Artiklid

Tööinspektsiooni töösuhete osakonna juhataja Niina Siitami selgitusel jääb lapsevanem, kellel pole võimalik 7.-9. märtsini toimuva õpetajate streigi ajal last kellelegi hoida jätta, tööle kaasa võtta ega temaga koju jäädes oma tööülesandeid täita, paraku ilma ka töötasust.

Niina Siitami kommentaar:

Kas töötajal on streigi tõttu võimalik laps tööle kaasa võtta, sõltub paljuski sellest, millist tööd tehakse ja milline on töökeskkond, kus töötaja töötab.

Kindlasti ei tohiks tööandja lubada last kaasa võtta sellisesse töökohta, kus last võib varitseda oht. Kui aga töötatakse kontoris või muus taolises kohas, siis sõltub lapse kaasavõtmine tööandja nõusolekust.

Töötaja kodus töötamine võib kõne alla tulla, kui tööülesanded on sellised, mida võib teha ka kodus. Kuid jällegi sõltub see tööandja nõusolekust.

Kui töötaja streigis ei osale ja saab oma tööülesandeid täita, siis on see töötaja jaoks tavaline tööpäev. Kui aga tööülesandeid täita pole võimalik või last tööle kaasa võtta ka ei saa, siis on töötajal tööst vaba päev. Selle päeva eest töötasu ei maksta.

Kuna streik on võlaõigusseaduse § 103 lõige 2 kohaselt vaadeldav vääramatu jõu asjaoluna, siis lapsevanemal ei ole seadusest tulenevat õigust nõuda palka streigipäevade eest, mil ta oli sunnitud lapsega kodus olema.

Selleks, et töötaja teaks, millised võimalused tal on kas töö juures tööd teha, kodus tööd teha või lapsega kodus olla, tuleks tööandjaga kokku leppida.

Toimetas Marina Lohk, vanemtoimetaja

Hanneli Rudi, reporter
Merike Teder

Kui riikliku lepitaja nõuniku Raivo Paavo sõnul peab streikija töökohal viibima, siis ametiühingujuhi Harri Taliga kinnitusel pole selleks vajadust.

«Streikija peab olema töökohal ja seda nii kaua, kui see üritus läbi saab,» ütles riikliku lepitaja nõunik Raivo Paavo. Nõunik selgitas, et streigi puhul peab olema fikseeritud, et inimene on tööl, kuid ta ei tööta ja on ühinenud streikijatega. «Muidu on nii, et mõni käib poes ja teine on niisama kodus,» lisas Paavo. Kui streikija tööle ei tule, siis võib tööandja seda nimetada tööluusiks.

Paavo sõnul ei ole seaduses täpselt kirjas, kas inimene peab streigi ajal tööl olema. Aga ta viitas sellele, et kui inimene ei viibi streigi ajal töökohas, siis võib tööandjal tekkida küsimus, kuidas on garanteeritud, et ta üldse streigib. «See (tööl olemine – toim) on eelkõige töötaja enda turvalisuse huvides, tema tulevikku töökohas ja tööandjaga häid suhteid silmas pidades, et tööandja teaks, kus ta on ja kas ta on streikija või on mööda linna jalutaja,» selgitas nõunik.

Paavo lisas, et küsimus on ka vastutuses. «Kui inimene on võtnud endale vastutuse, et hakkab streikima, siis on imelik, kui istub kodus või jalutab kusagil ringi. See ei ole ju mingi streik,» leidis Paavo.

Eesti ametiühingute keskliidu juhi Harri Taliga sõnul seadus seda küsimust ei reguleeri ja ka praktikavariandid on erinevad. «Põhimõtteliselt tasub see asi tööandjaga kokku leppida,» ütles Taliga.

«Kui tööandja on nõus, et inimesed, kes on tööle tulnud ja teatanud, et nad streigivad ja lubab neil töölt lahkuda, siis nad kohapeal olema ei pea. See on puhtalt kokkuleppe küsimus.»

Taliga kinnitas, et seega võib koolidirektor õpetajatega kokku leppida, et kolm päeva streikivad õpetajad nägu üldse näitama tulema ei peagi. «See on ka mõistlik – kui on selge, et 100 protsenti õpetajatest osaleb streigis, on ju tark tegu panna kooliuksed lihtsalt kinni.»

