Üksikasjad

Avaldatud: 31 jaanuar 2013

• RAVIKINDLUSTUSE SEADUS
• Eesti Päevaleht

Tööl käival tulevasel emal on õigus võtta sünnituspuhkust, samuti on tal õigus sünnitushüvitisele.

Sünnituspuhkusele jäämiseks väljastab arst sünnituslehe. Leht tuleb viia oma tööandjale, kes peab selle seitsme päeva jooksul haigekassasse edastama. Hüvitis kantakse taotleja pangakontole 30 päeva jooksul alates sünnituslehe haigekassasse jõudmisest.

Sünnitushüvitist makstakse 140 päeva eest. Seda aga juhul, kui sünnituspuhkusele jäädakse vähemalt 30 päeva enne eeldatavat sünnitamiskuupäeva. Jäädes sünnituspuhkusele hiljem, vähendab arst vastavalt ka sünnituslehe kestust. Hüvitis arvutatakse eelmisel kalendriaastal naise sotsiaalmaksustatud tulult. Sellega saab tutvuda e-maksuametis või riigiportaalis www.eesti.ee. Hüvitiselt peetakse kinni tulumaks.

Sünnituspuhkusel viibija ei tohi saada sotsiaalmaksuga maksustatud tulu, sest siis kaob õigus hüvitisele ja see tuleb tagasi maksta. Küll aga on õigus eelnevate perioodide töö eest saadud preemiale. Kui 140-päevane sünnituspuhkus on läbi, tuleb sotsiaalkindlustusametile esitada avaldus vanemahüvitise saamiseks.

Sünnitushüvitise arvutamise valem

••Vaata maksu- ja tolliametist oma eelmise aasta eest arvestatud sotsiaalmaksu.

••Arvuta välja keskmine sotsiaalmaksuga maksustatav tulu: arvestatud sotsiaalmaks /0,33.

••Arvuta välja keskmine tulu kalendripäeva kohta: arvestatud sotsiaalmaks /0,33/365.

••Arvuta välja sünnitushüvitis: arvestatud sotsiaalmaks /0,33/365 x 140 (või sünnituslehe päevade arv).

Eesti haigekassa

Üksikasjad

Avaldatud: 30 jaanuar 2013

• Eesti Päevaleht
• TÖÖTURUTEENUSTE JA -TOETUSTE SEADUS

Indrek Ülper, MTÜ Abikäsi juhatuse liige

Inglismaal võis puue töö taotlemisel olla koguni eeliseks. Kõige tähtsam on, et tööandjad ei kardaks puuetega inimesi.

Minu elu üks saatuslikumaid päevi oli 27 aastat tagasi. See oli päikeseline augustipäev Rannus Võrtsjärve ääres. Ma olin 11-aastane. Et taskuraha teenida, niitsin sovhoosi muruplatsi suure kobaka muruniidukiga. Kõndisin niiduki järel. Siis aga masin takerdus puujuure taha ja sõitis must üle.

Mind nägid esimesena möödasõitev kohalik Kamazi-juht ja postiljon. Nad lükkasid muruniiduki mu pealt ära ja mind viidi autoga Elvasse haiglasse. Edasi läks sõit kiirabiautos Tartusse. Iga minutiga muutus mu teadvus ähmasemaks. Seitse päeva kestsid operatsioonid ja narkoosid – algul üritati mu vasakut kätt, mille niiduk küljest oli rebinud, tagasi õmmelda. Aga see ei õnnestunud. Arstid eemaldasid käe otse õlast.

Lapsena ei saanud ma muidugi esiotsa aru, mis on juhtunud. Veetsin kaks kuud haiglas. Õppisin end vaid ühe käe abil riidesse panema. Kõige raskem oli hakkama saada sokkide jalgapaneku ja kingapaelte kinnisidumisega, kuid ajapikku õppisin kõigega toime tulema.

Olin kehalise kasvatuse tundidest vabastatud kuni keskkooli lõpuni. Aga ma ei tea spordiala, millega tegelemist vasaku käe puudumine takistaks. Eriti armastan suusatada. Jah, käte peal kõndida või kontserdil plaksutada ma ei saa, aga kõike muud küll.

