Üksikasjad

Avaldatud: 16 november 2013

• TÖÖLEPINGU SEADUS
• Postimees

«Töötan graafiku alusel, tööpäevad täiesti erineva pikkusega, jäädes ajavahemikku 8.00-4.00. Muidugi oleks kena, kui teaks enda töögraafikut kuu aega ette, aga minul on selline situatsioon, et ei tea tööaegu isegi nädal aega ette. Tihti on juhuseid, et saan ette teada vaid paar päeva. Mingeid oma plaane olemas olla ei saa ja see on väsitav. Nii on see kestnud väga kaua ja rääkimine ja meilide vahetamine tööandjaga tulemusi andnud ei ole,» kirjutas lugeja.

«Tean, et seadus enam ei fikseeri tööaja etteteatamise aega, vaid on öeldud kuidagi nii, et mõistliku aja jooksul. Mis aga on mõistlik aeg? See on ju suhteline ja vaieldav. Minu küsimus ongi siin see, et kas on võimalik sellise asjaga minna töövaidluskomisjoni? Kuna tööandjaga vestlused tulemusi andnud ei ole ja probleem on tõsine, olen pidanud väga palju kordi ära jätma mulle väga olulisi asju, kuna tööpäeva pikkus teatati viimasel hetkel. Näiteks kaks päeva enne teatati, et tööpäev ei kesta mitte 20.00, vaid 3.00.

Tõestusmaterjalist niipalju, et meil on nn päevaleht, kus kõik toimuv on kellaajaliselt kirjas. Kui tööaeg muutub, tuuaksegi selle päeva kohta uus leht. Lehel on näha automaatselt kõik kuupäevad, millise kuupäeva kohta see leht on ja millisel kuupäeval on muudetud. Ehk siis nii, et ühe päeva kohta on mitu lehte - see, mis oli enne, ja see, mis tekkis vaid paar päeva enne tööpäeva. On ka näha, kelle arvutist on välja prinditud, ehk siis ise ma seda teha ei saa ei kodus ega tööl. Ma ei tea, kas mul sellest kõigest ka kasu on ja kas seda probleemi on võimalik üldse lahendada. Kahju küll, kui ainus lahendus on töölt ära minek ja see polegi ju tegelikult lahendus - probleem jääb ju alles,» kirjutab lugeja.

Vastab jurist Tanel Melk.

Vastavalt töölepingu seaduse (edaspidi TLS) § 6 lõikele 6 kui tööandja ja töötaja lepivad kokku, et tööaeg jaguneb arvestusperioodi jooksul ebavõrdselt (summeeritud tööaeg), peab tööandja lisaks TLS §-s 5 nimetatule teatama töötajale tööajakava teatavaks tegemise tingimused.

Töötajale tööajakava teatavaks tegemise tingimuste koostamisel tuleb lähtuda hea usu põhimõttest. Töötajal peab jääma piisavalt aega sellega tutvumiseks ning oma eraelu korraldamiseks.

Seega peaks Teile tööandja poolt olema kindlaks tehtud tööajakava teatavaks tegemise tingimused, st mitu päeva peab muutustest ette teatama minimaalselt. Nagu Teie jutust võib järeldada, siis midagi sellist tööandja Teile teatanud ei ole.

Vanas töölepingu seaduses oli tööandja kohus muutustest ette teatada vähemalt viis päeva. Hetkel kehtivas töölepingu seaduses tõepoolest pole sellist tähtaega sätestatud. Seega olekski tarvis saavutada tööandja ja töötaja vahel kokkulepe.

Kehtiva töölepingu seaduse kommentaarides on § 6 lõike 6 kohta märgitud järgmist: Tööajakava teatavakstegemise tingimustena on käsitletav nii kohaldatav arvestusperiood, kui selles ei ole kokkulepitud, kui ka tööajakava koostamise periood (kas kogu arvestusperioodi või sellest lühema ajaperioodi kohta) ja töötajale tööajakavast etteteatamise aeg enne arvestusperioodi või sellest lühema ajaperioodi algust.

Sisuliselt peab tööandja töötajale kirjalikult teatavaks tegema, millal töötaja tööajakavaga tutvuda saab. Näiteks annab tööandja töötajale teada, et neljakuulise arvestusperioodi korral koostab tööandja tööajakava ühe kuu kohta ning edastab uue tööajakava järgmise kuu kohta hiljemalt eelmise kuu 20. kuupäeval. Tulenevalt töö iseloomust määrab tööandja tööajakava teatavaks tegemise tingimused, arvestades töötaja vajadust töö- ja eraelu korraldamiseks ning töötaja õigust tutvuda tööajakavaga mõistliku aja jooksul enne arvestusperioodi algust.

