Üksikasjad

Avaldatud: 11 november 2013

• TÖÖLEPINGU SEADUS
• Postimees

Ettevõtted on hädas uute töötajate leidmisega, sest tudengitel pole aega kooli kõrvalt tööl käia ja tööotsijaid peibutab võõrsil pakutav palk.

Kütusemüüja Statoil otsib sel sügisel pealinnas 15 uut töötajat ning firma pressiesindaja Jaanus Pautsi sõnul on see seotud öise töökoormuse kasvuga nende teenindusjaamades, aga ka kõrgharidusreformiga. «Eks oma osa on siin tasuta kõrgharidusel, mille eelduseks on õppekava täitmine täismahus. See omakorda paneb tudengid rohkem õppima ning kooli kõrvalt käib tööl senisest vähem noori,» tõdes Pauts.

Peamiselt kooliõpilastele ja tudengitele tööd pakkuva McDonald’si kiirtoidurestorani Baltikum personalijuhi Agnija Rikmane sõnul on tänavu nende kaadri voolavus suurem kui mullu, küünides 66 protsendini.

Palk meelitab välismaale

«Enamik meie töötajatest on õpilased, kes on tulnud tööle ajutiselt, et teenida lisaraha. Töötajad lahkuvad meilt nii mõnigi kord seetõttu, et nad leiavad töö, mis sobib nende haridusliku või erialase kvalifikatsiooniga,» tõdes Rikmane. Samas on juba mitu aastat tüüpilisi töölt lahkumise põhjusi välismaale tööle minek.

Seda, et võõrsil pakutav palk meelitab Eesti lihtsa töö tegijaid, kinnitab Eestis 66 toitluskohta pidava Baltic Restaurants Estonia personalijuht Külli Toots. Nende ettevõttest lahkus septembris omal soovil 85 inimest. Tootsi sõnul on kõige keerulisem leida klienditeenindajaid ja kokki. «Ühte ametikohta oleme sunnitud täitma sageli mitu korda, kuna inimestel on valikuvõimalus suur ning ei suudeta otsustada, kuhu tööle minna tahetakse,» tõdes Toots. Harv ei ole olukord, kus inimene töötab ettevõttes nädalakese, saab teisest kohast parema pakkumise ning lahkub päevapealt.

Prisma Peremarketi personalijuhi Reet Ratta sõnul lahkuvad neilt valdavalt alla aastase tööstaažiga klienditeenindajad, keda iseloomustabki sage töökohavahetus. «Samas, tudengite puhul on igati loogiline ja ootuspärane, et nad töötavad müüjana mõnda aega ja seejärel püüavad leida erialase töö,» möönis Ratas.

Ettevõtete kinnitusel on nad Tallinnas hädas uute töötajate leidmisega. Näiteks Tartus laekus Statoili klienditeenindaja ametikohale üle saja avalduse, pealinnas aga on uusi inimesi leida raske.

«Heade töötajate leidmine ei ole sama lihtne kui mõni aasta tagasi, sest on vähem kandidaate, nende kvalifikatsioon ja motivatsioon on madalam,» tunnistas McDonald’si Baltikumi personalijuht Agnija Rikmane. Probleem on see tema sõnul kõigis Eesti majutus- ja toitlustusettevõtetes.

Prisma Peremarketi personalijuht Reet Ratas ütles, et kuigi olukord tööjõuturul on praegu nende jaoks keeruline, läheb see lähiaastatel ilmselt veelgi raskemaks, sest sõjajärgsel beebibuumi ajal sündinud on pensionile minemas ja 1990. aastatel oli sündimus väike. «Seega, uut tööjõudu peale ei tule, lisaks on suur ja prognoosimatu väljaränne, aga võõrtööjõu kasutamine teeninduses on keeruline,» rääkis Ratas.

Külli Toots kinnitas, et uusi töötajaid leida on raskem kui mõni aasta tagasi, mil kvalifikatsiooni mitte nõudvale ametikohale laekus suur hulk CVsid. «Kahjuks on paljud kandideerijad vastutustundetud – ei võta vastu telefoni, ei helista tagasi ega pea kinni kokkulepetest tulla töövestlusele,» rääkis ta.

Toots tõdes, et sama olukord hakkab tekkima kvalifikatsiooni nõudvatel ametikohtadel. «Kandideerijatel on ettekujutus, et töötasu makstakse tööle tulemise eest. Kui tahta, et nad tööd teeksid, tuleb maksta lisatasu,» ütles ta.