Leppisin oma vasaku käe kaotusega. Aga oma üllatuseks avastasin, et seda ei suutnud mu sõbrad-tuttavad. Mida aeg edasi, seda enam kohtasin võõristust või, vastupidi, liighoolivat tähelepanu.

Lahkusin Eestist

Lõpetasin Nõo reaalgümnaasiumi. Olin juba kooliajal, 17-aastaselt, saanud tänu sugulasest personalijuhile valvurikoha: ööpäev tööl ja kolm vaba. Edasi õppima ma ei läinud, üritasin leida tööd, mis pakuks ehk suuremat väljakutset kui valvuriamet. Otsisin uut tööd kuus-seitse aastat. Proovisin tööd leida kauplustes, hotellides. Igal pool öeldi mulle „ei”. Tööturuameti büroos (töötukassa eelkäija – toim) öeldi mulle otse, et mul pole lootustki. 1990-ndate Eestis ei olnud erivajadustega inimesele kohta. Kaks ja pool aastat olin ilma igasuguse tööta.

Otsustasin lõpuks Eestist ära minna. Aastal 2000 otsustasin minna Ühendkuningriiki. Raha oli vähe, Eestist Saksamaale sõitsin bussiga, sealt edasi hääletasin. Ainult Prantsusmaa ja Inglismaa vahelise tunneli läbisin rongiga.

Mul ei olnud Londonis ees ühtegi tuttavat. Otsustasin taotleda asüüli, sest Ida-Euroopas oli toona erivajadustega inimeste olukord tõesti halb. Asüülitaotlejana anti mulle Inglismaal võimalus ülikoolis tasuta õppida, elamisraha ja elamine. Õppisin Bradfordis inglise keelt ja ettevõtlust. Tahtsin õpingute kõrvalt ka töötada ning mul soovitati pöörduda organisatsiooni Remploy, mille ülesandeks oli just erivajadustega inimestele töökohtade leidmine. Leidsin selle kaudu tööotsa kohalikus supermarketis. Esimesed neli nädalat ei pidanud tööandja mulle palka maksma, elamise ja töölesõidu kulud kattis Suurbritannia riigi rahastatav Remploy. Kui esimesed neli nädalat täis said, tahtsid koguni viis supermarketi osakonna juhatajat mind enda osakonda tööle! Valisin teadlikult kõige keerulisema – värske toidu osakonna. Viie aasta pärast sai minust selle juhataja.

Inglismaal elades võrdlesin pidevalt endamisi erivajadustega inimestesse suhtumist Eestis ja seal. Inglismaal oli kõige peale mõeldud. Puue võis töö taotlemisel olla koguni eeliseks. Ja see, et lapsed suhtuksid puudega inimesse halvasti, ei tulnud kõne allagi.

Supermarketi osakonnajuhina oli mul küll kõrge palk, toonases Eesti rahas ligi 100 000 krooni kuus, aga selle eest pidin töötama teinekord koguni 80 tundi nädalas. Kaubanduses olid üldse enam-vähem korralikud palgad: kassiir sai toona 800, nüüd ligi 1400 naela kuus. Bradford on Tallinna-suurune linn, aga supermarketeid oli seal vaid kümmekond – Eestis on kaubanduspinna ruutmeetritesse elaniku kohta rohkem investeeritud (Eesti on Euroopas kaubanduspinna ruutmeetritelt elaniku kohta 5. kohal – toim) ja palgad madalamad. Ehkki supermarketeid oli Inglismaal vähe, oli väikesi nurgapoode, kust sai osta piima ja leiba, iga nurga peal.

Aastal 2009 otsustasin teha kannapöörde: tulla Eestisse tagasi. Selle otsuse taga oli paljuski ka eraelu. Eestisse naastes nägin, et vahepealsete aastatega oli siinne erivajadustega inimeste olukord tublisti paranenud. Võtsin end esiotsa töötukassas arvele ja nüüd on seal koguni spetsiaalne juhtumikorraldaja erivajadustega inimestele. Asjad toimivad veel konarlikult, aga on näha, et riik soovib erivajadustega inimeste olukorda parandada, hommegi käsitletakse seda teemat riigikogus riiklikult tähtsa küsimusena.

