Artiklid
- Üksikasjad
Noored ei ole hukas, kuid nad on muutunud. Nende ootused tööle, ülemusele, iseenda arendamisele ning muule tööga seonduvale on muutunud. Tööandjad peavad sellega kaasa minema ja suutma tekitada noores tunde, et ta on vajalik, tekitama temas uhkustunde. Nii kirjutab oma loos karjäärinõustaja ja Proeksperdi personalijuht Tiina Saar.
Jah, meil on käes aeg, kus noortel ongi täiesti teistsugused ootused tööelule. Nad soovivad, et see oleks arendav ja et see väärtustaks neid sellistena nagu nad on. Eluaastaid 18. kuni 30. nimetatakse Odüsseuse aastateks, eneseotsingu aastateks, kus me ei tea tingimata, mida teha tahame ja kogemus tuleb erinevaid asju proovides, kasvõi peas läbi mõeldes.
Noored on nõudlikumad juhtimisstiili suhtes, nad vajavad kaasatust, eelistavad demokraatlikke töösuhteid. Vanamoodsad juhtimisvõtted stiilis: mina ütlen ja sina teed, nende puhul ei toimi. Jah, nad on kärsitumad. Jah, nad on vahel liiga enesekindlad, vahel jälle ei usu endasse piisavalt, aga neid peab armastama sellisena nagu nad on. Sest need on ainsad noored, kes meil on. Ja kui meil on probleem sellega, et nad pole töökad või kohusetundlikud, siis on see juba lastetoa küsimus ja vanematel peeglisse vaatamise koht.
Seda tralli, et teenindussektor ei saa endale noori tööle, olen ma vaadanud juba mitu aastat pealt ja eriti suvel. Ikka ja jälle on mu küsimus, mida see ettevõte omalt poolt teeb, et noor tahaks tulla:
Kus on äge ja tasemel teeninduspsühholoogia väljaõpe? Õppisin kunagi noorena ettekandjaks tervelt ühe aasta Juhkentali kaubanduskoolis ja selle aja jooksul sain lisaks tööoskustele ka ametiuhkuse.
Kus on väärtusõpetus?
Kus on lahe motivatsioonisüsteem?
Ja kus külgetõmbav tööandjabränd?
Miks ei pane tööandjad end noore kingadesse ja ei mõtle, millisesse toitlustusasutusse ja millistel tingimustel ma ise tahaksin tööle minna? Mida ma veel tahaksin saada sealt oma CV-sse, lisaks sellele, et teenindasin suve jooksul 1500 klienti (jalad valutasid, päevad olid pikad, vahetusevanemad bitšid, palka sai vähe, ok - jootraha sai, aga see oli ka kõik). Noorte soov on see, et töökoht, kus nad töötaksid, tõstaks nende konkurentsivõimet CV-s. Need toitlustuskohad, kes on tõeliselt head tööd teinud personalijuhtimise vallas, ei kurda ka personali üle.
Konkreetset lugu lugedes (Populaarse söögikoha omanik: sulgeme uksed, noorte tööotsijate tase on kohutav - toim.), kui on tervislikule toidule orienteeritud söögikoht, siis võiks ka tööpakkumine olla suunatud just selle valdkonna fännidele, mitte kõigile. Ja lisaks teenindustööle ja töökogemusele võiks ettevõte pakkuda sel erialal inimesele ka näiteks täiendkoolitust: õpetada ta välja toitumisnõustajaks. Kui noor tunneb, et tööandja on valmis astuma tema jaoks karjäärinõustaja kingadesse, on pilt hoopis teine.
Väga paljud tööintervjuud mööduvad ka täna gestaapo stiilis, kus peamiselt pinnitakse tööle tahtjat, vähem räägitakse endast, vähem müüakse ennast tööandjana. Väga palju on negatiivse kuvandiga teenindusasutusi, kes kohtlevadki oma inimesi halvasti. Tean tuntud toitlustusketti, kelle juht kutsub töötajaid: primitivnõi makk-ideks ja maksab ümbrikupalka. Tean ettevõtteid, kes ei sõlmi noortega töölepingutki. See kõik õõnestab noorte usku ja tahet töötada teeninduses. Lihtsam on minna välismaale tegema sama tööd, kus on helgem atmosfäär ja kindlasti saab lisaks raskele töökogemusele (mida nad seal ju suudavad teha!!!) midagi lisaks - kasvõi keeleoskuse.
