Artiklid

Hiljutine USAs tehtud uuring toob välja, et tervelt 92 protsenti tööotsijatest on tööintervjuul hirmu tundnud. Inimestele tekitab kõige enam muret asjaolu, et äkki lähevad nad intervjuu ajal närvi, nende oskused ning hirm anda küsimustele rumalaid vastuseid, kirjutab CareerBuider.

Kogu artiklit saab lugeda originaali viitelt:
http://www.juhtimine.ee/2596934/kuidas-aidata-pabinas-ja-hirmunud-toolesoovijat-intervjuul

Heikko Gross, CV-Online Estonia turundusjuht

Piltlikult öeldes, noored, te hakkate oma tööelule vundamenti valama juba oma koolitee käigus. Tehtavad otsused ning aktiivsus õpingute, aga ka väljaspool õppetööd toimuvate tegevuste osas mõjutab väga suurel määral tulevikus tööle saamise võimalusi ja neid positsioone, millel on võimalik töötada.

Olukorras, kus puudub töökogemus, tasub osa võtta erinevatest projektidest (EL projektid, kohalikku elu, kulutuuri edendavad projektid). Suureks eeliseks võib saada näiteks YFU-ga välismaal veedetud aasta.

Tihtilugu omandatakse selle käigus uus keel, mis võib tulevikus noorele karjääriteel täiendavaid uksi avada. Üks üldine soovitus veel on keeli õppida, hiljem töö ja pere kõrvalt te ei pruugi seda enam jõuda teha, ent keelteoskus jätab nii mõnigi kord häid kandidaate ukse taha.

Nagu põgusalt mainitud, mõjutab omandatud haridus suurel määral noore tööle saamist. Paljud positsioonid eeldavad erialase hariduse olemasolu. Siinkohal on noortel erinevaid võimalusi - kutseharidus tihtilugu tagab kindlama tööle saamise võimaluse (näiteks keevitajaks, bussijuhiks, veokijuhiks õppides), kõrgharidus aga võib anda laiema tööpõllu, ent olenevalt erialast võib tööturule sisenemine lihtsam (näiteks IT-d ja insenerierialasid õppinud noortel) või keerulisem olla (näiteks psühholoogiat, semiootikat õppinud noortel).

Kindlasti ei tasu enda unistuste eriala maha matta selle pärast, et sellel võib raske olla tööd leida. Väga heade oskustega inimestele on alati tööd olnud. Seejuures tuleb aga olla valmis selleks, et teatud eriala omandanud inimestel võib olla keerulisem tööd leida.

Järgnevalt toome välja viis valdkonda, millel CV-Online tulevikus suurimat potentsiaali näeb:

Infotehnoloogia.
Headest IT-inimestest on juba rohkem kui 10 aastat pidev puudujääk olnud, sellest valdkonnas on CV-Online’is enim töökuulutusi, prognoosime sama trendi jätkumist.

Tervishoid.
Tõenäoliselt tulevikus hakkavad üha enam erasektori ettevõtted tervishoiuteenuseid pakkuma. Siinkohal peame silma arstiabi, aga kindlasti head väljavaated on järjest vananeva ühiskonna tervishoiu teenuste osutamine.

Geenitehnoloogia.
Juba hetkel on tegemist vägagi olulise valdkonnaga ja tulevikus on oodata selle tähtsuse kasvamist. Valdkond, kus kogenud spetsialistidele makstakse kõrget palka.

Energeetika.
Maailma energiavajadus tõuseb aasta-aastalt ja selle valguses energeetikaga seotud insenerierialade õppimine võib vägagi tulutoovaks otsuseks osutuda. Juba hetkel on palgatase selle valdkonnas üle keskmise ja spetsialiste napib.

Müük.
Müügitegevus on olnud ja alati jääb igasuguse erasektori äri ellujäämise eelduseks (turumajanduses). Head müügiinimesed teenivad kohati rohkemgi kui ettevõtte juhid. Müügivaldkond on tööpakkumiste arvult üks suurimaid.

Ülalolevad pole kindlasti ainsad erialad, mida soovitame õppida, kuid prognoosime, et neid erialasid õppinud noortel on tulevikus tööturul teistest lihtsam hakkama saada ning tõenäoliselt on oodata paremaid töötingimusi kui paljudes teistes valdkondades.