Kuna olete proovinud tööandjaga sellel teemal vestelda, kuid see ei ole andnud tulemust, siis on Teil õigus pöörduda töövaidluskomisjoni poole lahendamaks seda vaidlust.

Individuaalse töövaidluse lahendamise seaduse kohaselt töötaja ja tööandja vahelisest töösuhtest tekkinud lahkarvamus lahendatakse võimaluse korral töötaja ja tööandja kokkuleppel, kasutades töötajate usaldusisiku või töötajate ühingu või liidu juhtorgani vahendust. Pooled võivad pöörduda töövaidlusorganisse, taotlemata töötajate usaldusisiku või töötajate ühingu või liidu juhtorgani vahendust, kui nad leiavad, et töövaidlust pole võimalik lahendada kokkuleppe teel.

Selleks tuleb esitada töövaidluskomisjonile avaldus kas elektrooniliselt või paberkandjal, kus tuleb välja tuua asjaolud, mis omavad vaidluses tähendust. Oma ütlusi ja nõudeid peab põhjendama. Nagu Te küsimuses kirjutasite, on Teil olemas päevalehed, millega saate tõestada, kui vähe jäetakse aega tööajakavaga tutvumiseks ning e-mailid, mis olete saatnud tööandjale, kuid on jäänud vastamata.

Loe lisaks nõuandeid samal teemal või küsi tasuta nõu vastused.ee lehel.

Tarbija24

Üksikasjad

Avaldatud: 15 november 2013

• TÖÖLEPINGU SEADUS
• Tööinspektsioon

Sellel nädalal alanud Tööinspektsiooni kampaania „Tunne oma õigusi. Eelista töölepingut“ teavitab nii töötajat kui tööandjat, millised on töölepingu kasulikud küljed võrreldes teiste võlaõiguslike lepingutega nagu näiteks töövõtu- või käsundusleping.

Töösuhte puhul on oluline, millise lepingu alusel tööd tehakse. Kui tööd tehakse töölepingu alusel võib töötaja olla kindel, et:

• ta saab regulaarselt makstavat töötasu mitte vähem kui töötasu alammääras;

• talle on kehtestatud seaduses ettenähtud tööaeg, tööpäevasisesed vaheajad ning igapäevane ja -nädalane puhkeaeg;

• ta saab kalendriaastas tasulist puhkust vähemalt 28 kalendripäeva ja töölepingu lõppemisel kasutamata puhkuse päevade eest hüvitist;

• tal on õigus ravikindlustusele ja saada haigushüvitist sõltumata töölepingu tähtajast;

• talle on töölepingu erakorraline ülesütlemine lubatud ainult siis, kui selleks on seaduses ettenähtud alus;

• tal on õigus nõuda tööd, mis ei ohusta tema elu ja tervist, ning reaalse ohu korral elule, tervisele, kõlbelisusele või heale nimele on tal õigus tööleping erakorraliselt üles öelda.

Kampaania rõhutab, et töölepingu sõlmimine on kasulik ka tööandjale, sest tööandja võib nõuda töölepinguga töötajalt:

• tööülesannete täitmist lojaalselt, leppides kokku konkurentsikeelu kohaldamises ja ärisaladuse hoidmises;

• tööülesannete täitmist kokkulepitud ajal, mahus ja kohas;

• muude kohustuste täitmist, milles ei ole kokku lepitud, kuid mis tulenevad töö iseloomust;

• tegutsemist viisil, mis ei takista teiste töötajate tööd, ei ohusta enda või teiste elu ja tervist ega kahjusta tööandja ja töötajate vara ning mainet;

• tööandjale tekitatud varalise kahju hüvitamist;

• teavitamist töö jätkamist takistavatest asjaoludest, samuti haiguslehel viibimisest ja selle eelduslikust kestusest.

Töötaja ja tööandja saavad põhjalikumat informatsiooni kampaania kodulehelt: www.tööleping.ee. Veebilehelt leiab ka vastused küsimustele, mida töölepingu kohta Tööinspektsioonile kõige tihedamini esitatakse.