Veel, miks on vaja võtta siis sellistesse kohtadesse teenindajateks tööle noori? Miks meil ei võiks olla teenindajateks hoopis auväärsemas eas prouad ja härrad nagu Itaalias, Hispaanias, Prantsusmaal ja mujal? Pole ju saladus see, et ka 50+ inimesed otsivad hetkel tööturul oma teise ja kolmanda karjääri osas eneseteostust.
Kokkuvõttes, kui saaks paika teenindaja ameti ametiuhkus, et see on väärt töö ning vajab väljaõpet ja tuge (nt. supervisiooni töökohal, sest saad ka palju negatiivset tagasisidet), kui ettevõtted pingutaksid olemaks paremad tööandjad ja paneksid end enne värbamist noorte (või on nad valmis võtma tööle ka kedagi teist peale noorte) kingadesse - saaks asi palju parem ja kohti poleks vaja sulgeda.
- Üksikasjad
Valitsus otsustas tänasel istungil tõsta miinimumpalka kahel järgneval aastal. Alates järgmise aasta 1. jaanuarist on tunnitasu alammäär 2,13 eurot ja kuutasu alammäär täistööajaga 355 eurot. 2015. aastast on minimaalne kuupalk 390 eurot. Kokku tõuseb alampalk ligi 22 protsenti.
“Miinimumpalga tõstmisega suurenevad ka sellega seotud hüvitised, näiteks vanemahüvitis, töötuskindlustushüvitis ja lapsepuhkuse päevade tasu suurus,” selgitas sotsiaalminister Taavi Rõivas.
Valitsus kinnitas miinimumpalga Ametiühingute Keskliidu ja Eesti Tööandjate Keskliidu vahel sõlmitud kokkuleppe alusel. Töötasu alammäär kehtib kohustuslikuna kõigile Eesti Vabariigis tegutsevatele tööandjatele ja töötajatele.
- Üksikasjad
Kristjan Pihl
Ann-Marii Nergi
Kiire palgakasvu taga on ekspertide sõnul töötajate puudus. CV Keskuse uuringu järgi pole aga Eesti inimesed ikkagi oma töötasuga päris rahul.
„Vähemalt seitse–kaheksa aastat pole [palk] tõusnud ja lähiajal ei tõuse ka,” pahurdas staažikas veoautojuht Ivo (50) küsimusele peale, millal tööandja viimati tema palka suurendas. Eesti Päevaleht korraldas eile tänavaküsitluse, kus uurisime, mil määral on tagasihoidliku majanduskasvu oludes Eesti tööandjad alluvatel palka suurendanud. Selle ajendiks olid statistikaameti eile avalikustatud kolmanda kvartali tulemused, mille järgi on Eesti keskmine brutopalk aastaga teinud hüppelise tõusu – keskmiselt 8,8% ja reaalpalgana 5,8%, milles on arvesse võetud ka tarbijahinnaindeksi muutuse mõju.
„Küsige neilt, palju nemad teenivad, ja te kukute pikali,” osutas autojuht lähedalasuva tankla klienditeenindajate poole. Ta põhjendas, et müüjatele pakutav palk on praegu niivõrd madal, et harvad pole isegi juhud, kui ettevõttel tuleb neid pealinna tööle värvata lausa Ida-Virumaalt. „Lasnamäelt ei tule sul keegi 250–300-eurose palga eest nii pikki päevi rügama.”