Ülalolevad valdkonnad ei saa aga toimida ilma näiteks ehituse, kaubanduse, põllumajanduse jne valdkondade toeta. Seega on oluline, et inimese jaotuksid erinevate eluvaldkondade vahel.

Kokkuvõttes kui on soov suurendada enda võimalusi tulevikus kindel töö saada, tasuks õppida erialasid, millel on selge väljund ehk mille käigus omandad oskused mingi konkreetse positsiooni täitmiseks (näiteks tõstukijuht, keevitaja, elektrik) või eriala, mille puhul on teada, mis positsioonidel võiksid tulevikus töötada (näiteks IT, insenerierialad).

Kristiina Viiron

Summeeritud tööaja arvestuse järgi võivad tööpäevad kesta kuude kaupa 13 tundi.

Mõni aeg tagasi käis uudistest läbi tööinspektsiooni teade, kui tähtis on, et töötaja ei oleks väsinud ja et tööandja peaks kinni puhkeaja reeglitest. Ometi lubab kehtiv töölepinguseadus tööandjal summeeritud tööaja arvestuse korral korraldada nn tsaariaegseid tööpäevi, vaadates läbi sõrmede asjaolule, et inimesed on ülipikkadest tööpäevadest väsinud. Olgu siinkohal näiteks töökorraldus rahvusvahelisse kontserni kuuluvas tootmisettevõttes, kus kasutatakse summeeritud tööaja arvestust neljakuise perioodiga.

Eelmisel perioodil arvestati selles ettevõttes tööaega maist augustini. „Mais, juunis ja juulis kestsid meie tööpäevad nädalate kaupa 12 ja vahel isegi 13 tundi ja nii viis päeva järjest. Nädalas tuli töötunde 60 ja rohkem. Inimesed olid surmväsinud, haigestuti, mitmed lahkusid töölt,” kirjeldas üks tehases töötanu. Tööinspektsioonist tõdeti, et tööaja summeeritud arvestuse korral on oluline, et nelja kuu keskmine töönädala tundide arv ei oleks rohkem kui 48 ja et oleks tagatud tööpäevasisene vaheaeg, igapäevane puhkeaeg 11 tundi, iganädalane puhkeaeg 36 tundi ja et hiljemalt arvestusperioodi viimasel kuul peavad töölised saama rohkem vaba aega. Tööandja ei võtnud tööliste kurnavast tööajast kurtmist kuulda, sest niisugune töökorraldus on ju seadusega lubatud.

Tööandja nõudis ületunde

Nii lootiski enamik töölisi augustikuisele vabale ajale, sest kolm kuud järjest tööd rügades jäi lõikuskuusse alles väga vähe töötunde. Paraku aga nii ei läinud. „Augusti töögraafikusse oli samuti ette nähtud 42–48-tunnised töönädalad, öeldi, et tegemist on 1,5-kordselt tasustava ületunnitööga,” meenutas tehase endine töötaja. „Me ei olnud ületundidega nõus, ei tahtnud isegi lisatasu, vaid ainult puhkeaega. Seepeale teatas tööandja, et oleme tööks kohustatud töölepingu seaduse § 44 lg 4 alusel ehk kahju tekkimise ärahoidmiseks, kuna on suur tööjõupuudus.” Seadus ütleb, et tööandja võib töötajalt vastavalt hea usu põhimõttele nõuda ületunnitöö tegemist tööandja ettevõtte või tegevusega seotud ettenägematute asjaolude tõttu, eelkõige kahju tekkimise ärahoidmiseks.

Suurem osa töölistest tegigi nõutud ületunnid ära, sest linnas, kus tehas asub, ei ole töökohtadega just laiutada ja tööandjale ühiselt vastu hakata ei julgetud. Tõsi, tööliste ametiühing koostas küll kirja, kuid sellele vastati ähvardusega hakata edaspidi ületunde hüvitama ainult vaba ajaga, mitte 1,5-kordse töötasuga.

60-tunnine töönädal

Sotsiaalministeeriumist, kel juhtunut kommenteerida palusin, loetleti samuti üles summeeritud tööajaarvestuse kohta kehtivad nõuded ja tõdeti, et osad tööpäevad võivad arvestusperioodis tõesti kesta 13 tundi ja töönädal kujuneda 60-tunniseks ja see on täiesti seaduslik.

