Artiklid

Tarbija24 avaldab ühe töötaja või tööandja küsimuse ja tööinspektsiooni vastuse ja selgituse samal teemal.

Töötaja küsimus:

Tööandja teatas mulle koondamisest ette juba jaanuarikuu keskel, töölepingu lõppemise ajaks on koondamisteates märgitud 16. märts. Kahjuks haigestusin vahepeal ja jäin haiguslehele alates 9. märtsist. Haigusleht anti mulle esialgu kümneks päevaks ja lubati hiljem vajadusel pikendada. Kas tööandja võib minuga ikka 16. märtsist töösuhte lõpetada, kuna olen siis veel ju haiguslehel?

Vastab tööinspektsiooni Lääne inspektsiooni tööinspektor-jurist Leonid Siniavski:

Teie töösuhe lõpeb koondamisteates näidatud kuupäeval ehk siis 16. märtsil. Tähtsust ei oma kehtiva töölepingu seaduse kohaselt, et viibite nimetatud päeval haiguslehel.

Paljudes töötajates tekitab selle küsimuse puhul ilmselt segadust eelmise töölepingu seadusega sätestatud regulatsioon. Nimelt enne 01.07.2009 kehtinud töölepingu seaduse kohaselt ei olnud töölepingu lõpetamine tööandja algatusel (sh koondamine) lubatud töötaja ajutise töövõimetuse ajal. Kehtiv töölepingu seadus tööandjale taolisi piiranguid ei sea.

Toimetas: Sirje Niitra

Silja Lättemäe

Tööandja ei pea streiki­mise aja eest töötasu maksma, välja arvatud juhul, kui streiginõuded täielikult või osaliselt rahuldatakse, kinnitab Eesti Ametiühingute Keskliidu jurist Nelli Loomets.

Kuidas streikida või korraldada tööseisakut nii, et töötaja ei jääks palgast ja tööst ilma?

Streik tähendab töö peatamist. Töötaja, kes on otsustanud streikida, peab teadma, et seaduse järgi ei ole tööandja kohustatud streikimise aja eest töötasu maksma, välja arvatud juhul, kui streiginõuded täielikult või osaliselt rahuldatakse.

Lubatud on ka tööandja ja töötaja kokkulepe, mille kohaselt töötaja teeb võimalusel oma töö töövälisel ajal (näiteks puhkepäeval) ja siis ei jää ta streigi tõttu töötasust ilma.

Kollektiivse töötüli seaduse järgi tuleb enne streigi väljakuulutamist läbida lepitusmenetlus riikliku lepitaja juures, ja alles siis, kui leppimist ei saavutatud, võib streikida.

Lepitusmenetlust ei pea aga läbima, kui tegu on toetusstreigiga kestusega kuni kolm päeva. Näiteks Eesti Haridustöötajate Liidu (EHL) väljakuulutatud streiki toetasid toetusstreikidega väga erinevate valdkondade töötajad. Igal töötajal on õigus streikida ja seetõttu ei või tööandja ühtegi töötajat streigis osalemise pärast karistada.

Vastutus streigi korraldajale (mitte streikivale töötajale) saab järgneda vaid juhul, kui kohus on teinud otsuse, et streik oli ebaseaduslik ja see otsus on jõustunud.

Näiteks kui EHL oleks korraldanud streigi lepitusmenetlust läbimata, võiks tekkida küsimus EHLi streigi seaduslikkusest.

Kas streigist tekkinud tööseisaku aja eest tuleb palka maksta?

Kollektiivse töötüli seaduse järgi ei maksta streigis osalevatele töötajatele streigi aja eest töötasu. Samas võib kokku leppida seadusest soodsamalt ja seega võib tööandja töötajatele näiteks osa töötasust siiski maksta.

Streigis osalenud ametiühinguliige võib streigi aja eest saada hüvitust oma ametiühingult, kui ametiühingul on selleks raha. Töötajale, kes streigist osa ei võtnud ja oli valmis tööle asuma, kuid ei saanud oma tööd streigi tõttu teha, tuleb maksta keskmist töötasu.

Mis vahe on streigi tõttu tekkinud tööseisakul ja tavalisel tööseisakul?

Tavaline tööseisak on olukord, kus töötaja tahab oma tööd teha, kuid tööandja ei anna tööd. Sel juhul tuleb alati maksta keskmist töötasu.

