Artiklid

Tänavu 15. maist kuni 15. septembrini võtavad pangad vastu avaldusi kohustusliku kogumispensioni makse suurendamiseks järgmise nelja aasta jooksul.

Makse suurendamine aastatel 2014-2017 nähti ette 2009. aasta kogumispensionide seaduse muudatusega, millega ühtlasi külmutas riik omapoolsed sissemaksed pensionifondidesse 2009. aasta juunist kuni 2010. aasta lõpuni ja tegi vähendatud makseid 2011. aastal, kirjutas Danske panga uudiskiri.

Kõrgendatud maksemäära kasutamise võimalused sõltuvad palju sellest, kas konkreetne inimene esitas 2009. aastal kogumispensioni makse vabatahtliku jätkamise avalduse või mitte.

Kogumispensioniga liitunud jagunevad kõrgendatud määra kasutamise võimaluste järgi kolme gruppi:

* Need, kes 2009. aastal maksete vabatahtliku jätkamise avaldust ei esitanud. Käesoleval aastal saavad nad avaldust esitades valida kõrgendatud maksemäära 3% + 6%. (Esimene arv näitab inimese palgast kinnipeetavat summat ning teine arv riigi poolt inimese pensionifondi lisatavat summat.) Avaldust esitamata on nende kogumispensioni makse suurus tavapärane 2% + 4%.

* Need, kes on sündinud aastatel 1942-1954 ja kes esitasid 2009. aastal maksete vabatahtliku jätkamise avalduse. Nemad on 2010. aastast alates saanud 2% + 4% makset ning ei saa käesoleval aastal kõrgendatud maksemäära avaldust esitada.

* Need, kes on sündinud aastal 1955 ja hiljem ja kes esitasid 2009. aastal maksete vabatahtliku jätkamise avalduse. Nemad saavad käesoleval aastal esitada kõrgendatud maksemäära avalduse ning hakkavad saama kogumispensioni makset 3% + 6%. Kõrgendatud maksemäära avalduse esitamata jättes on nende kogumispensioni makse aastatel 2014-2017 määras 2% + 6%.
Delfi Majandus

Toimetaja: Aive Mõttus, Maaleht

Inimeste teadlikkus töösuhetes valitsevatest õigustest ja kohustustest vajaks parandamist, selgub täna sotsiaalministeeriumis esitletavast uue töölepinguseaduse rakendumise uuringust ning Tartu Ülikooli töövaidluste analüüsist.

Ligi 80% töötajatest ja tööandjatest leiab, et nende teadmised õigustest ja kohustustest töösuhetes vajaks täiendamist. Seejuures on ligi kolmandik töötajatest kogenud, et nende õigusi töösuhtes on kuidagi rikutud või pole need tagatud, ütles poliitikauuringute keskuse Praxis analüütik Märt Masso ERRi raadiouudistele.

Janno Järve Eesti rakendusuuringute keskusest Centar tõi välja, et töölepinguseaduses on kirjas nii mõnedki töötaja turvalisust suurendavad punktid, mida töötajad enamasti ei kasuta. Üks selline on näiteks õigus pärast koondamisteate saamist tööajast uut tööd otsida.

"Üldiselt tundub, et kui tööandjatelt küsida sellist aega, siis nad enamasti on nõus, aga enamasti inimesed ei küsi," rääkis Järve.

Nii mõnelgi puhul vajaks aga töölepinguseaduse punktid täpsemat lahti kirjutamist või täiendamist. Näiteks näeb seadus ette, et üle kümneaastase staažiga töötaja koondamisel maksab ühe kuu talle hüvitist tööandaja, kaks kuud aga töötukassa. Seda aga ainult juhul, kui tööandja töötukassat teavitab.

«Sain arstiaja keset tööpäeva. Ülemus lubas arsti juurde minna, kuid nõudis, et ma õhtul sellevõrra kauem tööl oleksin. Kas tal on õigus seda nõuda?» soovis lugeja teada.

Vastab tööinspektsiooni tööinspektor-jurist Neenu Pavel.

Kuigi töötaja töölepingust tulenev põhikohustus on töö ajal tööd teha, tuleb töölepingu seaduse järgi töötegemise takistuse korral töötajale anda mõistlikus ulatuses vaba aega edasilükkamatu toimingu tegemiseks.

Enamgi veel – teatud juhtudel, kui töötegemine on takistatud töötaja isikust tuleneval mõjuval põhjusel, tuleb selle aja eest talle maksta ka keskmist töötasu. Tööpäeva kestel haigestumisel arsti poole pöördumine või mõnetunnine eriarsti vastuvõtul käimine (ka lapsega) on just niisugused töötakistused. Teame ju, kui pikad on järjekorrad arsti vastuvõtule ning et enamikul töötajatest langeb see kokku tavapärase tööajaga.

Iseloomulik on, et töötaja ei saa ajutiselt tööd teha lühikesel piiratud ajavahemikul, st tegemist ei ole pikaajalise või sageli korduva tööd takistava asjaoluga. Ettenägelik tööandja määratlebki töökorralduse reeglites juhtumid, millal ja millises ulatuses töötajale tööajast tasulist vaba aega võimaldatakse ja kellele-kuidas ta peaks oma soovist teada andma. Registreerudes arsti vastuvõtule, on töötajal sellekohane taotlus võimalik kirjutada mitu nädalat ette.