Küll aga kinnitasid Eesti Päevalehele mitmed ettevõtjad, et on viimasel ajal osa alluvate palka suurendanud. Omajagu mängib selles rolli turul süvenev tööjõupuudus ja soov motiveerida parimaid töötajaid. „Häid inimesi on raske leida,” kordas kinnisvaraarendusfirma Metro Capitali juhatuse liige Ain Kivisaar lihtsat tõde. „Kui sa tahad enda juurde kõige paremaid inimesi, siis pead olema valmis ka turu mõistes tipp-palku maksma.”
Swedbanki peaökonomist Tõnu Mertsina rõhutas palgakasvu kommenteerides, et järjest rohkem määrab töötaja ise oma palka. „Juba mitmendat kvartalit järjest palgakasvu kiirenemine viitab selgelt tööjõupuudusele,” sõnas ta. „Alates 2011. aasta algusest on tööjõukulu kasvanud tootlikkusest kiiremini, see aga nõrgestab ettevõtete võimet majandusprobleemide korral töökohtasid säilitada,” viitas Mertsina palgaralli võimalikele negatiivsetele tagajärgedele. Eesti majanduskasv aeglustus ja oli kolmandas kvartalis 0,4%. 2013. aasta alguses räägiti optimistlikult veel 3% kasvu väljavaadetest.
Ühekordne või püsiv?
Statistikaameti andmeil on üheks palgakasvu vedajaks info ja side valdkond, milles töötavate inimeste töötasu suurenes 2013. aasta kolmandas sektoris koos preemiate ja lisatasudega 14,4%. Eesti infotehnoloogia ja telekommunikatsiooni liidu (ITL) presidendi ja tarkvaraarendusfirma Tieto juhi Anneli Heinsoo sõnul tuleneb palkade hoogne kasv aga tööjõu ehk heade spetsialistide puudusest. Palgakasvu mõjutavad rahvusvaheliste ettevõtete arenduskeskused, mida järjest rohkem Eestisse tuuakse. „Siin ei saa kindlasti öelda, et kogu sektor veab palgakasvu, vaid suurenevad ikkagi spetsialistide palgad. Ma tahaks loota, et nii on see igas teiseski sektoris. IT-s näiteks vajatakse arendajaid, analüütikuid ja süsteemi-administraatoreid,” kirjeldas Heinsoo. Ta arvas, et nii kiire palgatõusu puhul on pigem tegemist ühekordse hüppega, millega on teistele Euroopa riikide palgatasemetele lähemale jõutud ja siin see ka aeglustub.
Vastupidi Heinsoole kirjutas majandusekspert Maris Lauri oma blogis, et kiires palgakasvus pole midagi üllatavat ja see püsib suhteliselt tugevana. Selleks tuleb tugev surve näiteks väikesepalgalistelt ametikohtadelt, sest hinnad on tõusnud palju kiiremini kui palgad. „Võib mõista, miks just sellesse gruppi kuuluvad inimesed lähevad Soome tööle või vähemalt kaaluvad seda tõsiselt. Seda on ka tööandjad tajunud ja seetõttu ongi palgatõus kiirenenud,” selgitas ta.
Lauri sõnul hiljemalt järgmise aasta teisest kvartalist palgakasv mõnevõrra pidurdub, kuid ettevõtetel on viimane aeg mõelda sellele, mida tulevikus teha, sest see aeglustumine on tõenäoliselt lühiajaline. „Muidugi võib alati loota, et tuleb uus hull kriis, mis võimaldab jälle palku kärpida… Sellele lootusele äriplaani ja tuleviku ülesehitamine võib aga olla üpris riskantne ettevõtmine maailmas domineerivaks saanud pessimismimeeleoludest hoolimata,” kirjutas Lauri.
Statistikaameti palgatabelis on kõige madalamal majutus-ja toitlustusvaldkond. „Meie sektoris on ettevõtjad pigem tagasihoidlikud ja ei julge palku suurelt tõstma hakata,” sõnas Eesti hotellide ja restoranide liidu tegevjuht Raigo Triik. „Kui sa kvalifitseeritud tööjõudu enam ei leia, siis paratamatult oled sunnitud palka tõstma, et leida ja hoida enda juures häid töötajaid. Nii palju populaarsemaid teenusvaldkondi on juurde tulnud nagu disain või IT, et lihtne teenindaja amet ei ole nii atraktiivne.”