Kui inimene ei saanud 8. märtsil tööle minna seetõttu, et ühistransport ei liikunud, siis kas see on tööluus või nn vääramatu jõud ja kas sellise töötamata päeva eest palka ka saab?

Kui töötajal on töökohale jõudmine takistatud streigi tõttu, siis see kindlasti ei ole tööluus. Transpordi seiskumine streigi tõttu on vääramatu jõud, sest tööandja ega töötaja ei saa transpordi seiskumist kuidagi mõjutada.

Tööandja ei või töötajale teha hoiatust ega tema töölepingut üles öelda põhjusel, et töötaja ei asunud õigeaegselt täitma oma töökohustusi transporditöötajate streigi tõttu.

Töötajal ei ole õigust tööandjalt nõuda töötamata aja eest töötasu, sest transpordi seiskumine on vääramatu jõud ka tööandja jaoks.

Mis on kollektiivleping ja miks on see töötajale nii oluline?

Kollektiivleping on tööandja (tööandjate) ja töötajate (töötajate ühingu) kokkulepe, mis reguleerib töösuhteid ja mida kohaldatakse kõikidele tööandja ettevõtte töötajatele.

Töötajatele on kollektiivleping oluline seetõttu, et tavaliselt lepitakse kollektiivlepingus kokku töötajatele seaduste nõuetest paremad tingimused.

Kollektiivlepinguga reguleeritavate küsimuste ring ei ole piiratud, kuid praktikas on kollektiivlepingutes näiteks kokku lepitud töötasu alammäärasid, lisatasude maksmise põhimõtteid, puhkuste kestusi, koolituse küsimusi jm.

Alates kollektiivlepingu seaduse kehtima hakkamisest 1993. aastal on kollektiivlepingu seaduses kehtinud säte, mille kohaselt kollektiivlepingu lõppedes on pooled kohustatud kuni uue lepingu sõlmimiseni täitma lõppenud kollektiivlepingu tingimusi.

Millist kahju toovad töötajale praegu plaanitavad seadusemuudatused?

Mullu detsembris algatas Riigikogu õiguskomisjon kollektiivlepingu seaduse muutmise ja esitas seaduse eelnõu (153 SE), mis tühistab eelviidatud põhimõtte ja teeb kollektiivlepingute lõpetamise tööandjatele lihtsamaks.

Lisaks sellele on Riigikogu õiguskomisjon algatanud töölepingu seaduse muutmise. Töölepingu seaduse muutmise kolmerealise seaduse eelnõuga (180 SE) tühistatakse ühepoolselt õigus saada alates 1. jaanuarist 2013 töötuskindlustushüvitist töölepingu lõppemisel omal soovil ja poolte kokkuleppel, kuigi see lepiti kokku ametiühingute, tööandjate ja vabariigi valitsuse poolt töölepingu seaduse tegemisel.

Mõlemad seaduste eelnõud on koostatud ilma ametiühinguid (töötajate organisatsioone) kaasamata ja nende arvamusi arvestamata ning seaduste muutmisel töötajate olukord kahtlemata halveneb.

Töölepingu seaduse tegemisel lähtuti turvalise paindlikkuse printsiibist. Kahjuks iga järgmise seadusemuudatusega vähendatakse töötajate turvalisust ja suurendatakse tööandjatele kasulikku paindlikkust.

Eelmisel aastal kahekordistus tööst põhjustatud haigestumiste arv. Inspektor selgitab, mida saab teha töötaja ja mida tööandja, et inimesed tööst haigeks ei jääks.

Sageli on töötajaid küll formaalselt juhendatud, kuid nad lihtsalt ei mäleta, mida ohutusjuhendis nõuti.

Inimese tervis sõltub tema tööst ja vaba aja tegevustest, aga ka harjumustest, teadmistest ja isegi väärtushinnangutest. Tööst põhjustatud haigused ja kutsehaigused on tihti aga just kellegi tegemata töö või hooletuse tagajärg.

Töötervishoiu inspektor Sirje Kremm, kas tööst põhjustatud haiguse puhul pole töötaja järginud tööohutusnõudeid või on tööandja midagi tegemata jätnud?

