Üksikasjad

Avaldatud: 15 april 2014

• TÖÖTUSKINDLUSTUSE SEADUS
• Sotsiaalministeerium

Ministeeriumi asekantsler Rait Kuuse ja sotsiaalkindlustuse osakonna juhataja Katre Pall arutasid täna Eesti Puuetega Inimeste Koja ning Eesti Liikumispuudega Inimeste Liidu ja Eesti Nägemispuudega Inimeste Keskliidu esindajatega nende muudatusettepanekuid töövõimetoetuse seaduse eelnõusse.

„Töövõimereform puudutab 100 000 tööealist inimest, kes praegu on tööturult eemale jäänud, ja on valitsuse üks prioriteete. Kuna eelnõuga tuleb jõuda tähtaegselt Riigikokku, on reformi ettevalmistamise kava väga tihe. Sooviksime jõuda kõikide partneritega võimalikult ühisele meelele,“ rõhutas Rait Kuuse.

Katre Palli sõnul sai eelnõu elavat tagasisidet. „Kooskõlastusringil tegid organisatsioonid kokku 42 ettepanekut, millest täielikult arvestasime 7 ja osaliselt 17 ettepanekut. Paljud ettepanekud hakkasid sisult kattuma, see annab kindluse, et kõik teemad on kaetud. Oli ka vastukäivaid ettepanekuid.“

Puuetega inimeste esindajad nägid probleemi selles, et puude ja töövõime hindamiseks peavad inimesed pöörduma erinevatesse asutustusse. Sotsiaalala asekantsler Rait Kuuse selgitas, et Sotsiaalkindlustusameti ja Töötukassa koostöös otsitakse lahendusi, kuidas korraldada andmevahetust, jaotada ülesandeid jmt, et puudega inimesi asutustega suhtlemisel võimalikult vähe koormata.

Seaduseelnõus on arvestatud ettepanekuga võimaldada osalise töövõimega inimestel paindlikult täita Töötukassaga suhtlemise kohustust. Vastuvõtule tuleku kõrval on võimalik saada nõustamist ja tõendada tööotsinguid ka telefoni või iseteenindusportaali vahendusel.

Organisatsioonide esindajad soovisid teada, kas ja kuidas motiveeritakse tööandjaid võtma tööle osalise tööajaga töötajaid, pakkuma neile paindlikku tööaega või kaugtööd. Katre Pall selgitas, et põhirõhk on tööandjate teavitamisel ja nõustamisel. Samuti peaks olema motiveeriv, et tööandjal, kes võtab tööle töövõimetuspensionäri või osalise või puuduva töövõimega inimese, puudub selle töötaja eest sotsiaalmaksu maksmisel miinimumkohustus. Sobivate töötingimuste osas nõustab tööandjat Töötukassa.

Töövõime toetamise reformi eesmärk on toetada vähenenud töövõimega inimeste töölesaamist ja töötamist ning tagada sissetulek osalise või puuduva töövõime korral. Reform taotleb tänase mõtteviisi muutust ja keskendub inimeste õigusele aktiivselt ühiskonnaelus osaleda.

Imbi Ernits-Kaljuste
Sotsiaalministeerium
pressiesindaja
imbi.ernits-kaljuste|ä|sm.ee
(+372) 626 9321
www.sm.ee | Gonsiori 29, Tallinn 15027

Üksikasjad

Avaldatud: 11 april 2014

• TÖÖLEPINGU SEADUS
• Maaleht

1. jaanuari seisuga oli Eestis 94 325 töövõimetut inimest. Statistikaameti andmetel moodustavad töövõimetud ligikaudu seitse protsenti Eesti kogurahvastikust ning 10 protsenti tööealistest (15–74-aastased). 2013. aastal võrreldes varasema aastaga vähenes töövõimetute arv esmakordselt pärast kriisi veidi.

Eurostati andmetel on perioodil 2007–2012 töövõimetuspensionäride arv kasvanud Balti riikides, samuti Belgias, Austrias ning Islandil. Seevastu Ungaris, Hollandis, Poolas, Rumeenias, Rootsis ning Norras on nende arv vähenenud. Euroopa Liidu riikide seas on kõige suurema töövõimetute osatähtsusega Horvaatia, järgnevad Eesti, Leedu, Island ning Norra, kirjutab statistikaameti juhtivstatistik Marianne Leppik statistikablogis.

Statistikaamet analüüsis sotsiaalkindlustusameti, Eesti tööjõu-uuringu ja 2011. aasta rahvaloenduse andmeid ning uuris, milline on keskmine töövõimetuspensionär või millised tingimused mõjutavad tõenäosust olla töövõimetuspensionär. Vaatlusaluseks perioodiks olid aastad 2007–2012.

Töövõimetuspensionäride arv kasvas kuni 2013. aastani Eestis iga aastaga, alates taasiseseisvumisest 1991. aastal on töövõimetute arv kahekordistunud. Enim lisandus neid kriisiaastatel. Administratiivandmed osutavad töövõimetule kui inimesele, kelle töövõime kao peamiseks põhjustajaks on lihasluukonna ja sidekoe haigused ning käitumis- ja psühhikahäireid.