Kõik küsitletud ettevõtted kinnitasid, et on viimasel ajal palku tõstnud ning püüavad töötajaid hoida, pakkudes lisatasusid või muid boonuseid, kuid sellegipoolest on just palk lahkumise põhipõhjus.

«Rusikareegel on, et inimene tahab saada kätte vähemalt 500 eurot. See on igati mõistetav soov, vaadates statistilisi näitajaid (toidukorvi maksumust), kuid kahjuks ei ole võimalik kõikidel ametikohtadel seda reeglit järgida,» nentis Toots.

Miinimumpalka ei maksta

Prisma Peremarketi personalijuhi Reet Ratta sõnul on tööotsijate ettekujutus klienditeenindaja tööst hullem kui tegelikkus. «Ma ei tea, miks ja kust on tekkinud paljude inimestel ettekujutus, et makstakse miinimumpalka,» imestas Ratas.

Tema sõnul teenivad parimad Prisma müüjad ja kassiirid pea sama palju kui õpetajad ja miinimumpalka pole pood kunagi maksnud. «See on olnud põhimõtteline otsus,» lausus ta. Ratas tõi näiteks, et Tallinnas on müüjate ja kassiiride palgad vahemikus 517–656 eurot, Narvas ja Tartus 470–644 eurot.

Alates selle aasta 1. juunist hakkas Prisma pealinnas töötavatele tunnipalgalistele töötajatele maksma intensiivsustasu. «Põhjuseks Tallinna ümbruse tihedam konkurents tööjõuturul, suurem töökoormus ja paremad majandustulemused, mille eest on võimalik palku tõsta,» põhjendas ta. Kõikide poeketi töötajate palk tõusis tänavu oktoobris.

Tallinnas ja Harjumaal algavad Statoili töötajate palgad 580 eurost, millele lisandub öötöö hüvitis ning tulemuspalk.

«Aasta alguses tõstsime teenindusjaama töötajate põhipalkasid, kuid viimase poole aasta jooksul oleme senisest rohkem suurendanud tulemuspalga osakaalu,» rääkis Jaanus Pauts. Viimane tulemuspalga osakaalu suurendamine oli oktoobri alguses, mil teatud toodete puhul kasvas tulemuspalk ligi kaks korda. «See tõstab müüjate kogupalka sõltuvalt töötaja müügitulemustest 8–30 protsenti,» lubas ta.

McDonald’si töökuulutustes pakutakse tunnitasuks 3,30 eurot ning Rikmane kinnitusel on see teenindusvaldkonnas konkurentsivõimeline palk.

«Tallinnas, kus töökoormus on teistest linnadest suurem ning uute töötajate vajadus kõige tuntavam, maksame alustavale töötajale riiklikust miinimumist pea 75 protsenti kõrgemat töötasu ning oskuste edenedes liiguvad motiveeritud töötajad üldjuhul kiirelt kõrgemale palgatasemele,» rääkis personalijuht.

Baltic Restaurants tõstis palku eelmise aasta lõpus keskmiselt kaheksa protsenti, kuid personalijuht Külli Tootsi sõnul jäävad ettevõtte võimaluste ja inimeste soovide vahele siiski suured käärid.

Kaadri voolavus tänavu

• Prisma 25%
• McDonald’s 66%
• Statoil 56%

Tarbija24»Töö
Autor:
Hanneli Rudi

Üksikasjad

Avaldatud: 10 november 2013

• TÖÖTUSKINDLUSTUSE SEADUS
• Delfi

Vahur Koorits

Rahandusministeerium leevendas natuke töötuskindlustusmakse määra kehtestamise korra muudatusettepanekuid, aga tööandjad pole endiselt rahul, sest peavad võimatuks rahandusministeeriumi nõuet teha töötuskindlustusmakse ennustus neljaks aastaks ette.

Juba mitmendat aastat käib ühelt poolt valitsuse ja teiselt poolt tööandjate ja ametiühingute vahel võitlus töötukassa raha üle. Töötukassa saab oma tööks vajaliku raha töötavate inimeste palkadelt. Sel aastal maksab iga inimene oma brutopalgast kaks protsenti töötuskindlustusmakset ja tööandja maksab omalt poolt veel ühe protsendi.

Valitsus on üritanud järjekindlalt suurendada oma kontrolli töötukassa üle. Tööandjad ja ametiühingud kahtlustavad, et selle põhjuseks on valitsuse soov kasutada töötukassa raha riigi kulude katmiseks. Nimelt võetakse töötuskindlustusmakset inimeste brutopalga pealt täpselt nagu ka tulumaksu, aga maksu nimi on lihtsalt teine.

