Üksikasjad

Avaldatud: 24 mai 2015

• TÖÖLEPINGU SEADUS
• Postimees

Võõrsilt pärit noored on nõus Eestis ülikooliõpingute kõrvalt või neiks valmistudes tegema ka lihtsamaid ja vähem tasuvamaid töid, kuid töökäte puudusest hoolimata on see ootamatult keeruline.

Postimees uuris, kuidas läheb elu-olu ja kohanemine Nigeeriast pärit noortel Eesti Pandipakendis ja itaallasel Tartu Lõunakeskuses.

Tegemist on Postimees tasulise looga, edasi saab lugeda http://tarbija24.postimees.ee/3199283/voorsilt-tulnud-teevad-lihttoid

Üksikasjad

Avaldatud: 23 mai 2015

• TULUMAKSUSEADUS
• Ärileht

Maksu- ja Tolliametil on valminud visioon uuest e-maksuametist. Uus e- maksuamet 2025 oleks rakendus, mille põhisisu on võimalus anda inimestele ühes infotehnoloogilises keskkonnas ülevaade oma rahalistest kohustustest ja nõuetest riigiga. Kõik riigile esitatavad aruanded, sealhulgas maksudeklaratsioonid, võiksid olla ühes keskkonnas ja ühetaoliselt hallatavad, jagab oma nägemust uuest e-maksuametist aastaid MTA-t juhtinud Aivar Sõerd.

See võiks olla loogiline edasiarendus süsteemist, mis loodi 15 aastat tagasi ja mida me teame kui e-maksuametit. Oktoobris, aastal 2000 käivitus esmakordselt maksuameti e-teenuste pakett, mis andis võimaluse kiiresti, lihtsalt ja turvaliselt maksuametiga interneti teel suhelda. See oli tollal uudne kogu maailmas.

E-maksuamet töötati välja koostöös firmadega Sema Group Belgium ja AboBase Systems. Süsteemi väljatöötamine läks maksma kõigest 85 000 eurot ja rakendamise kulusid aitas kõvasti kokku hoida koostöö pankadega. Toonased suurimad pangad Hansapank ja Ühispank pakkusid riigile võimalust kasutada keskkonda sisselogimiseks ja klientide identifitseerimiseks oma pangaportaale.

Projekt viidi läbi kahes etapis, aastal 1999 oli pilootprojekt füüsilistele isikutele ja aastal 2000 rakendusid füüsiliste isikute tuludeklaratsioonide rakendused ja e-teenuste pakett ettevõtetele. Sealjuures tulid eeltäidetud tuludeklaratsioonid. Juba esimesel aastal oli sellel 12 000 kasutajat.
E-maksuametis said maksumaksjad esitada, vaadata ja parandada üle interneti maksudeklaratsioone, esitada käibemaksu tagastustaotlusi, vaadata maksude saldosid ja kontokaarte, teha päringuid teiste isikute maksuvõlgade kohta ja teha arveldusi. Põhilises osas on need samad teenused ka tänasel päeval samad.

Meil seisab ees haldusreform, mille üks keskne sisuline komponent on ka avaliku halduse optimeerimine. Igasugune tegevus valitsussektori asutustes on suuremal või vähemal määral seotud teatud teenustega, mida osutatakse ühiskonnale. Siin võib olla dubleerimist, samuti peavad kodanikud erinevate andmete või aruannete esitamiseks suhtlema erinevate asutustega. Kodanikel puudub ka keskne ülevaade oma rahalistest nõuetest riigi suhtes ja kohustustest riigi ees.

Kodanike nõudeid ja kohustusi menetletakse erinevates keskkondades – näiteks erinevatel asutustel nagu Maksu- ja Tolliamet, Sotsiaalkindlustusamet, PRIA , jne. on kõigil oma süsteemid nõuete ja kohustuste haldamiseks. Keskne nõuete haldus aga tõstaks tuntavalt avaliku teenuse efektiivsust, looks võimaluse paremini hallata rahavoogu ja viia läbi automatiseerimist ja elektroonilist haldust. E- maksuameti baasil võiks kujuneda üks selline keskne riigi rahaliste nõuete ja kohustuste haldamise keskkond.

Maksude alal on lähitulevikus suurimaks väljakutseks eeltäidetud käibedeklaratsioonide rakendamine. E- maksuamet loodi 15 aastat tagasi, aga edasiminekut sellel alal pole seni olnud. Teatavaid samme on siin astunud Euroopa komisjon koostöös OECD-ga. On isegi välja töötatud spetsiaalne elektrooniline andmete edastamise formaat käibemaksu andmebaasi pidamiseks. See süsteem annaks võimaluse edastada arvete andmed ettevõtte raamatupidamisest otse käibemaksu andmebaasi ja sealt edasi genereerida juba eeltäidetud käibedeklaratsioonid.

E- maksuamet on hea näide avalike teenuste optimeerimisest ja täiselektroonilise teenuse rakendamisest maksude haldamise alal. Samasugune vaade võiks laieneda kogu valitsussektorile, mis oma olemuselt ongi üks suur avalikke teenuseid osutav organisatsioon.