Tööinspektsioon viib kampaania läbi koos partneritega, kelleks on Maksu- ja tolliamet, Sotsiaalministeerium, Töötukassa, Haigekassa, Sotsiaalkindlustusamet ja Ametiühingute Keskliit.

Lisainfo:
Sander Sõõrumaa
Avalike suhete peaspetsialist
Teabeosakond
Tel 5699 2324

Üksikasjad

Avaldatud: 16 november 2013

• TÖÖLEPINGU SEADUS
• Postimees

Olukord töösuhetes pole meil sugugi roosiline ning enamasti on selle põhjuseks töötajate vähene teadlikkus oma õigustest. Tööandjad kipuvad seda kurjalt ära kasutama – sageli ei oska inimesed vahet teha töölepingul ja töövõtulepingul ning on valmis töötama ka ilma kirjaliku lepinguta.

Tööinspektsiooni laekub igal aastal ligi 3000 avaldust töövaidluste lahendamiseks. Töötajate esitatud avaldustest iga teise on ajendanud töötasu või lõpparve maksmata jätmine. Iga kümnenda avalduse esitab aga tööandja, kes leiab, et töötaja on lahkunud töölt enne etteteatamistähtaja möödumist või põhjustanud oma tegevusega varalise kahju. Nii tööandjate kui töötajate kaebuste taga võib täheldada töötajate vähest teadlikkust oma õigustest ja kohustustest töösuhetes. Seetõttu ei osata oma õiguste eest ka seista.

Probleeme on peaaegu kõigi töösuhete aspektidega ja kõigis valdkondades. Näiteks teeninduses tehakse sageli tasuta proovipäevi või -nädalaid, mis tegelikult tähendab töö- ja puhkeaja nõuete eiramist. Sama probleem on ka tootmis- ja põllumajandusettevõtetes.

Ehitusvaldkonnas on aga mureks mustalt, sealhulgas ka lepinguta töötamine. On üsna tavaline, et kui töötajad saadetakse tööle näiteks Soome, Rootsi või mujale piiri taha, siis osa töötasust lepitakse kokku ja makstakse päevarahana, mis on kuni 32 euro ulatuses maksuvaba. Tegelikult ei ole päevaraha töö eest saadav tasu, vaid töölähetuses igapäevaste kulude hüvitamiseks mõeldud raha, mida tuleb maksta lisaks kokkulepitud palgale.

Töövaidluskomisjonidel tuleb sageli otsustada, kas tööandja üldse rikkus seadust, ning kui rikkus, siis hinnata, kas see oli oluline. Kõige sagedamini ütlevad töötajad töölepingu erakorraliselt üles siis, kui neil on jäänud saamata töötasu või on selle maksmisega oluliselt viivitatud. Mitmel juhul on lahkumisavalduse põhjusena nimetatud ka töötaja ebaväärikat kohtlemist.

Kuigi üldiselt on tööandjate teadlikkus tööõiguse küsimustes kasvanud, ei ole harvad juhtumid, kus tööandjad ei kasuta oma õigust vaidlustada töölepingu ülesütlemine 30 kalendripäeva jooksul, vaid avastavad selle alles tükk aega hiljem. Samas nõuavad töötajad kolme kuu keskmise töötasu ulatuses hüvitist, mille eelduseks on töölepingu ülesütlemine töölepinguseaduse alusel. Siis ei ole tööandjal üldjuhul enam võimalik algatada sisulist vaidlust lepingu ülesütlemise üle.

Tööandja kahjunõuete menetlemise teeb keeruliseks töötaja süü hindamine.

Kui kahju ei põhjustatud tahtlikult, vaid hooletusest, siis oleneb väljamõistetava hüvitise suurus juba mitmesugustest asjaoludest, nagu süü aste, töötajale antud juhised, töötingimused, töö iseloomust tulenev risk, tööandja juures töötamise kestus, töötaja senine käitumine, palga suurus, tööandja eeldatavad võimalused kahju vältida või kindlustada jne. Kõiki asjaolusid arvesse võttes võib komisjon väljamõistetava hüvitise suurust võrreldes tekitatud kahju suurusega märkimisväärselt vähendada.

Suurim kahjunõue, mille töövaidluskomisjon on rahuldanud, on 10 000 eurot – see on ka seadusega ettenähtud maksimaalne hüvitise määr töövaidluskomisjonis.