«Teine loogika ütleb, et streikima peaks nagu töökohal ja streik tähendab lihtsalt seda, et ta ei täida oma tööülesanded. Siis tööandjal võib olla tahtmine seda kontrollida, et ta lihtsalt piltlikult öeldes poodi ei lähe või linna peal ei jaluta,» lisas Taliga. Sel juhul peavad streikijad viibima töökohal kogu oma tööaja jooksul. «Siis on neil õigus pidada koosolekut, arutada tööteemasid ja muid küsimusi,» nõustus Taliga.

Streigi ajal toimuval miitingul osalemine peaks aga ka sellisele tööandjale olema mõistetav ning sinna peaks ta töötajaid lubama.

Tarbija24 avaldab ühe tööinspektsiooni juristidele esitatud küsimuse ning ka inspektsiooni selgituse antud teemal. Seekord küsib töötaja, kas ta peab tööandja korteri vabastama, kui kutsehaiguse tõttu enam vana tööd teha ei saa ja muud pole anda.

Lugeja küsib:

Töötan põllumajandusettevõttes. Elan ühistu poolt antud korteris. 2009. aastal suunas perearst allergia tõttu Tallinna kutsehaiguste haiglasse uuringutele. Diagnoositi kutsehaigus. Pensioniameti poolt määrati töövõime kaotus 10 protsenti kaheks aastaks. Peale seda viidi mind üle teisele tööle, kus füüsilise töö tõttu tekkisid valud õlaliigeses. Oktoobris 2011 käisin korduskontrollis kutsehaiguste haiglas, sealt suunati mind ortopeedi juurde, kust veel edasi teistele uuringutele.

30. jaanuaril 2012 käisin õlaoperatsioonil, 6. veebruaril kutsuti mind haiglasse tagasi. Seal öeldi, et mul on tööst põhjustatud haigus. Praegu olen operatsioonijärgsel haiguslehel. Mind suunati edasi töövõime ekspertiisiks pensioniameti pensionide ja toetuste osakonda. Tallinna kutsehaiguste haiglast öeldi, et mulle ei sobi füüsiline töö. Pensioniametis on otsus veel tegemata.

Kui tööandjal pole mulle tööd anda ja töölepingu lõpetab, kas mul tuleb korter vabastada? Olen küsinud kutsehaiguste spetsialistilt, tema ei tea sellest midagi.

Vastab Tööinspektsiooni Lääne inspektsiooni tööinspektor-jurist Liis Kiiver:

Töölepingu seaduse järgi peab tööandja kirjalikult teavitama töötajat kõigist kokkulepitud hüvedest. Näiteks tuleb kirjalikult kajastada töötaja ja tööandja kokkulepe, mille kohaselt on töötajal õigus kasutada tööandja omanduses olevat mobiiltelefoni, kinnisvara või autot.

TLS kohaselt tuleb töötasu maksta rahas, kuid sellele lisaks on võimalik kokku leppida muude hüvede andmises töötajale. Sellisel juhul on töötajal õigus nõuda kokkulepitud muid hüvesid, näiteks ametiauto, mobiiltelefoni, spordiklubi liikmekaardi või tööandja eluruumi kasutamist.

Kokkulepitud hüvesid ei ole õigust nõuda rahas. Nimetatud hüved on selgelt eristatud töötasust. Hüvede ja töötasu eristamise eesmärgiks on vältida olukordi, kus tööandja arvestab töötaja töötasu osana mitterahalisi hüvesid, mis ei lähe arvesse näiteks haigushüvitise või pensionikindlustuse arvutamisel, jättes töötaja nimetatud ootuste osas eksimusse.

Seega peab selguma töötaja ja tööandja kokkuleppest, millistel tingimustel eluruumi kasutatakse ja mis tähtaja jooksul (kas ainult töösuhte ajal või on ka edaspidi) on võimalus seda kasutada.

Toimetas: Sirje Niitra, reporter

CV-Online poolt noorte infomessil Teeviit 2011. aasta detsembris tehtud küsitlusest selgus, et noorte palgaootused täiskohaga töö puhul on kasvanud üle 50 protsendi võrreldes aastatagusega ja nüüd soovivad nad saada netotasuna keskmiselt 962 eurot.

Kui 2010. aasta detsembris soovisid noored täiskohaga töö puhul saada netotasuna keskmiselt 628 eurot, siis 2011. aasta detsembris oli see number tõusnud juba 962 euroni.

«Iseasi muidugi, kui realistlikud need ootused on. Mõnede vastajate puhul jäi küll selgusetuks, millest tulenes kahe tuhande eurone palgasoov, ent need olid pigem erandid. Siiski on väga huvitav, et palgaootused on niivõrd palju aastaga tõusnud.