Tööst põhjustatud haiguste puhul on tõendatud põhjuslik seos haiguse ja töökeskkonna ohuteguri vahel, mis ei pruugi aga olla haiguse peamine põhjustaja. Murelikuks teeb, et eelmise aastaga võrreldes on haigestunute arv selles vallas kahekordistunud – 2010. aastal diagnoositi Tallinnas ja Harjumaal 36, mullu aga 72 juhtumit.

Paljudel sellistel juhtudel on haigused põhjustatud suurest töökoormusest ettevõtetes, kus töötajate arv on viidud miinimumini. Näiteks tootmisega tegelevates ettevõtetes pole sageli võimalik teha puhkepause. Ühelt poolt alahindavad tööandjad töö- ja puhkeaja tasakaalu tähtsust inimeste töövõime säilimisel. Teiselt poolt tahavad aga töötajad teenida rohkem ja tervisele mõeldakse alles siis, kui töövõimetus juba käes.

Enamik tööga seotud haigestumistest leiab aset tootmisettevõtetes, täpsemalt kala-, elektroonika-, metalli-, ehitus- ja pagaritööstusettevõtetes. Sagedasemateks diagnoosideks on käte, õlavöötme ja küünarliigese haigused, mida soodustab pikaajaline suur koormus kätele.

Sobiva töö ja töökoormuse valimiseks peaks töötaja tegema koostööd töötervishoiuarstidega, sest tihti on kahjustuse põhjuseks inimese koormustaluvuse ja tegeliku koormuse mittevastavus. Vähese taastuse ja venituse puhul on valu kerge tekkima ja tavaliselt manitseb alles see inimest puhkama ja ennast ravima. Tegelikult saaks vaevusi pideva füüsilise aktiivsusega ennetada, sest kehalised harjutused vähendavad valusid ning parandavad ka liigeste funktsioone.

Kutsehaiguste puhul on põhjuslik seos töö ja haiguse vahel tõendatud. Kui palju meil neid diagnoositakse ja kellel?

Kutsehaigused on pikaajalised ja nende põhiliseks põhjustajaks on tööga seotud füüsikaline, füsioloogiline, keemiline või bioloogiline ohutegur. Kui 2010. aastal diagnoositi Tallinnas ja Harjumaal 29 kutsehaigust, siis eelmisel aastal oli see arv vähenenud 23 haigestumiseni. Seega võib siin täheldada mõnevõrra paremat olukorda.

Kutsehaigustesse haigestumiste arv oli sagedasem elektroonikatööstuses, teetöödega tegelevates ettevõtetes, ehituses ja tööstusettevõtetes. Kõige enam haigestusid lihttöölised, sõidukijuhid, transpordi- ja teetöölised, haigestunute keskmine vanus oli 53 eluaastat. Enim esines ülajäsemete luu-lihaskonna kahjustusi, mille põhjuseks oli kas pikaaegne sundasend ja korduvad liigutused või suurt pingutust ja tähelepanu nõudev töö.

Füüsilisest ülekoormusest tulenevaid haigusi aitab vältida õige tööasend, sobiv koormus ja lõdvestus. Tugi-liikumiselundkonna vaevusi esineb pooltel tervisekontrolli läbinud töötajatest ja enamik neist on seotud kaela-õlavöötme piirkonnaga. Diagnoositud kuulmiskahjustuste ja hingamisteede kahjustuste põhjuseks on enamasti puudulik isikukaitsevahendite kasutamine.

Mida saaks tööandjad teha, et terviseriske vähendada?

Paljud tööandjad ei ole töötajatele taganud regulaarset tervisekontrolli, mis ei tohi olla harvem kui kord kolme aasta jooksul. Samuti pole töötajaid piisavalt teavitatud töökohtadel esinevatest ohuteguritest ja nende toimest tervisele. Sageli on töötajaid küll formaalselt juhendatud, kuid tegelikult ei ole nad omandanud olulisi oskusi tervist kahjustamata töötada. Kasutatakse valesid töövõtteid ja sellega soodustatakse haiguse süvenemist.

Üks probleeme on sageli ka see, et töötajad varjavad terviseriske, sest soovivad rohkem teenida. Kui küsida, siis enamik kutsehaigetest ei mäleta ohutusjuhendis kirjas olevaid nõudeid. Tööandjad ei ole ka nõudnud kehtestatud reeglite täitmist. Näiteks on tööandja hinnanud riske ja näinud ette kohustuse kanda isikukaitsevahendeid, kuid kuna nende kandmine on ebamugav, siis töötajad neid ei kasuta ja tööandja seda ka ei kontrolli.