Ikka veel on tavaline, et töövaidluse üks pool on tegevuse faktiliselt lõpetanud äriühing, mille töötajatel jäi pikema aja vältel tasu saamata.

Leidub tööandjaid, kes püüavad hajutada riske, sõlmides töölepingu asemel hoopis muu, mõningate selle tunnustega lepingu mõne võlaõigusliku lepingu nime all, peamiselt kas käsunduslepinguna või töövõtulepinguna. Sageli taotleb töötaja hiljem temaga sõlmitud võlaõigusliku lepingu tunnistamist töölepinguks, et saada näiteks põhipuhkust või töölepingu ülesütlemise piirangut.

Oluline on teada, et kui töötaja täitis töökohustusi tööandja alluvuses ning tööandja määras töötegemise aja, koha ja viisi, siis on tegu sõltuvussuhtega ning see õiguslik suhe tunnistatakse töölepinguliseks hoolimata sellest, missugune lepingi on sõlmitud.

Töövaidluskomisjonides on viimasel ajal märgata töötajate ebavõrdse kohtlemisega seotud nõuete hulga suurenemist. Tänu inimeste suuremale õigusteadlikkusele oskavad komisjoni pöörduvad töötajad panna varasemast enam tähele diskrimineerimist – olgu siis vanuse, veendumuste, sealhulgas erakondliku kuuluvuse, tervisliku seisundi või muu pärast.

Juristide väitel pöördutakse viimasel ajal sagedamini nende poole ka töötervishoidu ja tööohutust puudutavates küsimustes. Muu hulgas soovitakse teada, kas ja kui pikki pause peab tööandja töötajale võimaldama ning kas need arvatakse tööaja sisse.

Praegu on käimas tööinspektsiooni teavituskampaania töölepingu kohta. Enne seda tehtud küsitlusest selgus, et iga kolmas vastanu oli viimase kolme aasta jooksul töötanud ilma töölepinguta. Kõige enam oli selliseid inimesi 16–20-aastaste vastanute seas, piirkonniti oli neid rohkem Lõuna-Eestis. Haridustasemelt on enim teinud töölepinguta tööd keskharidusega inimesed, sissetuleku järgi aga väikese sissetulekuga inimesed (sissetulek pere liikme kohta kuni 300 eurot).

Peamised tegevusvaldkonnad, kus vastajad tegid töölepinguta tööd, olid põllumajandus, metsandus, kalapüük, ehitus, kinnisvara, mootorsõidukite remont, veondus, laondus ning meelelahutus ja vaba aeg. Veerandil kõigist juhtumitest tööandja kas keeldus töölepingut sõlmimast või ei pakkunud ise töölepingut.

Kommentaar
Meeli Miidla-Vanatalu
tööinspektsiooni töösuhete osakonna juhataja

Töötajate pöördumistest tööinspektsiooni juristide poole ilmneb, et inimesed ei tee sageli vahet töölepingul ja töövõtulepingul. Ehkki mõlemad on võlaõiguslikud kokkulepped, kaasneb töölepinguga palju rohkem sotsiaalseid garantiisid.

Töölepingu sõlmib töötaja tööandjaga juhul, kui pooled tahavad reguleerida töötegemise protsessi. Selle eesmärk on määrata, kuidas, millal ja kus tööd tehakse. Töötaja allub sel juhul tööandja juhtimisele ja kontrollile ning tal on suurem vastutus oma töötaja ees.

Töövõtulepingu poolteks on tellija ja töövõtja, selle eesmärk aga konkreetse tellimuse täitmine. Tähtis pole mitte see, kuidas tulemus saavutatakse, vaid just tulemus. Kui töösuhtes eeldatakse, et töötaja teeb tööd isiklikult, siis töövõtulepingu puhul võib töö ära teha ka hoopis keegi teine.

Esimene oht peitub selles, et kui töösuhetes on meil kehtestatud töötasu alammäär, mis on sel aastal 1,90 eurot tunnis ja 320 eurot kuus, siis töövõtulepingule see ei laiene, mis tähendab, et saab maksta kasvõi 50 senti tunni eest. Väga tavaline on, et lepitakse kokku mingis lõppsummas, mis tasutakse siis, kui tellimus täidetud – ükskõik kui kaua siis selleks ka aega kulus.