Võttes appi 2011. aasta rahva ja eluruumide loenduse andmed, saab selgeks, et töövõimetuspensionär on enamjaolt meesoost, kuulub vanuserühma 55–59 aastat ning elab Põlva-, Ida-Viru või Jõgeva maakonnas. Töövõimetuse määraks on enamasti kas 40% või 80%. Otseselt mitteaktiivsuse mõju nende andmete põhjal ennustada ei saa, ent mõnesid paralleele saab tõmmata töötusega üldiselt: mida kõrgem on töötuse määr, seda suurem on ka töövõimetute osatähtsus nii maakonna kui ka riigi tasandil. Maakondlikult saab veel eraldi välja tuua töövõimetuse ja töövõimetuspensionite kui peamise elatusallika seose: mida rohkem on töövõimetuid, seda enam kasutatakse töövõimetuspensioni peamise sissetulekuna. See tähendab, et suure tõenäosusega töövõimetu samal ajal kusagil ei tööta. Miks? On spekuleeritud, et töövõimetust mõõdetakse seoses inimese viimati või kõige kauem peetud ametiga. Samas ei tähenda isegi täielik töövõime kaotus seda, et inimene ei võiks mingit tööd teha. Üks tüüpilisi hirme on seotud ka tööle naasmisega: kardetakse, et kaotatakse töövõimetuspension. See arvamus on aga ekslik. Kolmas aspekt töövõimetuse ja töötuse juures on alaline eemalolek tööturult ning sellest tingitud motivatsioonipuudus.

Mida näitas Eesti tööjõu-uuringu kirjeldav statistika? Nii 2007. kui ka 2012. aasta tööjõu-uuring osutavad töövõimetute suuremale osatähtsusele Jõgeva, Ida-Viru ning Põlva maakonnas. See on kooskõlas administratiivandmetega. Töövõimetuspensionäri sugu ja vanus ei erine administratiivandmetest: töövõimetu on keskmiselt 50–59-aastane mees. Tööjõu-uuring võimaldas vaadata ka töövõimetute haridust (domineerib keskharidus) ning viimast töökohta: keskmine valimisse sattunud töövõimetu tegeles varem oskustööga (nt põllumajandus-, metsandus-, jahindus- ja kalandustöötajad, käsi- ja oskustöötajad, seadme- ja masinaoperaatorid ja koostajad).

Mitmekesisemaid tulemusi pakub regressioonimudelite tõlgendamine. Prognoositi, milliste tunnuste mõjul inimene töövõimetuks osutuda võiks. Nii 2007. kui 2012. aasta tulemused on paljuski sarnased. Töövõimetus nihkub vanematesse vanuserühmadesse, suurima tõenäosusega on töövõimetud 45–63-aastased. 2012. aasta puhul on näha selge trend: vanuse kasvades oht osutuda töövõimetuks suureneb ning vanusrühmi võrreldes on see oht suurem 55-aastastel ja vanematel. Ühine näitaja mõlema aasta (2007 ja 2012) puhul on haridus: keskmine töövõimetu võiks pigem omada maksimaalset põhiharidust.

Kui inimene on olnud tööturult eemal üle 10 aasta, siis suurema tõenäosusega ta jääbki töövõimetuks. Võrreldes erinevad ametirühmi, on näha, et töövõime kadu esineb rohkem lihttöölistel. Mida sellest järeldada? Keskmise töövõimetu vanus, haridus ja viimane ametikoht osutavad olukorrale, kus üheks väljapääsuks töötusest ning sellest tingitud vaesusest näib olevat töövõimetuspension. Ka on ajakirjanduses korduvalt viidatud töövõimetuspensionile kui omamoodi sotsiaal- või toimetulekutoetusele. Üks, millele analüüsi tulemused tähelepanu juhivad, on see, et väljapääsuks võiks osutuda haridus. Parem haridus tagab parema töökoha ning sellest tulenevalt kindlama seisundi tööturul. Ka viitavad tulemused mõnevõrra struktuurse tööpuuduse tagajärgedele: teatud piirkondades pole teatud ametitel enam väärtust.

Võrreldes kirjeldavat analüüsi ning regressioonimudeleid, võib väita, et tulemused väga palju ei erine ja pigem toetavad üksteist. Kui nende tulemuste põhjal iseloomustada keskmist töövõimetut, siis võiks ta olla kesk- või põhiharidusega eelpensioni eas eesti mees, kes eeldatavasti elab Jõgeva, Ida-Viru või mõnes Kagu-Eesti maakonnas. Oma viimaselt ametikohalt, kus ta tegi lihttööd, lahkus ta vigastuse või haiguse tõttu ilmselt üle 10 aasta tagasi. On selge, et selle analüüsi põhjal ei saa teha kaugeleulatuvaid järeldusi. Pigem on see põgus vaade töövõimetute olukorrale, mille pinnalt saaks edaspidi põhjalikuma analüüsi teha.