Veel palju teha

Eestis puudus aga Remploy-sugune organisatsioon, kes oleks erivajadustega inimestele tööd vahendanud. Otsustasin midagi sellesarnast ise luua. Nimeks sai sellele MTÜ Abikäsi. Me mitte üksnes ei vahenda tööd, vaid ka pakume seda. Erinevatel ajahetkedel on meil töötanud 35–50 inimest – kõik kas erivajadustega inimesed või pikaajalised töötud. Oleme tegelenud telemarketingiga, andmesisestusega. Oleme digiteerinud kaks rahvaloendust: ühe 1930-ndatest ja teise 1980-ndatest aastatest.

Eestis on 89 400 inimest, kellele on määratud osaline või täielik töövõimetus. Nende seas on diabeetikuid, vaimupuudega inimesi, südamehaigeid, liikumispuudega inimesi. Nendest inimestest 33 000 töötab ja 9800 otsib tööd. 46 600 on mitteaktiivsed, mis aga ei tähenda, et nad võimaluse avanedes tööle ei asuks. Nad võivad hakkama saada väga erinevate töödega: tööandjad on kiitnud andekaid autistlikke programmeerijaid, kui tuua vaid üksainuke näide.

Ehkki Eestis on asjad paranenud, saaks palju veel ära teha. Mõnigi asi võib olla vähem bürokraatlik. Näiteks praegune kord näeb ette, et kui tööandja soovib võtta tööle liikumispuudega inimest, siis töötukassa on valmis kaldtee ehitust rahastama. Selleks tuleb aga korraldada eraldi hange, mistõttu kogu protsess võib venida nädalaid. Tööandjal võib aga inimest vaja minna kohe! Aga kui ta kaldtee oma jõududega, mitte ametliku hankega ehitab, katab töötukassa selle maksumusest vaid poole. Koostöös erasektoriga tuleb kaardistada ka puudetüüpide kaupa valdkonnad, kus on võimalik rakendada ja koolitada puudega inimesi nii, et nende tööjõu järele oleks reaalne vajadus. Kõige tähtsam on aga see, et tööandjad ei kardaks puuetega inimesi.

Üksikasjad

Avaldatud: 30 jaanuar 2013

• TÖÖTERVISHOIU JA TÖÖOHUTUSE SEADUS
• Delfi

Riina Kallas
Delfi Majandus

Enamik lugejaid nentis Delfi üleskutsele vastates, et haiguslehele jäädes kaotaksid nad rahaliselt väga olulisel määral ning järgmisel kuul on seetõttu väga keeruline toime tulla.

Üks lugeja nentis, et võttis nädal aega haiguslehte ning kaotas sellega 200 eurot kuus. "Enam seda viga küll ei tee," kurtis ta.

Teise lugeja sõnul püüab ta esimese päeva haigena kodus tööd teha, kuid seejärel on ta sunnitud tööle minema, sest "vaid rikkad saavad lubada haiguslehega kodus olemist".

Leidub neid, kes ei taha, et nende haigus teistele koormust juurde tooks, kuna inimestel on niigi käed-jalad tööd täis. Eriti keerukas on olukord neil, kes on vahetustega tööl või kelle tööandja võib saada trahvi, kui lubatud teenus ootamatult osutamata jääb.

Palju sõltub tõbisena tööl käimine ülemuse suhtumisest. Kui tegemist on mõistliku inimesega, siis võimaldab ta paindlikke lahendusi - näiteks lubab kasutada puhkusepäevi.

Teisel juhul tehakse töötajatele varakult selgeks, et firmas haiguslehti näha ei soovita ja töö tuleb ära teha igal juhul. Sisuliselt ainus väljapääs olukorrast oleks sellest asutusest lahkuda.

Mõne ameti puhul ei ole inimesel kedagi haiguse korral asendamas. Ühe lugeja sõnul peab ta aruanded esitama tähtajaks ning sel ajal peab ta tööl käima sõltumata sellest, kas ta on terve või haige. Väikses firmas asendajaid ei ole ning keegi teine ei valda ka teemat.