Kahtlus, kas sõlmitud sai ikka õige leping, võib töötajal tekkida siis, kui ilmneb, et tal polegi õigust puhkust saada. Ka töötasu suhtes võivad kahtlused tekkida hiljem – kui inimene näeb, et saab kuu aja eest ainult 150 eurot, ja hakkab seda võrdlema riigis kehtestatud alammääraga.

Sageli ei pane inimesed üldse tähelegi, millele lepingut sõlmides alla kirjutavad ja mida see neile kaasa toob.

Autor:
Sirje Niitra

Üksikasjad

Avaldatud: 14 november 2013

• TÖÖLEPINGU SEADUS
• Ärileht

Tea Taruste

Kuigi ülikooli lõpetanute palgaedetabelist otseselt koolide edukuse põhjusi ei otsinud, oleneb see asjatundjate kinnitusel ühelt poolt koolis õpetatavatest erialadest ja teisalt tööturul hinnas olevate oskuste õpetamise kvaliteedist.

Oktoobris esitles statistikaamet andmestikku, mille alusel saab võrrelda eri koole ja erialasid. Edukuse hindamise peamiseks näitajaks on võetud aastatel 2006-2011 kooli lõpetanute töine brutosissetulek ja sotsiaalne seisund. Esimest korda tehtud uuring ühendab Eesti hariduse infosüsteemi (EHIS), Eesti maksu- ja tolliameti, rahvastikuregistri ja Eesti töötukassa andmeid. Sellist võrdlusbaasi kavatsetakse koostada ka edaspidi.

Statistikaameti analüütik Kaia Kabanen võrdles kutse- ja kõrghariduskoolide lõpetanute kuu keskmist töist brutosissetulekut koolitusalade ja koolide kaupa. Selgub, et tööturul on edukaimad arvutite, transpordi, tehnika, riigi- ja isikukaitsega seotud erialade lõpetajad. Kutseharidust pakkuvatest koolidest olid kõrgema sissetulekuga mereakadeemia, Tallinna polütehnikumi, Kehtna majandus- ja tehnoloogiakooli, sisekaitseakadeemia ja kaitseväe ühendatud õppeasutuste lõpetanud, kõrgharidust pakkuvate koolide puhul on edukamad Estonian Business Schooli, Tallinna tehnikaülikooli ja Tartu ülikooli lõpetanud.

„Edukuse põhjused meie uuringust välja ei tule, aga eks see oleneb ühelt poolt koolis õpetatavatest erialadest ja teisalt tööturul hinnas olevate oskuste õpetamise kvaliteedist. Uuringu tulemusena loodud edetabelid ei ole kindlasti mõeldud avalikuks võitluseks, pigem võiksid koolid kasutada andmestikku tööriistana oma tegevuste analüüsiks," rääkis Kabanen. Ta lisas, et haridusministeeriumiga koostöös välja töötatud andmebaasi luues peeti ühe sihtgrupina silmas karjäärinõustajaid, kes aitavad põhikooli ja gümnaasiumi lõpetajatel valikuid teha.

Edukad saavad üle 2000 euro

Kõrgkoolide edetabeli tipus paikneva EBS-i bakalaureuseõppe läbinute keskmine töötasu ületab 1400 euro piiri (kõrgkoolide keskmine 968 eurot). EBS-i õppe- ja arendusprorektori Toomas Dannebergi sõnul on statistikaameti uuring kooli jaoks oluline indikaator, mis annab signaali, et õpe vastab tööjõuturu ootustele. 2012. aastal tehtud EBS-i vilistlasuuringust selgus, et ligi 50% vilistlasi töötab rahvusvahelises eraettevõttes ja ligi 80% on kas ettevõtjad, tipp- või keskastmejuhid või tipp- või keskastmespetsialistid. Uuringu kohaselt teenib üle 40% kooli vilistlasi rohkem kui 2000 eurot kuus.

„EBS-i eesmärk on see, et lõpetajad leiaksid endale töö või asutaksid ettevõtte ja et nende ettevalmistus võimaldaks saada tehtava töö eest väärilist tasu. See omakorda on ka saadud hariduse kvaliteedi üks mõõdupuu," selgitas ta. „Kindlasti ei saa hariduse kvaliteeti mõõta vaid rahas. Olulised on ka akadeemiline tase ja erialased väljavaated, mille meie tudengid ülikooli lõpetades saavad," lisas Danneberg.

