüsis 81 spordiühingut, kus 2011. aastal maksti stipendiume kokku summas 6 147 326 eurot.

Veermäe rääkis Delfile, et kolme MTÜ-d kontrollides selgus, et treeneritele, kes igal hommikul tööle tulevad, makstakse stipendiumi, kuigi sisuliselt on tegemist töösuhtega. Maksuamet võttis seepeale ette kogu sektori analüüsimise ja selgus, et selline tegutsemismuster ei ole vaid üksikute klubide probleem.

Maksuameti peadirektori Marek Helmi allkirjaga kirjas märgitakse, et kui maksuhaldur jätkab selles sektoris stipendiumite maksmise kontrolli ja tuvastab, et tegemist on varjatud töötasude maksmisega, pole suurem osa neist ühingutest võimelised maksukohustust täitma ning võivad tegevuse lõpetada.

Ministeeriumidele saadetud kirja eesmärk on juhtida tähelepanu, et asi vajab korrastamist. „Oluline on vaadata asja laiemalt, mitte üksnes maksustamise seisukohalt. Riigi jaoks on oluline, et lapsed on spordiga hõivatud ning treeneritele oleks tagatud sotsiaalsed garantiid“ ütles Veermäe.

Aprillis enne märgukirja kirjutamist pidas MTA selles küsimuses nõu nii kultuuriministeeriumi kui ka Olümpiakomiteega, nõupidamisel osalesid ka rahandusministeeriumi inimesed. Veermäe sõnul on maksuamet oma kohustustest lähtuvalt ebamugavalt kahvlis – seaduse järgi peaks amet need MTÜ-d liistule tõmbama, terve mõistus aga tõrgub. „Küsimus vajab otsustamist poliitilisel tasandil. Meie huvi ei ole minna kohtusse ja hakata vaidlema, kas tegemist on stipendiumidega või ei ole. Me saame aru, et spordiklubidel on rahaga kitsas, aga me ei saa ka kultiveerida rehepaplust ja lasta neil stipendiume edasi maksta. Tegeleda tuleb probleemi põhjusega,“ selgitas Veermäe maksuameti seisukohta.

Eelmisel nädalal toimunud spordiklubidele suunatud koolitustel võttis maksuamet teema üles. Spordiklubide juhid tõdesid, et selline praktika on olude sunnil kasutusel olnud juba aastaid ja ega see neile meeltmööda pole - stipendiumid ei anna ei ravikindlustust, töötuskindlustushüvitist ega kogune ka makseid pensionifondi.

Rahandusministeerium vastas Delfi kommentaaripalvele, et teema tuleb lähiajal valitsuskabinetis arutlusele, kus need probleemid ja ettepanekud läbi arutatakse.

Kultuuriministeeriumi pressiesindaja ütles, et ministeerium on maksuameti kirja läbi töötamas ning on peagi valmis võimalike lahenduste kohta infot jagama.

Mis on stipendium ja kuidas see erineb töötasust?

Maksu- ja tolliamet selgitab oma kodulehel, et stipendiumi mõistet maksuseadustes ei defineerita, seega tuleb selle sisu avamiseks kasutada üldkäibivat tähendust, mille kohaselt on stipendium isikule korrapäraselt antav rahaline toetus eesmärgiga edendada tema hariduslikku, kunstilist või sportlikku tegevust.

Tööleping on töötaja ja tööandja kokkulepe, mille järgi töötaja kohustub tegema tööd, alludes tööandja juhtimisele ja kontrollile, tööandja aga kohustub maksma töötajale töö eest tasu ja kindlustama talle töötingimused.

Stipendiumilepingu alusel aga makstakse isikule õpinguks, spordi tegemiseks või loometööks toetust - stipendiumi saamine on küll seotud teatud ülesannetega, kuid isik on nende ülesannete täitmisel iseseisev.

Stipendiumi ja töösuhte erinevusi on vaaginud ka Riigikohus. Seal võetud seisukoha alusel tuleb otsustamaks, kas sõlmitud stipendiumilepingu näol on tegemist hoopis töölepinguga, vaadelda järgnevaid asjaolusid: kes määrab töö tegemise aja, koha ning viisi; kes maksab töövahendite eest; kellel lasub töö tegemisega kaasnev riisiko; kes saab tulu või kasumi; kas tööd tegev isik on arvatud organisatsiooni töötajate koosseisu ning kas ta allub selle sisekorrale.

Selleks, et otsustada, kas tegemist on töösuhtega, tuleb kaaluda eelkõige töötaja ja tööandja vahelist sõltuvussuhet, millisel määral on töötaja allutatud tööandjale ehk milline on töötaja iseseisvuse määr. Mida suurem on sõltuvussuhe lepingu sõlminud isikute vahel, seda tõenäolisemalt võib tegu olla töölepinguga.

Ühest ja igale juhtumile sobivat vastust tänase seadusandluse ning kohtupraktika juures anda ei saa.