Riigikogusse saadetud riigieelarve baasseaduse muutmisega eelnõuga tahtis rahandusministeerium muuta oluliselt ka töötuskindlustusmakse määramise korda, suurendades valitsuse rolli, sidudes makse suuruse eelarve tasakaaluga ja jättes lõpliku otsustusõiguse riigikogule.

Tööandjate keskliidu juht Toomas Tamsari sõnul oleks see teinuks töötuskindlustusmaksest juba olemuslikult kõige tavalisema riikliku maksu, mille seos tööjõuturu olukorraga olnuks olematu.

Sotsiaalpartnerite terava kriitika peale muutus rahandusministeerium natuke töötuskindlustusmakse määramise korda. Eelnõu on Tamsari sõnul algsega võrreldes muutunud mõistlikumaks, sest sealt on kadunud nägemus, et töötuskindlustusmakse määrab parlament ja otsus on seotud riigieelarve tasakaalu kohustusega.

Ometi on tööandjad ka parandatud eelnõu suhtes kriitilised. Praegusel kujul nõuab eelnõu töötukassa nõukogult ettepanekut maksemäärade osas neljaks aastaks, sealhulgas koos majandusprognoosidel põhineva analüüsiga.

"Mitte keegi, sealhulgas rahandusministeerium, ei suuda teha adekvaatset majandusprognoosi nelja aasta peale. Prognooside põhjal, mida pole, oodatakse töötukassa nõukogult otsuseid, kus poole protsendipunktisel eksimusel on kaheksakohalised hinnalipikud. Võimalus reaalsete majandusolude põhjal maksemäära korrigeerida jääb ainult valitsuse pärusmaaks, töötukassa nõukogu on lihtsalt reisisaatja rollis," kritiseeris Tamsar.

Teine valupunkt on tema sõnul see, et eelnõu kohaselt tohib jooksva aasta maksemäära muuta ainult ülespoole. "Kui tegelik eesmärk oleks töötukassa paindlikkus tööjõuturu olukorrale reageerimisel, ei keelaks seadus korrigeerimist kummaski suunas, vaid vastavalt töötajate ja tööandjate parimatele huvidele saaks makset korrigeerida mõlemas suunas," leidis Tamsar.

Praeguse valitsuse koalitsioonilepe ütleb Tamsari sõnul õigussüsteemi ja ärikeskkonna parandamise peatükis, et mistahes "ärikeskkonna muutuste puhul lähtutakse õiguskindluse ja konkreetse valdkonna ettevõtluse esindajate kaasamise põhimõttest".

"Täna vajavad ettevõtluse esindajad küll veenvat kinnitust, et see punkt ka tegelikult midagi tähendab. Kuigi meie oleme viimased kahtlema koalitsiooni parimates kavatsustes ja meelekindluses, oleks küünilisel vaatlejal lihtne näha töötukassa ümber toimunus ja toimuvas väsimatut ja järjekindlat sotsiaalpartnerluse imiteerimist," kritiseeris Tamsar.

Veel ühe muudatuse kohaselt teeb töötukassa nõukogu igal aastal hiljemalt 21. augustiks ettepaneku töötuskindlustusmakse määrade kehtestamiseks valitsusele nelja järgneva aasta kohta varasema ühe asemel. Ettepaneku esitamise tähtaeg on valitud selline, et ettepanekuga saaks arvestada riigieelarve koostamise protsessis.

Seda punkti pidas absurdseks sotsiaaldemokraat Eiki Nestor, sest töötukassa nõukogu lähtub ettepaneku tegemisel valitsuse suvisest majandusprognoosist, mis valmib samal ajal ehk umbes 20. augusti paiku.

Üksikasjad

Avaldatud: 11 november 2013

• TÖÖLEPINGU SEADUS
• Postimees

Tööinspektsiooni töövaidluskomisjonidele laekunud pöördumiste analüüsist selgus, et nii töötajatele kui ka tööandjatele põhjustavad töösuhetes probleeme kuus eelarvamust.

Tööinspektsiooni töösuhete osakonna juhataja Meeli Miidla-Vanatalu jagab selgitusi nende eelarvamuste kummutamiseks ning soovitab töötajatel ning tööandjatel olla paremini teadlik oma õigustest.