Tema sõnul soovib liit koostöös maksuametiga vähendada sektoris väga levinud ümbrikupalkasid. Kuna „mustalt” töötajale maksmine on ikka veel tavaks, võivad siin tekkida Triigi sõnul ka statistilised vead – ametlikult näidatakse, et töötaja saab miinimumpalka, aga tegelikult kätte saab rohkem. See on ka üks põhjustest, miks majutus ja toitlustusvaldkond kõige madalama astme peal on.
Statistikas pidevalt avalduvatest palgakasvu protsentidest hoolimata toob CV Keskuse äsjane tööturu-uuring esile, et inimesed ei ole ikkagi oma palgaga rahul. „40% inimestel puudub igasugune motivatsioon oma tööd jätkata, 75% oleksid nõus töötama välisriigis ja 86% inimestest käib haigena tööl, et palgas mitte kaotada,” võttis uuringu tulemused kokku CV Keskuse turundusjuht Henry Auväärt. Samal ajal kavatseb 38% ettevõtetest järgmise kuue kuu jooksul palkasid suurendada, enim lubati palgatõusu IT, tervishoiu ja toitlustuse sektorites.
Tänavaküsitlus: Mida arvate eestlaste palkadest?
Anvar Kruus (34)
tantsustuudio DanceAct juht
Mina ei arva, et Eesti inimesed on jõukamalt elama hakanud, pigem mõtlevad nad lihtsalt rohkem selle peale, kuidas elus paremini hakkama saada. Nad on hakanud oma väärtusi ümber hindama. On ammu teada ütlemine, et rikkus ei teki üleöö. Kui oma tööga lisaväärtust ei loo, ei saa ka palgad mingil moel suureneda.
See oli vist suurtööstur Enn Veskimägi, kes ütles, et inimesed teenivad just nii suurt palka, mille nad on välja teeninud. See kõlab karmilt, aga mulle tundub, et õiglaselt. Me elame banaanivabariigis, kus ei toodeta, vaid võetakse igal võimalikul moel vaheltkasu ja seetõttu olen tema karmide sõnadega nõus, sest isegi buumiajal oli eestlaste jõukuse taga tegelikult võõras raha. Võlg on võõra oma.
Meie oma ettevõttes oleme üritanud hoida palgad motiveerival tasemel, teisiti pole lihtsalt võimalik. Viimasel ajal olen tõstnud oma alluval palka isegi rohkem kui 10%. Ta küsis ja ka sai, sest küsimine oli igati õigustatud. Andekatel ja püüdlikel inimestel läheb igal ajal hästi.
Tatjana Galutvo (50)
Tallinna Vanalinna haridus-kolleegiumi õpetaja
Mul pole palk viimasel ajal olulisel määral suurenenud. Mõni aeg tagasi lubati kõigile õpetajale oluliselt rohkem palka, aga kokkuvõttes tõusis see ainult 5% . Pärast palgatõusu teenin pea 50 euro võrra rohkem. Minu jaoks oleks ideaalne palk 2000 eurot.
Ain Kivisaar (35)
AS-i Metro Capital Management juhtaja
Olen tööandja ja seetõttu istun palgaläbirääkimistel hoopis teisel pool lauda. Oleme ettevõttes sel aastal palku suurendanud. Ehkki mitte päris 9%, veidi vähem. Olulisi inimesi tuleb enda juures kinni hoida ka halval ajal. Mõne aasta taguse ajaga võrreldes on õnneks olukord kinnisvaraturul paranenud ja saame ka rohkem palka maksta.
Triine Viirmann (18)
Tallinna ühisgümnaasiumi õpilane
Lõpetan tuleval kevadel 12. klassi. Pärast seda lähen edasi õppima ülikooli.