Üksikasjad

Avaldatud: 23 mai 2015

• TÖÖLEPINGU SEADUS
• Postimees

Viimasel ajal on suurendatud tähelepanu saanud töösuhete lõpetamine ning üha enam inimesi pöördub oma õiguste kaitseks kas töövaidluskomisjoni või kohtusse. Selle põhjuseks võib olla nii töölepingute lõpetamise arvu suurenemine kui ka töötajate ja tööandjate suurenenud teadlikkus oma õigustest. On selge, et töösuhe võib lõppeda töötaja või tööandja algatusel ning seda kas sõbralikult või konfliktiga.

Töölepingu lõpetamisel on alati aga tagajärjed ning alljärgnevalt selgitab advokaadibüroo Aivar Pilv vandeadvokaat Epp Lumiste töölepingu ülesütlemisega seonduvaid asjaolusid, mida hinnata kui lepingupool ei ole rahul lepingu lõpetamisega.

Esmalt, ehkki tööandja või töötaja võivad suuliselt arutada töölepingu lõpetamist, tuleneb seadusest kohustus vormistada ülesütlemine kirjalikku taasesitamist võimaldavas vormis. Seega ei ole töötaja ja tööandja vahelised vestlused töösuhte lõpetamise osas käsitletavad töölepingu ülesütlemisena. Ütlesütlemisavaldus on ühepoolne avaldus, mis jõustub selle teisele poolele kättetoimetamisega ning tuleb alati vormistada kirjalikult.

Teiseks, isegi kui tööleping on üles öeldud kirjaliku avalduse alusel, ei saa töölepingut lõpetada tagasiulatuvalt. See tähendab, et kui töölepingu lõpetamise kuupäev on varasem kui ülesütlemisavalduse kuupäev, siis on tegemist tühise avaldusega.

Kolmandaks peavad pooled erakorralist ülesütlemist põhjendama. Samas tuleb silmas pidada, et seaduse kohaselt ei too ülesütlemisavalduse põhjendamata jätmine kaasa ülesütlemise tühisust.

Kui töölepingu lõpetamise soovi kätte saanud isik sellega ei nõustu, siis on tal võimalik (mõnel juhul lausa kohustus) esitatud töölepingu ülesütlemisavaldus vaidlustada. Näiteks kui töötaja ütleb töölepingu üles tööandja olulise kohustuse rikkumise tõttu, siis on tööandjal kohustus maksta töötajale hüvitis, mis vastab töötaja kolme kuu keskmisele töötasule.

Praktikas käsitlevad töötajad enim olulise lepingurikkumisena töötasu tähtaegset maksmata jätmist. Erinevad kohtud on nõustunud, et isegi ühepäevased töötasu maksmistega viivitused, kui need on korrapärased (st igakuised) on käsitletavad töölepingu olulise rikkumisena.

Tuleb siiski märkida, et vaidluste korral ei ole tunnustatud töötaja õigust öelda tööleping üles töö mitteandmise korral, kui tööandja on kodus olemise eest maksnud töötajale keskmist tasu. Ühtlasi tuleb tähelepanu pöörata asjaolule, et töölepingu pooltel on kohustus järgida mõistlikkuse põhimõtet ka töö mitteandmise korral. See tähendab, et töötaja ei saa lõputult kodus olla ja tööd oodata, vaid peab ise tööd küsima ja töö mitteandmise korral vajadusel töölepingu lõpetama.

On oluline teada, et lisaks töölepingu seadusele kohaldub töötajatele ka võrdse kohtlemise seadus ning kui töötajal on tekkinud kahtlus tema diskrimineerimise osas, siis võib ta tööandja vastu esitada seaduse alusel ka täiendavaid nõudeid, sh diskrimineerimisega tekitatud kahju hüvitamist. Kusjuures, töötajal lasub üksnes kohustus tuua välja faktilised asjaolud, mis viitavad diskrimineerimisele ning tööandja peab tõendama, et on kohelnud kõiki töötajaid võrdselt.

Kokkuvõtvalt, kui töötaja või tööandja saab teiselt poolelt töölepingu ülesütlemisavalduse ning ei nõustu sellega, tuleks analüüsida, kas esinevad alused ülesütlemise avalduse vaidlustamiseks ja töösuhte lõpetamise taotlemiseks töövaidluskomisjonis või kohtus.

Tarbija»Arvamus
Autor: Epp Lumiste
jurist

Üksikasjad

Avaldatud: 22 mai 2015

• TÖÖLEPINGU SEADUS
• Postimees

Vandeadvokaat Kristi Sild teeb ettepaneku muuta seadustes ära sõna «lapsehoolduspuhkus» ja asendada see sõnaga «lapsehooldusteenistus», sest see termin vastaks oma sisult rohkem reaalsusele.

Viimasel ajal arutletakse palju võrdõiguslikkuse ja diskrimineerimise teemadel. Mõttemängud erinevate inimeste vahel täieliku võrdsuse saavutamise üle on huvitavad, kuid tunduvad sageli meie Eestile kauged ja kuntslikud, umbes nagu imporditud banaanide päritolu.