1. Lühiajalise töötamise korral pole töölepingut vaja

Kuigi töölepingu seadus võimaldab kuni kahenädalaste töösuhete korral suulise kokkuleppe alusel töötamist, on siiski ka lühiajalise töötamise korral oluline sõlmida kirjalik leping, sest see kaitseb töötajat erinevate probleemide eest. Nii on kirjaliku lepingu olemasolul on oluliselt lihtsam tõendada töölepingulise suhte olemasolu ning muid sõlmitud kokkuleppeid, kui peaks tekkima vaidlusi. Samuti on kirjaliku töölepingu sõlminud töötajale tagatud parem kaitse olukorras, kus temaga juhtub tööülesannete täitmisel tööõnnetus (näiteks õigus töövõimetushüvitisele, samuti õigus nõuda tööandjalt kahjuhüvitist).

2. Tasuta proovipäevad on seaduslikud

Ehkki tasuta proovipäevad on osades valdkondades kujunenud vaat et kirjutamata seaduseks, pole neil seaduslikku alust. Ametikohal vajalike oskustele- teadmistele vastavuse testimiseks on töötajale ette nähtud tasustatud katseaeg. Ühe päeva võib ettevõttes proovipäeval olla ainult Eesti Töötukassas arvele võetud töötu, vastavalt tööturuteenuse ja –toetuste seadusele. Pikemaajalised tasuta proovipäevad on otseselt töötaja ärakasutamine ja seaduserikkumine, millest saab teada anda tööinspektsioonile.

3. Töösuhte ametlikust vormistamisest pole töötajale mingit kasu

Ehkki ahvatlev võib olla saada palka «mustat» ja tulumaksu maksmata, on saadav kasu väike ja lühiajaline võrreldes tagatistega, mida saab töötaja töölepingust. Näiteks tagab ametlikult vormistatud tööleping töötajale erinevad sotsiaalsed hüved: puhkuse, igakuise töötasu, soodustused lapsevanematele (näiteks lapse(hooldus)puhkus, isapuhkus jne) ja ravikindlustuse. Need hüved ei kaasne muude võlaõiguslike kokkulepetega, nt töövõtu- või käsunduslepinguga.

4. Töölepingul ja töövõtulepingul pole suurt vahet

Tööleping pakub töötajale oluliselt suuremaid õigusi ning sotsiaalseid tagatisi, mistõttu tasub tulenevalt töösuhete iseloomust alati eelistada töölepingut. Nii näiteks on töölepinguga töötajale tagatud tähtajatu töösuhe, töötasu alammäär, puhkus ja puhkusetasud, töövahendid ning tööalane täiendõpe. Töövõtulepingu puhul ei näe seadus neid võimalusi ette.

5. Ettevõtjast tööandjal on ametlikult vormistatud töösuheteid vaja vaid vormi pärast

Ka tööandjate vaates pole tööleping lihtsalt paber paberi pärast, vaid annab õiguse nõuda töötajalt ka tööde kokkulepitud kujul, kohas ja ajas tegemist, ärisaladuse hoidmist ning konkurentsikeeldu. Samuti saab tööandja nõuda töötaja tekitatud kahju eest varalist vastutust. Seega tagab korrektne tööleping tööandjale lojaalsema töötaja. Omades ametlikke töösuhteid on mõlemad osapooled võtnud vastastikku täita kohustusi, pidades kinni kokkulepetest, headest tavadest jne. Ka töötaja tunneb ennast väärikamalt, kui ta teab, et tööandja ei hoia tema arvelt rahaliselt kokku ja seeläbi väärtustatakse töötaja panust.

6. Töötaja ei saa kontrollida, kas tööandja tasub tema eest sotsiaalmaksu

On esinenud olukordi, kus tööandja on sõlminud küll korraliku töölepingu, kuid jätnud sotsiaalmaksu maksmata. Töötajale tähendas see aga ravikindlustusest ilma jäämist. Seetõttu tasub töötajal endal veenduda, et tööandja tasub tema eest sotsiaalmaksu ning tema ravikindlustus kehtib.

Üksikasjad

Avaldatud: 08 november 2013

• KOGUMISPENSIONIDE SEADUS
• Eesti Päevaleht

Eesti Päevaleht küsis ekspertidelt, mida peaks tegema, et Eesti pensionifondide olukorda parandada. Kui enamasti arvatakse, et meie pensioniraha ei saagi suures mahus investeerida või et turg on liiga noor, et hästi toimida, leiab näiteks investeerimispankur Henrik Igasta, et fondid liiguvad juba kohaliku turu elavdamise poole.