Esialgu tahaksin oma töökohal teenida kindlasti vähemalt keskmist palka. Sellest madalama palgaga on minu meelest väga raske ära elada. Kui ma õigesti mäletan, peaks keskmine palk olema umbes 800 eurot. Umbes niipalju võiks ka teenida, sest alla selle oleks küll raske hakkama saada, eriti kui sul on vaja ka näiteks korterit üürida.
Plaanin pärast lõpetamist minna õppima Tallinna tehnikaülikooli logistikat. Peamiselt sellepärast, et see pakub mulle valdkonnana huvi ja ma ei olegi millelegi muule tõsisemalt mõelnud. Aga kindlasti on ka eeldatav palk erialavalikul mingis mõttes määrav.
Mulle tundub, et palkadest räägitakse Eestis viimasel ajal väga palju, nii palju, et lausa väsitama hakkab. Ülemäära sellele teemale ma aga kindlasti tähelepanu ei pööra.
Võtkem või miinimumpalga – see on ikka veel nii madal, et sellega ära küll ei ela.
Vaata graafikut digilehest http://ajaleht.epl.ee/digi/2637#!p/3
- Üksikasjad
Kui praegu peab tööandja osalise töökoormuse puhul tasuma sotsiaalmaksu fikseeritud minimaalse kuumäära pealt, siis ettevõtjate hinnangul võiks maksustamise viia vastavusse töötaja reaalse panusega, kirjutab Äripäev.
Poeketi Meie Toidukaubad omanikfirma RRLektuse osaniku ja juhi Rein Reinvee sõnul on probleemne väikese koormusega (0,2-0,5 kohta) töökoha loomine, kuna sotsiaalmaksu tuleb ikkagi tasuda miinimumpalgast täismahus.
“Et selle maksu alla mitte langeda, peame teinekord võtma mitte just kõige kvaliteetsemat tööjõudu. Kui seadus loodi, siis oli meil umbes sada osalise ajaga töötajat, nüüd 30. Kogu aeg mõtleme, kuidas sellest karistusest pääseda,” ütles ta.
Loe edasi Äripäevast!
http://aripaev.ee/article/2013-11-28/osaline_tooaeg_ettevotjale_kulukas
- Üksikasjad
Signe Kalberg
Õpetaja töömaht ei ole tööandja määrata, vaid otsustatakse pooltevahelisel kokkuleppel.
Paljud õpetajad seisavad igal õppeaastal raske valiku ees: kas soostuda töötama vähendatud töömahuga ja säilitada siiski pidev sissetulek või lasta end koondada? Mitu õpetajat, kelle töökoormust on tööandja – kool – soovinud uue õppeaasta alguses lepingu lisalehega järjekordselt vähendada, on pöördunud selle pärast töövaidluskomisjoni.
„Õpetajad on leidnud, et kooli direktor survestab neid töömahu vähendamiseks ning ainuvõimalikuks sammuks on ise tööleping üles öelda, seejuures erakorraliselt tööandjapoolse töökohustuste rikkumise tõttu,” selgitab vaidluste sisu tööinspektsiooni Lääne inspektsiooni töövaidluskomisjoni juhataja Ilona Küüts.
Levinud näib olevat arvamus, et hoolimata õpetajaga töölepingus kokku lepitud tööajast (nn töömahust) määrab tööandja iga õppeaasta alguses töötajale uue töömahu ja õpetajal ei ole mingit kaasarääkimise õigust. Kui väheneb koormus, väheneb ju ka töötasu, õpetajale aga justkui avaldataks survet, et ta nõustuks järjest väheneva töömahuga. „Selline seisukoht ei ole päris täpne,” tõdeb Küüts.
Oluline tingimus
Probleemi harutamiseks tuleb lahti lüüa töölepingu seadus (TLS) ja pöörata tähelepanu kahele sättele. Küütsi sõnul peab tööandja tööle asuvale õpetajale, nagu igale teisele töötajale, TLS § 5 lg 1 p 7 alusel töölepingu kirjalikus kaasdokumendis teatama tööaja ehk aja, millal töötaja täidab kokkulepitud tööülesandeid. Tegemist ongi nn töömahuga, mida varem on nimetatud ka tööajanormiks.