Üks põhjustest palgaootuste kasvu taga võib olla noortel euro väärtuse kroonist erinev tajumine. Teiseks võib välja tuua, et nii palgaootuste tõus kui langus jõuavad noorteni väikese viitega – nende palgaootuste langemine võttis ka masu ajal pisut aega,» kommenteeris tulemusi CV-Online turundusjuht Heikko Gross.

Küsitlusest selgus veel, et poiste või noormeeste palgaootused on märgatavalt suuremad kui tüdrukutel - täiskohaga töö eest soovivad meessoost vastajad saada netotasuna keskmiselt 1165 eurot, naissoost vastajad aga 908 eurot ning osaajaga töö eest meessoost vastajad 532 eurot ning naissoost vastajad 329 eurot.

«Üllatav oli näha, et lõhe palgaootuste osas joonistub juba koolinoorte seas väga selgelt välja. Isegi pisut šokeeriv, võiks selle kohta öelda,» hindas Gross olukorda.

Tulemused näitasid, et 80 protsenti noortest on nõus vabatahtlikku tööd tegema, kusjuures peaaegu kümnendik kõigist vastajatest seda isegi oma põhitegevusena ning ligi veerand juba teeb vabatahtlikku tööd ühes või teises vormis.

Erialade lõikes soovivad poisid ja noormehed enim IT- ja tütarlapsed meditsiinialast haridust omandada. Veel 2009. aastal olid populaarseimateks erialadeks ärijuhtimine, majandusarvestus, rahandus ja pangandus.

«Selles osas võib öelda küll, et masu on päris palju noorte hariduse omandamise otsuseid suunanud - selgelt on võetud suund praktilise väljundiga erialadele,» ütles Gross.

Tulemused tuginevad noorte infomessil Teeviit 2011. aasta detsembris tehtud küsitlusel, millele vastas 338 noort, kellest 89 protsenti õppis kas põhi-, kesk-, kutse-, või ülikoolis.

Toimetas: Sirje Niitra, reporter

Streik ja toetusstreik on teemad, mis viimastel nädalatel ohtralt käsitlemist on leidnud. Samas ei ole streik, kui mõjutusvahend oma töötingimuste parandamise nõudmiseks töösuhetes, Eestis just laialdast kasutamist leidnud. Seetõttu on teema paljudele võõras ning tekitab palju küsimusi. Järgnevalt toome välja streigiõiguse kohta käivad kõige olulisemad küsimused-vastused.

Mis on streik?

Streik on töökatkestus, mis toimub töötajate algatusel. Eesmärgiks on saavutada tööandjalt järeleandmisi seaduslikes tööalastes nõudmistes. Näiteks soovivad töötaja, et tööandja tõstaks nende töötasu, pikendaks puhkust, muudaks töökorraldust.

Millal tohib streikida?

Streikida tohib juhul, kui pooled on eelnevalt püüdnud rahumeelselt oma erimeelsusi lahendada, kuid see ei ole õnnestunud ka lepitaja vahendusel. Streikimine tuleb põhjalikult ette valmistada. Streigi toimumisest peab streigi korraldaja tööandjale, lepitajale ja kohalikule omavalitsusele kirjalikult ette teatama vähemalt kaks nädalat. Teates peab olema selgelt kirjas, mis põhjusel streik toimub ehk mida streikijad nõuavad, millal streik algab, kaua kestab ja kes streigis osalevad.

Millal tohib korraldada toetusstreiki?

Toetusstreiki korraldatakse streikivate töötajate toetuseks. Seega on toetusstreigi eelduseks, et samal ajal toimub streik. Toetusstreikijad toetavad streikijate nõudmisi (kui streikijad nõuavad oma töötasu tõstmist, siis toetusstreikijad oma aktsiooniga annavad märku, et ka nemad leiavad, et streikijate töötasu tuleks tõsta). Toetusstreik ei või kesta üle kolme päeva ning sellest tuleb tööandjale ja kohalikule omavalitsusele kirjalikult vähemalt kolm päeva ette teatada. Kui streigi korraldamise eelduseks on eelnev lepitusmenetluse läbimine streiki korraldavate töötajate ja nende tööandja vahel, siis enne toetusstreigi korraldamist lepitusmenetlust läbima ei pea. Põhjuseks asjaolu, et toetusstreikijate ja nende tööandja vahel töötüli ei ole.