Seega, tööandja seatud tingimus, et pärast tuleb arsti juures viibitud aeg tagasi töötada, ei vasta seaduse mõttele. Kui töötaja väljaspool oma tavapärast tööaega peaks tööd järele tegema, on need ju ületunnid, mis tuleb täiendavalt hüvitada.

Kui aga töötegemine on töötajast tulenevatel põhjustel takistatud rohkem kui mõistliku aja võrra, siis on õigustatud ka töötasu maksmata jätmine. Näiteks peab töötaja käima mitu nädalat järjest iga päev tööajast mitmetunnistel raviprotseduuridel. Aeg selleks tuleb võimaldada, kuid on igati põhjendatud, et tööandja ja töötaja lepivad töölepingus kokku ajutise tööaja või töökohustuste ja sellest tulenevalt ka töötasu muutmise.

Ja veel: tööandja on kohustatud andma rasedale arsti või ämmaemanda määratud ajal vaba aega sünnituseelseks läbivaatuseks, mis arvatakse tööaja hulka.
Toimetas: Hanneli Rud

Postimehe lugejat paneb imestama, et kuigi töölepingu alusel alla miinimumpalga teeniv inimene peab riigile makse maksma, siis tegelikult tervisekindlustust tal ei ole. «Miks soosib riik pigem seda, et inimesed kodus logeleksid, selle asemel, et tööd teha,» imestab ta.

«Näide elust. Nelja-aastase lapse emal ei ole veel püsivat töökohta. Esiteks, ei ole ta sobivat kohta veel leidnud. Teiseks on haigusperioodidel vaja lapsega palju kodus olla, mis on regulaarsel kohal keeruline,» kirjutas Postimehe lugeja Marko Laurits.

Mehe kinnitusel ei istu naine siiski päris niisama, vaid teeb tööettevõtulepingu aluseil erinevaid ühekordseid töid, kuid tema igakuine tulu on siiski väiksem kui miinimumpalk. Sellisel juhul ravikindlustust tal ei ole.

«Kui inimene on töötu, siis ta ei maksa ravikindlustusmaksu, kuid on siiski kindlustatud. Kui inimene hakkab tegema lepingute alusel väiksemaid töid, siis ta maksab kindlustusmaksu, kuid mingit kindlustuskaitset ei saa,» tõdes mees. Tema hinnangul on nii käitudes riigi sõnum kodanikele: «Ära tee väikses mahus tööd, ole parem töötu ja ela teiste kulul. Või kui tahad tööd teha, siis tee seda n-ö mustalt.

Venekeelse Postimehe palvel kommenteeris olukorda töötukassa avalike suhete juht Erko Vanatalu.

Töötukassas töötuna arveloleva isiku ravikindlustus hakkab kehtima hiljemalt 31. päevast pärast töötuna arvelevõtmist. Kui töötu osaleb tööturukoolitusel, tööpraktikal või tööharjutuses enne 31. päeva, siis tekib ravikindlustus päevast, mil algab nimetatud tööturuteenus. Ravikindlustus töötukassa kaudu lõpeb ühe kuu möödumisel töötuna arveloleku lõppemisest.

Tööturuteenuste ja -toetuste seaduse § 7 lg 1 p 3 alusel lõpetatakse isiku töötuna arvelolek, kui ta töötab (töölepingu, töövõtulepingu või mõne muu teenuse osutamise lepingu alusel või avalikus teenistuses), olenemata töösuhte pikkusest või selle alusel makstava tasu suurusest.

Kui töötuna registreeritud isik asub tööle (asendab kojameest), peab ta sellest kohe teavitama oma konsultanti ja tema töötuna arvelolek lõpetatakse tööle asumisele eelnevast päevast. Koos sellega lõpetatakse talle määratud töötutoetuse maksmine.

Kui isik jääb pärast lühiajalist töötamist uuesti töötuks, võtab uuesti ennast töötuna arvele ja on vahepeal vähemalt 1 päeva töötanud, jätkatakse talle töötutoetuse maksmist varem määratud, kuid välja maksmata jäänud päevade ulatuses (kuni 270 päeva).

Suulise lühiajalise lepingu lõppemise järel töötuna arvelevõtmisel tuleks esitada tööandja tõend kindlustatule. Ravikindlustus töötukassa kaudu lõpeb ühe kuu möödumisel töötuna arveloleku lõppemisest.

Toimetas: Hanneli Rudi, Tarbija24

Helve Toomla, jurist

Mu töötasu on arestitud. Käin täiskohaga tööl ja seni olen saanud palga vähemalt miinimumpalga ulatuses kätte.
Olin 2012. a detsembris nädal aega puhkusel ja sain detsembris ka puhkuseraha, umbes 75 eurot. Jaanuaris sain detsembrikuu palga, mis oli puhkuse tõttu väiksem, netona 330 eurot. Üllatav oli, et netopalgast oli maha arvatud 80 eurot ning kätte sain 250 eurot, mis on tunduvalt alla miinimumpalga, mis oli tollal veel 290 eurot. Küsisin raamatupidajalt ja sain vastuseks, et ega kohtutäitur ole naljaasi ja neil on skeem, mida nad kasutavad, ja nii on koguaeg tehtud. Selgitasin raamatupidajale, et ta peab vaatama, et väljateenitu korral ei langeks palk töötajal alla miinimumi, kuid raamatupidaja jäi ikka sellele skeemile kindlaks. Kas oli õigus minuga nii käituda?

Kogu artiklit saab lugeda Eesti Päevalehe paberlehest või digitaalsest ajalehest vastavalt ostetud lugemisõigusele.