„See on aeg, mille ulatuses peab tööandja kindlustama töötaja kokkulepitud tööga, ning tööaeg on kas täistööaeg või osaline tööaeg,” täpsustab Küüts. Tavaliselt lepitakse tööaeg kokku töölepingus ja seda võib nimetada töölepingu oluliseks tingimuseks.
Teiseks sätestab TLS § 12, et töölepingut, s.t selle tingimusi saab muuta ainult poolte kokkuleppel. Kui tööandja pakub õppeaasta või poolaasta alguses õpetajale allkirjastamiseks töölepingu lisadokumenti, milles töömaht erineb algses töölepingus kokku lepitud tööajast (näiteks täistööajast) või õppeaasta alguses kokku lepitud tööajast (kui muudatus pidi kehtima õppeaasta lõpuni), peab õpetaja otsustama, kas ta nõustub sellega või mitte.
„Seega ei ole seaduse silmis tegemist õpetaja sundseisu panemisega ega tööandja ühepoolselt määratava uue tööajaga, vaid poolte kokkuleppel muudetava tööajaga,” selgitab Küüts. Tööaja muudatus lepitakse omavahel kokku ka siis, kui töölepingus seisab, et igal õppeaastal vormistatakse (vahel nimetatud ka: määratakse, lepitakse kokku) õpetaja töömaht töölepingu lisalehega.
Pärast muudatuse allkirjastamist on uue töömahu kokkulepe sõlmitud ja kehtib õppeaasta lõpuni (tavaliselt 31. augustini).
Aga kui õpetaja lisalehte ei allkirjasta? „Siis ei ole uut kokkulepet sõlmitud ning kehtib töölepingu põhidokumendis kokkulepitud tööaeg, sest muud tööaja kokkulepet ei ole ja eelduslikult (tähtajalise muudatuse puhul) on eelmise õppeaasta tööaja kokkulepe kaotanud oma kehtivuse,” selgitab Küüts. Kokkulepitud tööaja ulatuses on õpetajal õigus tööd nõuda. Kui tööd ei anta, võib ta nõuda keskmise töötasu maksmist (TLS § 35 alusel).
Kui kool ei kindlusta õpetajat töölepingus kokkulepitud tööga kokkulepitud mahus ega maksa kindlustamata aja eest ka keskmist töötasu, saab öelda, et tööandja rikub töölepingu tingimusi. See annab töötajale alust oma tööleping tööandjast tuleneval põhjusel erakorraliselt üles öelda ja tööandja peab maksma töötajale hüvitist tema kolme kuu keskmise töötasu määras.
Nimetatud kaebuse menetlus tööinspektsioonis alles käib.
Võib järgneda ka koondamine
On selge, et tööandja saab õpetajale pakkuda sellist töökoormust, mis vastab kooli nõudmistele, vajadustele ja võimalustele. Kui õpetaja ei nõustu vähendatud töökoormusega edasi töötama, siis lõpeb tema töö senistel tingimustel ehk töölepingus kokkulepitud tööajaga. Tööandja jaoks tekib sel juhul nn koondamisolukord.
„Teatavasti peabki tööandja pakkuma koondamise olukorras töötajale võimalusel tööd teistel tingimustel, sealhulgas väiksema töökoormusega,” ütleb Küüts.
Muudatustega nõustumise korral vormistatakse kahe poole allkirjadega dokument (milleks sisuliselt on ka eelnimetatud töölepingu lisaleht uue töökoormusega; alaline muudatus tuleb siiski vormistada töölepingu põhitekstis), töötaja jätkab tööd ja koondamist ei tehta.
Kui töötaja muudatusega ei nõustu, võib tööandja tema töölepingu üles öelda (TLS § 89 lg 1), makstes töötajale sõltumata tema tööstaažist selle tööandja juures hüvitist ühe kuu keskmise töötasu määras.
Lehekülg 1067 / 1613
- Sa oled siin:
-
Pealeht
- Palk.ee