Kas töötajad tohivad streikida/toetusstreiki korraldada, kui nad ei ole ametiühingu liikmed?

Streikimine ja toetusstreigi korraldamine ei ole ainult ametiühingu õigus. Kui streigiks või toetusstreigiks vajalikud toimingud on korrektselt teostatud, on ka ühingutesse mitte kuuluvatel töötajatel õigus neid aktsioone korraldada. Meeles peab pidama, et kui ise lepitusmenetlust läbinud ei ole (puudub seos lepitusmenetluse läbinud töötajate ühinguga), ei tohiks streikida. Panustada saab toetusstreiki korraldades. Kui asutuses on lepitusmenetluse läbinud ametiühing ja hulk töötajaid, kes ühingusse ei kuulu, kuid sooviksid samuti oma arvamust just streikides (mitte toetusstreiki korraldades) väljendada, on see võimalik. Põhjuseks asjaolu, et kollektiivsetes töösuhetes võib ametiühing esindada ettevõtte kõiki töötajaid.

Kas tohib streikida, kui asutuses on sõlmitud kollektiivleping?

Läbi kollektiivlepingu on töötajatel võimalik saavutada paremaid töötingimusi. Tööandjale annab kollektiivleping kindluse, et seni kuni kollektiivleping kehtib ning tema omapoolseid kohustusi täidab, töötajad samade tingimuste parendamise nimel streikida ei tohi. Toetusstreigi korraldamise võimalust see aga ei välista. Pooltel on võimalik kollektiivlepingut sõlmides küll kokku leppida ka teistsuguses töörahu klauslis, mis näiteks välistab ka toetusstreigi korraldamise. Seega tuleks enne streigi või toetusstreigi korraldamist meelde tuletada, milles kollektiivlepingut sõlmides kokku sai lepitud.

Mida teha streigi/toetusstreigi ajal töötajaga, kes aktsiooniga ei ole ühinenud?

Streigis ja toetusstreigis osalemine on vabatahtlik ja loomulik on, et kõik ei soovi nende aktsioonidega ühineda. Need töötajad ja tööandja jätkavad töölepingu täitmist vastavalt seal kokkulepitule ehk töötaja peab tegema tööd, tööandja talle selle tagama ja maksma töötasu. Olukorras, kus suur hulk töötajaid tööd ei tee, ei pruugi ka nendel töötajatel, kes aktsioonidega ei ühinenud, olla võimalik oma tööd teha. Sellisel juhul võivad töötaja ja tööandja näiteks kokku leppida võimalikes alternatiivsetest ülesannetes, mida töötaja oleks valmis aktsiooni perioodil täitma, mis teistest töötajatest ei sõltu. Samas võib juhtuda, et parim lahendus on, et selline töötaja jääb neil päevil lihtsalt koju. Töötasu on tal selle aja eest siiski õigus saada, kuna töötakistus ei ole tema poolt põhjustatud.

Kas tööandja tohib töötajal streigis/toetusstreigis osalemise keelata?

Tööandja ei tohi keelata töötajatel streikimist või toetusstreigis osalemist. Töötajal on õigus sellel ajal töötegemisest keelduda. Rakendada hilisemaid sanktsioone töötajate osas, kes osalesid seaduslikus streigis või toetusstreigis just selle pärast, et töötajad neid aktsioonides osalesid, on samuti keelatud.

Kas töötajale tuleb maksta töötasu streikimise/toetusstreigis osalemise aja eest?

Tööandja ei pea streikivale või toetusstreigis osalevale töötajale streikimise aja eest töötasu maksma.

Kas töötaja peab streikima/ toetusstreigis osalema, kui töötajate üldkoosolek või ühing on otsustanud, et streigitakse/korraldatakse toetusstreik?

Streigist ja toetusstreigist osavõtt on vabatahtlik. Töötaja ei pea streikima, vaatamata sellele, et enamus tema kolleegidest on sellise otsuse teinud. Jääb tema otsustada, kas olla teiste töötajatega solidaarne või mitte. Streikijatel ja toetusstreigis osalejatel ei ole lubatud takistada aktsiooniga mitteühinenud töötajate tööleasumist.

Kelle käest saada töökohal informatsiooni toimuva kohta?

Kõige informeeritum inimene streigi/toetusstreigi situatsioonis peaks olema streigijuht. Tema on kohustatud rakendama meetmeid tööandja vara säilimiseks, seaduslikkuse ja avaliku korra tagamiseks ning jagama ka vajalikku informatsiooni.