Samas näitavad elulised juhtumid, et üks diskrimineerimisvorm vajab siiski praktilisemat lahendust – kuidas tagada lapsehoolduspuhkuselt tulijale õigus jätkata töötamist? Nagu näitas hiljutine Danske panga juhtum, võivad sellel teel libastuda ka need tööandjad, kes on avalikkuse silmis väga lugupeetud.

See on ka Eesti iibega seotud probleem, kuna lastetoetuste tõstmine ei kompenseeri lapsevanema riski kaotada töökoht. Värske valitsus on kaotanud raketikiirusel populaarsust, kuna plaanib lapsetoetuste tõusuks tõsta aktsiise, kuid samas on võimalik kasutada ka mitterahalisi võimalusi, et tõsta lapsevanemate kindlustunnet ja tagada sissetulek.

Kehtiv seadus ei keela lapsehoolduspuhkuse lõpetanud lapsevanema koondamist. Töölepingu seaduses on küll kirjas, et lapsevanem peab saama asuda tööle samal ametikohal ja samadel tingimustel kui enne. Samuti on öeldud, et ta on koondamisel eelistatud seisus, kuid reaalsus on see, et sellise pikalt ära olnud isiku koondamissituatsiooni on küllaltki kerge luua ja põhjendada. Kopsakate hüvitissummade maksmine kannatatule on tagajärgedega tegelemine, õigem oleks üritada selliseid juhtumeid ennetada.

Inimlikult on arusaadav, miks tundub töösuhte jätkamine lapsehoolduspuhkuselt tulijaga sageli keeruline. Naine jääb lapsega koju, aga tööelu läheb edasi - talle leitakse asendaja ja kollektiiv on pidevas arengus. Kui nüüd lapsehoolduspuhkus lõpeb, siis peaks tööandja jälle kõik ümber korraldama ja harjuma «uue» inimesega. Seda sageli täpselt siis, kui asendaja on just kenasti kollektiivi sulandunud ja näib asendamatu.

Kuna töösuhte lõpetamine lapsevanemaga ei ole välistatud, siis leitakse viis, kuidas tööandja ei peaks oma olukorda muutma ja «uued väljakutsed» peab vastu võtma hoopis värske lapsevanem. See lihtsalt tundub olukorrale kõige lihtsam lahendus olevat. Käitumist, mis on inimesele loomuomane, on seadustega väga raske muuta. Muudatus peab toimuma inimeste mõtlemises. Mõtlemist aga annaks võib-olla muuta väikeste muudatustega seadustes.

Esiteks võiks seadustes ära muuta sõna «lapsehoolduspuhkus» ja asendada see sõnaga «lapsehooldusteenistus». Termin «lapsehooldusteenistus» vastaks oma sisult rohkem reaalsusele. Kõik kes on last kasvatanud, teavad, et puhkusega on sellel eluperioodil väga vähe ühist. Elisabet Reinsalu ütles hiljuti väga tabavalt: «Emaks olemise kõrval on tööl käimine kui puhkus spaas.»

See väike muudatus kodeeriks tõenäoliselt inimesi alateadlikult teisti. Puhkamine tähendab ju üldiselt mõnusat äraolemist, looderdamist. Kerge on mõelda, et kui keegi on kaks aastat «puhanud», siis on ta ennast tõenäoliselt juhmiks puhanud. Kui aga keegi on vahepeal teisel (lapsevanema) ametikohal teenistuses, siis kõlab see tunduvalt väärtuslikuma tegevusena. Sõjaväeteenistuse kohta ei ütle ega mõtle keegi, et see on «sõjaväepuhkus». «Ajateenistuse» puhul saavad kõik kohe aru, et see on asjalik aeg, mil mees täidab omakasupüüdmatult tähtsaid kohustusi.

Teise muudatusena võiks kaaluda kohustusliku üleminekuperioodi kehtestamist ning keelata teatud perioodi jooksul lapsehoolduspuhkuselt naasnud lapsevanema töölepingu ülesütlemise (va rasked rikkumised). Siis peab tööandja algusest peale teadvustama, et töötaja tuleb lapsehoolduspuhkuse lõppedes tagasi võtta. Kui töösuhte lõpetamine teha keerulisemaks, siis võib-olla on lihtsam leida viise, kuidas töötaja tagasi tööle lubada, kui otsida viise, kuidas seda mitte teha.

Üleminekuperioodi eesmärk oleks võimaldada tööandjal saada üle ka oma hirmudest ja eelarvamustest, et töötaja on vahepeal minetanud oma tööoskused ja ei sobi enam kollektiivi. Töötajal on siis võimalus näidata, et ta on sama inimene, keda enne hinnati. Või isegi parem, sest kogemus ütleb, et need, kes on lastekasvatamise tsentrifuugist läbi käinud, on elukogenumad, lojaalsemad ja efektiivsemad töötajad, kui enne.

Tarbija»Arvamus
Autor: Kristi Sild
Advokaadibüroo Lextal vandeadvokaat