Küll aga märgiti, et tööandja saab töötajalt nõuda ületunnitöö tegemist üksnes erandjuhtudel, kui selle tegemine on vajalik ettenägematutel asjaoludel. „Selliseks asjaoluks ei saa pidada tööjõupuudust,” lausus sotsiaalministeeriumi pressiesindaja Maarja Värav. „Ületunnitöö tegemisel peab tööandja arvestama töötaja huve. Kui ületunnitöö tegemine võib halvendada töötaja tervist, siis tööandja ületunnitööd nõuda ei saa.”

Ka Eesti metallitöötajate ametiühingute föderatsiooni juristi Helve Toomla hinnangul on ületunnitöö nõudmine ebaseaduslik. „Kirjeldatud olukorras ei saa töötajatelt enam oodata heauskset suhtumist tööandjasse ja tööjõupuudus ei ole mingi ettenägematu asjaolu,” ütles ta.

Küll tuli tal tõdeda, et Eesti töölepinguseadus lubab tõepoolest tsaariaegseid tööpäevi ja seadust rikkumata. „Kahjuks on „keskmine” selline kaval väljamõeldis, millega saab paindlikult mängida, olgu selleks töötasu või tööaeg,” märkis ta. Toomla rõhutas, et kindlasti ei ole selline töögraafikute koostamine kooskõlas tööandja lojaalsuskohustusega töötajate ees (TLS § 28 lg 1) ega ka võlaõigusseadusest tulenevate hea usu ja mõistlikkuse põhimõtetega.

„Kahjuks on nende nõuete rikkumist väga raske vaidlustada. Töötajad pigem lahkuvad töölt. Seega saeb tööandja seda oksa, millel ise istub – tööjõunappus kasvab.”

Koolitaja Raimo Ülavere kirjutab oma blogis fraasist, mida paljud juhid iga päev oma töötajatest rääkides kasutavad. See on kurikuulus «ta ei saa sellega hakkama».

Kogu artiklit saab lugeda originaali viitelt:
http://www.juhtimine.ee/2595288/kurikuulus-fraas-mida-juht-iial-oma-tootajate-kohta-oelda-ei-tohiks

Lugeja küsib:
Minu tegelik tööpäev algab kell 7.30 hommikul, kui võtan ettevõtte garaažist kaubiku koos tööriistade ja materjalidega ning alustan teed ehitusobjektile, võttes vahepeal erinevatest kohtadest linnas peale töömehed ning jõudes tavaliselt kella 8.00-ks objektile.

Kirjade järgi, ehk töökorralduse reeglites on tööpäeva alguseks märgitud kell 8.00 ning tööpäeva lõpuks kell 17.00. Tööpäeva lõppedes läheb mul umbes sama palju aega (pool tundi) töötajate laialiveoga ja kaubiku garaaži viimisega.

Kas see igapäevane lisatund (2X30 min) on minu jaoks tööaeg? Kui need lisatunnid loetakse tööajaks, kas siis on tegemist ületundidega?

Vastab tööinspektsiooni Lääne inspektsiooni tööinspektor-jurist Leonid Siniavski:

Teie tööpäevadele igapäevaselt lisanduvat aega (2X30 min) tuleks lugeda tööajaks, sest töötajana täidate nimetatud ajal tööülesandeid, ehk teostate toiminguid tööandja huvides ning tema korraldusest lähtuvalt. Kuna eeldatavalt on Teie näite puhul tegemist tavalise, ehk päevaviisilise tööaja arvestusega (5 päeva nädalas, 8 tundi päevas), siis nende nn lisatundide puhul oleks tegemist ületundidega, milliste puhul töölepingu seaduse (edaspidi TLS) § 44 lõike 1 kohaselt eeldatakse töölepingu poolte omavahelist kokkulepet. Sama paragrahvi lõike 6 kohaselt hüvitab tööandja töötajale ületunnitöö vaba ajaga ületunnitöö ajaga võrdses ulatuses, kui ei ole kokku lepitud ületunnitöö hüvitamist rahas. Ületunnitöö hüvitamisel rahas maksab tööandja töötajale 1,5-kordset töötasu (TLS § 44 lg 7).