Üksikasjad

Avaldatud: 14 april 2014

• Maaleht

Lugeja:
Kas tööandjal on õigus sõlmida minuga käsunduslepingut, kui tegemist on vahetustega tööga?

Vastab Tööinspektsiooni Ida inspektsiooni tööinspektor-jurist Ülle Kool:

Alustuseks tuleb osata eristada töö tegemise tingimusi töölepingu alusel töötades ja käsunduslepingu raames käsundit täites.

Töölepingulises suhtes on töölepingu seaduse § 1 lg 1 kohaselt üheks töölepingu tunnuseks töö tegemine tööandja juhtimise ja kontrolli all.

Võlaõigusseadusega reguleeritud käsunduslepingu kohaselt kohustub aga üks isik (käsundisaaja) vastavalt lepingule osutama teisele isikule (käsundiandjale) teenuseid (täitma käsundi), käsundiandja aga maksma talle selle eest tasu, kui selles on kokku lepitud (VÕS § 619). Erinevalt töölepingust ei kirjutata käsundisaajale täpselt ette, kuidas ta oma tööd peab tegema. Käsundisaaja ei allu käsundiandja töökorraldusele, talle ei määrata üldjuhul kindlaks ka käsundi täitmiseks vajalikku tegevuse aega, kohta ega viisi. Käsundisaaja ei allu käsundiandjale. Ta peab vaid käsundi täitma ettenähtud ajaks vastavalt kokkulepitud tingimustele. Käsundiandja ei ole huvitatud käsundi täitmise protsessi korralduse sätestamisest, vaid on huvitatud käsundi täitmise tulemustest.

Seega ei saa käsunduslepingu puhul rääkida vahetustega töötamisest, selline tööaja reguleerimine viitab selgelt töölepingulisele suhtele.

Kui olete juba sõlminud käsunduslepingu, kuid tööd tuleb teha käsundiandja juhtimise ja kontrolli all (tööaja kehtestamine, vahetuste ajakava koostamine) siis on sisuliselt tegemist töölepingulise suhtega.

Sellisel juhul on aga võimalus vaidlustada lepingu olemuse ja nõuda oma töösuhte tunnistamist töölepinguliseks suhteks.

Üksikasjad

Avaldatud: 11 april 2014

• RAVIKINDLUSTUSE SEADUS
• Postimees

Maksu- ja tolliamet saatis täna 3691 tööandjale teavituse selle kohta, et nende poolt haigekassas kindlustatud inimestele ei ole maksuandmete põhjal tegelikkuses väljamakseid tehtud. Puudulikud andmed puudutavad 5785 kindlustatud inimest.

Maksu- ja tolliameti teenindusosakonna juhataja Rivo Reitmanni selgitusel võrdles amet koostöös haigekassaga tööandjate poolt tulu- ja sotsiaalmaksudeklaratsioonides esitatud isikutele tehtud väljamakseid haigekassas ravikindlustatud inimeste andmetega.

«Selle tulemusel selgus, et 3961 tööandjat on küll haigekassas isikuid kindlustanud, kuid ei ole neile väljamakseid teinud,» tõdes Reitmann ja lisas: «See võib olla tingitud vigadest raamatupidamises, aga ka sellest, et kindlustatud isikuga pole töösuhet alustatud või on jäetud töösuhte lõppemisest haigekassale teatamata.»

Analüüs viidi läbi seoses töötamise registri rakendumisega 1. juulist. Nimelt tuuakse kehtivad töötamised haigekassast üle töötamise registrisse ning alates 1. juulist tuleb registreerimist edaspidi hakata tegema maksu- ja tolliametis.

Reitmann lisas, et probleemi ulatus on tegelikkuses oluliselt suurem ja võib haigekassa hinnangul puudutada kuni 11 000 tööandjat.

«Seetõttu jätkame koostöös haigekassaga nii analüüsi kui teavitusega ka järgnevatel kuudel. On oluline, et juulist käivituv töötamise register kajastaks õigeid andmeid ja et registri kaudu ravikindlustuse saanud inimesed ka reaalselt töötavad,» rääkis Reitmann.

Maksuhaldur palub kirja saanud tööandjatel andmed esimesel võimalusel üle kontrollida ja vajadusel parandused sisse viia. Juhul, kui tööandjad eksimusi ei tuvastata, tuleb tööandjatel nende isikute kindlustuskaitse haigekassas lõpetada.

Ravikindlustuse seaduse kohaselt on tööandja kohustatud teatama haigekassale töölepingu lõppemisest 10 kalendripäeva jooksul.

Juhul, kui tööandja ei ole oma kohustusi korrektselt täitnud ning kindlustatud isikul tekkis seeläbi võimalus kasutada alusetult ravikindlustushüvitisi (raviteenused, rahalised hüvitised jm), on haigekassal õigus tekitatud kahju sisse nõuda tööandjalt.

Töötajate ravikindlustuse lõpetamise andmed saab haigekassale edastada riigiportaali kaudu.

Toimetaja:
Piret Lakson