Tööandjate teadlikkus ergonoomiast on sageli puudulik ja seetõttu ei suudeta ette näha sundasenditest või korduvatest liigutustest tingitud tervisekahjustusi. Puhkepausid on ette nähtud töövõime taastamiseks ja lihaspingete lõõgastamiseks, kuid sageli neid ei tehta.

Sirje Niitra

Saan laste kasvatamiseks veerand valitsuse kehtestatud kuupalga alammäära kuus lapse kohta.

Ehk siis kahele lapsele pool miinimumi ehk 2012. a. miinimum on 290 eurot, sellest pool tuleb 145 eurot. Küsimus siis, kas ma pean selle raha 145 eurot kõik kätte saama või 114,55 eurot (nii nagu mulle laste isa töökoht maksab)?

2011. a. sain samuti kätte 21% vähem, aga tuludeklaratsiooniga seda enam tagasi ei saa. Kellele läheb siis see 21%? Kui elatise saaja ei pea elatiselt tulumaksu maksma ning elatise maksja ei saa seda oma tulust maha arvata? Kui pean saama kogu summa kätte, siis kas ka tagantjärgi 2011. a. eest kinni peetud osa?

Vastab Õigusbüroo Puurits & Partnerid jurist Hanna Kivirand:

Alates 1. jaanuarist 2011 elatist enam tulumaksuga ei maksustata, millest võib järeldada, et peaksite reaalselt kätte saama väljamõistetud summa, ehk antud juhul 145 eurot.

Kui elatist makstakse sellest vähem, on põhimõtteliselt tegemist elatise vähendamisega, mis oleks õigustatud vaid juhul, kui seda oleks eelnevalt nõutud kohtus.

See nö tulumaksu osa on summa, mis on laste isa palgast jäetud raamatupidaja poolt maha võtmata, kuhugi mujale nimetatud summat makstud ei ole. Peaksite pöörduma oma probleemiga laste isa töökoha raamatupidaja poole ja selgitama talle, kui suur on tegelikkuses elatise suurus, mis peaks igakuiselt Teile laste ülalpidamiseks laekuma.

Tööandja küsib: Naistöötaja toob ämmaemanda poolt väljastatud tõendi, kus on märgitud, et töötaja tervisele seoses rasedusega on vastunäidustatud töötamine sundasendis, pingeline töö mürarikkas keskkonnas.

Töötaja on õmbleja. Tööruumis on masinate müra, töö toimub istuvas sundasendis. Tööandjal kergemat tööd töötajale anda ei ole. Mida teha? Kas tööandja peab esitama tööinspektsioonile taotluse naistöötaja ajutiseks töölt vabastamiseks?

Vastab Tööinspektsiooni tööinspektor-jurist Ann Tiitson:

Töölepingu seaduse (TLS) §-is 18 on sätestatud, et rasedal ja töötajal, kellel on õigus rasedus- ja sünnituspuhkusele, on õigus nõuda tööandjalt ajutiselt terviseseisundile vastavat tööd, kui töötaja terviseseisund ei võimalda töölepingus ettenähtud tööülesandeid täita kokkulepitud tingimustel.

Kui tööandjal ei ole sobivat tööd anda võib töötaja tööülesannete täitmisest keelduda. Töötaja peab tööandjale esitama arsti või ämmaemanda tõendi, millest nähtuvad terviseseisundi tõttu töötamise piirangud.

Seoses töölepingu seaduse (RTI, 21.01.2009, 5, 35 ) jõustumisega 01.07.2009.a. ei kuulu Tööinspektsiooni pädevusse nõusoleku andmine töötaja ajutiseks tööst vabastamiseks raseduse tõttu, seega tööandja ei pea esitama tööinspektsioonile mingit taotlust.

Terviseseisundile vastava töö ja töötaja töölepingu järgse töö võimalik töötasu erinevus hüvitatakse töötajale ravikindlustuse seaduses sätestatud tingimustel ja korras. Kui tööandjal ei ole töötajale võimalik sobivat tööd pakkuda, keeldub töötaja töö tegemisest ning tal tekib õigus ravikindlustuse seaduses sätestatud hüvitisele.

Soovitav on tutvuda vastava temaatikaga Haigekassa koduleheküljel www.haigekassa.ee