Kehtna majandus- ja tehnoloogiakooli direktor Eero Kalberg ütles, et ühe kutsekooli edukus sõltub muu hulgas sellest, kui hästi ollakse kursis majanduseluga ja suheldakse vastava sektori erialaliitudega, ning nendest inimestest, kes erialasid õpetavad. „Oleme Eestis ainukesed, kes rasketehnika tehnikuid koolitavad, meil on tugev IT-õpe ja need ettevõtted, kes nendes valdkondades tegutsevad, on meie partnerid - selles osas on seljatagune kindel. Kehtnasse õppima tulnud inimesed leiavad lihtsalt meie partneri juures tasuva töö. Kooli ülesanne ongi õppijad ja tööandjad kokku viia," lisas ta.

Kalbergi sõnul on ametikoolide suhtlus ja koostöö ettevõtjatega üldharidus- ja kõrgkoolidega võrreldes märksa tihedam. „Meie õppemahust pool on praktiline, ilma partneriteta seda läbi viia ei saa. Eks me seetõttu ka teame, millised on ettevõtete probleemid, millised on nende ootused. Vahel on ettevõtjate nõudmised väga lihtsad: soovitakse, et õpetaksime noori inimesi kella tundma, kultuurselt vestlema, kaaslasi austama, koostööd tegema. Ettevõtjad ütlevad, et mutrite keeramise ja toiduvalmistamise võivad nad ka ise selgeks õpetada," kirjeldas koolijuht koostööd ettevõtetega. Kalbergi arvates on kutseharidus võrreldes teiste haridusliikidega paindlikum: kiiresti suudetakse välja töötada uusi õppekavu ja see on ka edu alus.

Majandussektorite palgatase on väga erinev ja võib ajas kiiresti muutuda, nagu hiljuti ehituses. Ometi ei arva Kalberg, et koolid peaksid päevapoliitilistele signaalidele ülearu kiirelt reageerima. „Tark oleks ette vaadata, millise ettevalmistusega inimesi vajatakse viie või kümne aasta pärast, kui palju kuskil palka makstakse. Meie raskuskese on suunatud insener-tehniliste alade õpetamisele ja selles sektoris palgatase kindlasti ei lange, hea oskusega inimesi vajatakse jätkuvalt," märkis ta.

Kuressaare ametikoolis õpetatavate erialade lõpetanute keskmine töötasu jääb uuringut vaadates keskmisest madalamaks. Kooli arendusdirektori Sirje Hellermaa arvates on palganäitajate põhjal edutabelite koostamisest hoopis olulisem selgitada, millistesse valdkondadesse inimesi tulevikus vaja on ja kas vastavatele erialadele läheb ka piisavalt noori õppima. „See info, kui palju kuskil sektoris palka makstakse, võib teatud erialadele tekitada negatiivset mainet ja neid ei soovitagi enam õppida," nentis ta ja lisas, et ehkki kutsehariduse saanute palgatase on Eesti keskmisest väiksem, on kutsehariduse maine siiski ühiskonnas paranenud ja koolide tase väga hea.

Hellermaa sõnul analüüsivad koolid oma arengukavu tehes pidevalt tööturu olukorda ja püüavad tabada muutuvaid vajadusi. „Selleks et statistikaameti andmebaasi põhjal järeldusi teha, ei tohiks võrrelda võrreldamatut ja tuleks analüüsides minna inimese tasemeni välja. On ju selge, et rikkamate maakondade lõpetajad teenivadki rohkem ja kui kool on õpetanud erivajadustega noori, siis nende palgataset ei saa võrrelda teistega. Nimekirja lõppu võivad jääda ka koolid, mille lõpetanuid ettevõtted tööturul kõrgelt hindavad, nagu Tallinna teeninduskool," tõi ta näite. Arendusdirektor lisas, et näiteks Kuressaare ametikoolis kutsehariduse saanud sotsiaalhoolduseriala õppijad teenisid rohkem kui samal erialal mõne rakenduskõrgkooli lõpetanud.

Konkurents ettevõtjate vahel

Kehtna majandus- ja tehnoloogiakooli direktor Eero Kalberg on kindel, et edukus hariduses tuleneb pigem eri haridusliikide integreerimisest, mitte vastandamisest. „Haridussüsteemi tuleks võtta tervikuna, ent praegu kehtivad üld-, kutse- ja kõrghariduses eri mängureeglid ja prioriteedid. Oma teed valiva inimese jaoks on haridus üks tervik ja talle ei lähe korda, et koolid omavahel konkureerivad," rääkis ta. Kalberg on kindel, et tulevikus on edukas see inimene, kes oskab oma õppetee ise eri võimalusi kasutades kokku panna. Näiteks õpib ta üldhariduskoolis süvendatult matemaatikat, võtab kutsekoolist kõrvale IT-õppeaineid ja jätkab hiljem kõrgkoolis sel erialal.