Lapse haigestumist vanemaga samal ajal nimetatakse lausa "vedamiseks", kuna siis on rahaline kaotus väiksem. Kuid ka haige lapsega kodus olemist nimetas mõni lugeja rahaliselt raskeks.

Lugeja arvutus:

Eesti keskmine palk oli 2012. aasta 3. kvartali seisuga 855 eurot. Sellest lähevad maksud maha ja alles jääb ligikaudu 678, kui sellest võtta 200 eurot haiguslehe tõttu maha, jääb alles 478 eurot. Sellest maksan korteri üüri 225 eurot + kommunaalmaksud, mis detsembris olid 124 eurot. Alles jääb 129 eurot. Lisaks on vaja maksta telefoniarve ja internet. Üle jäi pärast kõikide maksude maksmist umbes 90 eurot. "Jah on küll võimalik kuu lõpuni kuidagi ots-otsaga kokku tulla, jagades summa kuu peale ära, jääb päeva söögirahaks kolm eurot, aga kuna lisaks on vaja osta majapidamistarbeid, hügieenivahendeid ja muud vajalikku, siis on seis ikka väga ****."

Üksikasjad

Avaldatud: 30 jaanuar 2013

• TÖÖTERVISHOIU JA TÖÖOHUTUSE SEADUS
• Eesti Päevaleht

Priit Simson, arvamustoimetaja

Paljude inimeste töögraafik on ilmselgelt tervist kahjustav, ütleb Tartu ülikooli kliinikumi töö­ter-
vishoiu arst Kadri Hunt.

Hiljaaegu oli Eesti Päevalehes juttu turvatöötajast, kes töötab 24 tundi järjest ja seejärel on tal kolm päeva puhkust. Ta on üle 50 aasta vana. Milline on teie kui töötervishoiu spetsialisti hinnang sellisele graafikule?

Ma arvan, et see pole kindlasti õige asi. Isegi siis, kui ta on täiesti terve, pole see õige. Kuid tuleb arvestada, et üle 50-aastastel võib olla juba tervisehäireid. Veidi sõltub hinnang ka sellest, kas ta lihtsalt jälgib monitore või ta ka liigub, aga kindlasti ei pea ma õigeks 24-tunnist vahetust. 12 tundi on äärmine piir.

Üks teine töötaja kirjutas hiljuti, et temal on 15-tunnised tööpäevad. Mis vaevused inimestel sellise töögraafiku puhul tekkida võivad?

Välja võivad lüüa asjad, mis otseselt polegi sellest tööst põhjustatud. Ilmnevad vererõhuhäired, südameprobleemid, suhkruhaigus. Infarkti- ja insuldirisk on väga suur. Kui on istuvat laadi töö, näiteks monitoride jälgimine, siis tekivad tugielundkonna probleemid. See ei puuduta üksnes turvatöötajaid, vaid ka teisi, kes töötavad sundasendis, arvuti taga, kontorites.

Kui sageli te puutute kokku inimestega, kelle töövahetus on üle 12 tunni pikk?

Viimasel ajal järjest harvemini. Näiteks taastusraviosakondade ja hooldekodude põetajate puhul, neil, kes käivad tööle kusagilt kaugemalt, võib seda ette tulla. Kui nad kusagilt kaugelt, maapiirkondadest tööle tulevad, siis nad tahavad, et see vahetus oleks pikem, ei pea nii palju edasi-tagasi sõitma, saavad ka kauem vabad olla. Taastumine vahepealsete päevade jooksul on üsna individuaalne.

Aga kui tihti pöörduvad teie poole inimesed, kellel on mitu töökohta?

Palju. Kasvõi meditsiinitöötajad töötavad selle piirini, mis pole enam tervislik – kiirabitöötajad töötavad kiirabis täiskohaga ja haiglas täiskohaga. Ma ei kujutagi ette, kuidas see on võimalik. Üksikemad rabavad mitmel kohal. Teinekord teine töökoht on küll väiksema koormusega.

Kui sageli esineb ületöötamist?

Palju, ja mitte ainult töötamisest, vaid ka tööga paralleelselt õppimisest. Küll see inimene tunneb südamehäireid, kloppimist, küll teda uuritakse ja puuritakse, kuid välja tuleb, et asi on ikka ületöötamises.