Turg on noor ja ei toimi. Loodame, et hakkab

Eiki Nestor
rahanduskomisjoni liige (SDE)

Võrreldes teiste OECD riikidega on meie pensionifondid nooremad ning mahud ja kogemused väiksemad. Viimati oktoobrikuus arutas rahanduskomisjon näiteks tasusid, mida fondid võtavad, ja nende reguleerimist. Iseenesest tunduks loogiline, kui fond, mis toodab paremini, võtaks suuremat tasu ja vähem edukas vähem.

Praegu hoiame jätkuvalt tasemel kontrolli peal, sel aastal pidi tähtaeg lõppema ja riigikogu võtab vastu seadust, mis piiraks seda veel kuni 2018. aasta lõpuni. Valitsemistasude piirmäär jääb kehtima sisuliselt sellepärast, et turg ei toimi ja on kartus, et piirmäärade kaotamisel suurenevad tasud veelgi. Inimene peaks võrdlema tootlust ja seda, palju ta valitsemistasuks maksaks, ja siis valima, kus fondis ta raha soovib koguda. Tegelikult sellist seost ei eksisteeri. Me küll muutsime seadust, et inimesed saaksid rohkem kordi aastas fondi vahetada, aga seegi pole tegelikku muudatust toonud. Loodame, et turg hakkab tööle, sest tõesti – pensioni mõttes on asi meil alles uus.

Investeeringute protsent pole samuti üllatav, aga siin ei ole lihtsalt kuhugi investeerida, milles pole süüdi pensionifondid, kes peavad lähtuma sellest, mis on pensionikogujale kasulik. Olen seda meelt, et ei saa kehtestada mingit kohustuslikku protsenti, kui palju Eestisse peaks investeerima, sest oleks kuritegu panna pensionifondi investeerima sinna, kust ei ole loota head tootlust.

Tootlikkuse puhul peaks turg küll toimima, inimesed peavad jälgima, milline fond rohkem toodab. Ühtlasi peavad aga kõik teadma, et konservatiivsed fondid toodavad vähem, aga on raha säilimise huvides ehk kasulikumad.

Muutused paremuse poole juba toimuvad

Henrik Igasta
MTÜ Finance Estonia esindaja, investeerimispanga Superia juhatuse liige

Meiesugusel Euroopa äärealal asuval nanoriigil on raske inflatsiooniga võidelda. Parim viis pensionifondide seisukohast on portfelli arvestatava osa investeerimine kohalikesse varadesse, näiteks kinnisvarasse, metsamaasse, infrastruktuuriettevõtetesse jne.

Ma ei tahaks pensionifonde ajaloolise tootluse baasil kuidagi materdada, sest muutused paremuse poole minu arvates juba toimuvad. Oleme Finance Estoniaga juba paar aastat edastanud sõnumit, et Eesti pensioniraha võiks kohalikul turul aktiivsemalt osalema hakata. Optiliselt tundus meie pensionivarade jaotuspilt mõne aasta eest pehmelt öeldes jabur. Osa fonde olid näiteks sellise struktuuriga, mille tõttu ei olnud siia investeerida praktiliselt võimalik, sest nende standardile vastavate instrumentide valik oli Eestis väga piiratud. Viimase aasta jooksul on suhtumine selgelt muutunud, pensionifondid otsivad täna aktiivselt võimalusi, et kohalikule turule investeerida.

Mis puudutab fonditasusid, siis mida väiksem on hallatav varade baas, seda suuremad on haldamiseks tehtavad kulud. Enamikus Euroopa riikides on tasud võib-olla tõesti väiksemad, aga ka pensionivarad per capita on kordi suuremad kui Eestis. Meie pensionivarade kesist tootlust ei põhjusta suured tasud, põhjus on olnud hoopis pensionifondide ülereguleeritus, eriti pärast 2008–2009 kriisi. Mina vähendakski teise samba reguleeritust, sh võimaldaks suuremal määral investeerida ebalikviidsetesse varadesse. Miks ei võiks luua raamistikku kinniste või poolkinniste teise samba fondide käivitamiseks, mida saab vahetada viie või kümne aasta tagant? See aitaks Eesti pensioniraha investeerida pikaajaliselt mittenoteeritud ja pika iseloomuga varadesse, mis oma riski ja tulususe profiililt sobib pensionifondi portfelli hästi.

Riik võiks tuua börsile ka oma parimad firmad, eeskätt Eesti Energia, Eleringi ja Tallinna Sadama ja teha riigi võlakirja.