Kalbergi sõnul teevad kutsehariduskoolid konkureerimise asemel pigem koostööd. „Võidurelvastumist ressursside osas ei toimu, me jagame tööd ja paneme kokku eri õppekavasid koolide võimalusi arvestades. Konkurents käib hoopis ettevõtlussektorite vahel: kõik soovivad saada tööle parimaid poegi ja tütreid. Konkurents käib inimeste peale," selgitas ta.

Kehtna majandus- ja tehnoloogiakoolil on koostöökokkulepped ka kõrgkoolidega, kooli lõpetanutel on võimalus jätkata õpinguid alates teisest või kolmandast kursusest. „Näiteks on Tallinna tehnikakõrgkool huvitatud, et meie lõpetajad seal jätkaksid: nad on väga kutsekindlad ega lähe õppima juhuslikult. Meie kooli lõpetanutest jätkab kõrgkoolis õpinguid 10%," märkis Kalberg.

Kuressaare ametikooli arendusdirektori Sirje Hellermaa arvates pole kutseharidust andvate õppeasutuste puhul kohane konkurentsist rääkida: „Suuremad kutseõppekeskused on piirkondlikud. Oleme Saaremaal ainus ametikool ja mujale ei minda, kui siin saab õppida sama eriala mida mandril." Pärnu kutsehariduskeskusega on tehtud koostööd näiteks juuksuri eriala õpetamisel: ühel aastal võetakse õpilasi juurde Pärnus, teisel aastal Kuressaares. „Pigem konkureerime üldharidust andvate gümnaasiumidega, kes samuti põhikooli lõpetanuid enda juurde õppima ootavad. Kuna selles vanusegrupis õpilaste arv väheneb, pingutame selle nimel, et meil oleks neile head haridust pakkuda," kinnitas Hellermaa.

EBS ei pea samuti teisi ülikoole Eesti kõrgharidusturul konkurentideks. „Eeskujuks seame eri tegevusvaldkondadel teisi maailma parimaid äriülikoole. Eestis on meie eelis see, et oleme vaid ärivaldkonnale spetsialiseeritud ülikool. Pakume õppekavasid, mis on arendatud ja õpetatud koostöös ettevõtete ja ülikoolidega Eestis ja välisturgudel," selgitas EBS-i õppe- ja arendusprorektor Toomas Danneberg ja lisas, et eri õppeaineid ja -mooduleid on loodud näiteks koostöös teenusmajanduse kojaga, kinnisvarabürooga Uus Maa, LHV pangaga ja ka Eesti ülikoolidega. Rahvusvahelise koostöö näited on magistriõppe ühisõppekava Nottingham Trent Universityga ja topeltdiplomi programm Lancaster University Management Schooliga.

INFOTABEL:
Andmestiku analüüs näitab, et:

- iga neljas kutseharidusega inimene ei tööta, iga viies ehituse eriala omandanu oli end töötuks registreerinud
- töötus sõltub haridustasemest, mitte erialast
- kõikide haridustasemete puhul on kõige edukamad arvutite, transpordi, tehnika, riigi- ja isikukaitsega seotud erialade lõpetajad
- aastatel 2006-2011 kutsehariduse lõpetanutest oli ligi 11% 2012. aastaks omandanud sellest kõrgema haridustaseme
- naiste ja meeste palkade vaheline lõhe on märkimisväärne pea kõigil erialadel ja haridustasemetel:
kutseharidus - mehed 738, naised 525;
kõrgharidus - mehed 1347, naised 939
- kutsehariduse puhul lähevad välismaale eelkõige nende erialade lõpetanud, kes saavad vähem palka, kuid kõrghariduse puhul sissetulek niivõrd välismaale minekut ei mõjuta, seal on olulisemad muud tegurid
- kõrgem haridus tagab kõrgema palga: Eesti kutsekoolide lõpetanute keskmine palk on 645 eurot; rakenduskõrghariduse saanutel 987 eurot, BA puhul 968 eurot, MA puhul 1270 eurot.