Fonde on palju ja need ei julge riskida

Lasse Lehis
maksumaksjate liidu juht

Valitsemistasude mõttes ongi kulud seda suuremad, mida väiksemad on fondid. Ühe inimese palgasumma läheb jagamisele väiksema summa peale kui kuskil suuremas riigis. Ehk on ka fonde liiga palju ja neid peaks kunstlikult vähendama? Siis pole jälle kliendil nii suurt valikuvõimalust. Ühest küljest on hea, et on konkurents, aga arvatavasti ongi konkurents praeguse olukorra tekitanud. Kõik pangad pakuvad nelja fondi ja kõiki riskiastmeid. Siin on küsimus ka fondide kulupoliitikas ja kui läbipaistev see süsteem on. Näiteks kui fond ostab panga kaudu teenuseid sisse, siis on meil seda rahakasutust väga raske kontrollida. Läbipaistvust peaks rohkem jälgima.

Eestisse investeerimise koha pealt olen ma kõige pessimistlikum, sest kui seda just kunstlikult ei tekita, siis Eestis ei ole lihtsalt finantsturgu. Siia investeerimise sundimist ma heaks ei pea. Võib-olla peaks siia investeerimist pigem soodustama, kasvõi riigiettevõtete vähemusosaluse börsile viimisega.

Fondid ei julge ka riske võtta, sest inimesed jälgivad neid tähelepanelikult ja kliendi enda juurde ülemeelitamiseks peab näitama pigem lühiajalist head tootlikkust, eriti enne fondivahetuse lõppemise perioodi. Aga tegelikult ei ole inimesed asjadega kursis ja fondid üritavad end heast küljest näidata inimestele, kes ei ole tegelikult asja süvenenud. Ka ühe riikliku fondi loomisega tekib kasvõi poliitikute korruptsioonioht ja küsimused, et kes seda kontrollib.

Konkurents ei aita, mastaabiefekt aitab

Villu Zirnask
Eesti Päevalehe arvamustoimetaja

Kuidas on võimalik, et Taani pensionifondide tegevuskulud võrduvad 0,1%-ga varadest, aga Eesti pensionifondidel moodustavad ainuüksi administratiivkulud varadest 1,9%? Lihtne: Eestis on terve kari väikseid fondivalitsejaid, aga Taanis põhiliselt üks, riigile kuuluv ATP. Pealegi pole ATP-l suuri turundusmuresid, erinevalt Eesti fondivalitsejatest, kes püüavad üksteiselt kliente üle lüüa. Võib-olla olid – ja on praegugi – Eesti pensionisüsteemi rajajad naiivsed, kui arvasid, et konkurentsi soodustamine aitab fondide valitsemistasusid alla suruda.

„Tasude üle ei ole konkurentsi soovitud määral tekkinud,” kurdetakse seletuskirjas seaduseelnõule, mis näeb ette kohustuslike pensionifondide valitsemistasu piirmäärade kehtivuse pikendamist viie aasta võrra. Kehtivust võiks ühe hooga pikendada kümne aasta võrra või rohkemgi, sest mastaabiefekti, mis võimaldab väga väikseid tasusid suurtes riikides, Eestis ei ole ega tule.

Konkurentsi elavdamiseks tehtud seadusemuudatus, mis võimaldab fondi korra kvartalis vahetada, on pigem fondivalitsejate kulusid suurendav kui vähendav. Ennem on võlukepike, mis suudab Eestisse tuua väiksemad haldustasud, mastaabiefekt, mitte konkurents.

Miks ei pane kasinad arvud majanduseksperte muretsema?

••„Pensioni kogumine on väga pikaajaline protsess, 30–40 aastat, seega ei maksa end lühiajalistest tulemustest liialt heidutada lasta.” Kertu Fedotov, rahandusministeeriumi nõunik

••„Pikemas plaanis on pensionivarad suurenenud. Õiged investeeringud õigel ajal – see võiks olla investeeringute kuldne reegel.” Magnus Piirits, finantsanalüütik

••„Viie aasta sisse jääb ajalooliselt suur finantskriis, kui järgmisel aastal jääb viie aasta statistikast 2008 välja, siis peaks pilt arvestatavalt muutuma.” Meelis Hint, Swedbank Investeerimis- fondid AS-i juhatuse liige

••„Kui kardame liialt seda, et osa säästudest võib mädanema minna, ei tee me ka sääste, mis läheksid idanema.” Indrek Seppo, finantsanalüütik

Mõtted kogunud Riin Aljas