Üksikasjad

Avaldatud: 29 juuli 2005

• Palgaseadus
• Äripäev

Heido Vitsur
majandus- ja kommunikatsiooniministri nõunik, majandusanalüütik

Palgad Eestis kasvavad jätkuvalt. Kasvavad kiiremini kui tööviljakus, kiiremini kui sisemajanduse koguprodukt ja muugi. On kasvanud vaatamata sellele, et paljude asjatundjate arvates palgad ei tohiks või ei saaks juba aastaid sellises tempos kasvada.

Ei tohiks sellepärast, et see viiks majanduse jätkusuutlikult rajalt kõrvale. Ei saaks sellepärast, et Eesti ettevõtted on paljudes majandusvaldkondades kaotanud või kaotamas oma senist, madalate palkade konkurentsieelist. Ning osal ettevõtjatest lihtsalt polegi võimalik oma töölistele rohkem maksta, kui nad seni maksnud on, kuivõrd palgatõus tähendaks sellistele ettevõtetele kiiret kadu.

Tööviljakuse ja palkade kasvutempo ei klapi
Paraku on palgad sellist loogikat juba aastaid trotsinud ja ilmselt teevad seda ka järgnevatel aastatelgi.

Eestis ei juhtu ju midagi mõistusevastast, vaid tänapäevale omane turbulentne, maailmas toimuvatest protsessidest ja ressurssidest mõjustatud majanduslik areng, mille käigus selgub, kas Eesti ja eestlased pääsevad ree peale või jäävad edasiminejaid tagant vaatama, ja kus riigisisene erinevate majandusnäitajate vaheline loogika järjest vähem tähendab.

Tasub näiteks mõelda sellele, et mõnikümmend aastat tagasi ei võinud ükski riik endale nii lõdvalt ja nii pika aja jooksul lubada märkimisväärset jooksevkonto puudujääki, panna selle katmiseks mängu osa oma kulla- või valuutavarust või siis kaubelda IMFilt maksebilansi toetuseks laenu.

Ilmselt ei hakka meil tööviljakuse ja palkade kasvutempo omavahel klappima niipeagi, sest globaliseeruvas maailmas – ja seda enam ühinenud Euroopas, kus kaubad, tööjõud ja kapital üha vabamalt ringi liiguvad – määravad ühe maa, liiatigi väikese maa majandusparameetrid järjest vähem.

Eesti ei ela ainuüksi iseenda ressurssidest, enamik Eesti tootjaid ei võistle enam ammugi omavahel Eesti turu ja tööjõu pärast, vaid teeb seda maailmaturul jumal teab kellega, juhindub seal toimuvast ja võib Eesti majanduse seisukohast vaadatuna teha üsnagi irratsionaalseid otsuseid. Samuti ei võistle Eesti tööjõu pärast enam üksnes Eesti ettevõtjad ja institutsioonid.

Tulemus on võimas – vabalt kujunevaid palku kirjutavad Eesti erinevatele majandussektoritele samaaegselt kaudselt ette nii Hiina idarannikul töötavad vietnamlased oma vaevalt tuhande kroonini küündivate kuupalkadega kui ka Brüsseli ja muude rahvusvaheliste organisatsioonide ja firmade fat cat’id oma tunduvalt soliidsemate palganumbritega. Seejuures huvitab pikaajaline perspektiiv antud maailmanurgas ainult statistikuid.

Loodusseaduse jõuga suundumus
Nii oligi raha sissevoolu, ülemaailmse konkurentsi, kaasasündinud omaduste ning stardipositsiooni kui juhuse tulemusel Eesti ümmarguselt 600 000 aastaringselt täiskohaga palgatööd tegeva inimese keskmiseks palgaks möödunud aastal ümmarguselt 7500 krooni. See oli nominaalis ligi kümnendik rohkem kui üle-eelmisel aastal ja tegi meie maal ühtedele meelehärmi, teistele aga rõõmu.

Sest nendest 600 000st oli 50 000 töötajal keskmine kuupalk nagu paljudelgi eelnenud aastatel väiksem kui 1501 krooni, 50 000 töötajal aga suurem kui 15 000 krooni, kusjuures 5000-l kõige konkurentsivõimelisemal töötajal oli kuu töötasu üle 53 000.

Niisiis liberalismi ja globaliseerumisega täiesti hästi kokku sobiv tulemus. Teisiti ei oleks saanudki minna. Võib päris kindlalt ennustada, et palgatõus jätkub ka järgnevatel aastatel jätkusuutlikkuse vajadusi ignoreerivas tempos ning vahe palgaäärmuste vahel kasvab ka järgnevatel aastatel tunduvalt kiiremini kui palk ise. Selline suundumus on tänase maailmamajanduse korralduse juures loodusseaduse jõuga ning ühegi riigi valitsusel pole sellele jõule midagi vastu seada.

Tänane kaotaja on ka homme kaotaja
Möödas on need ajad, kus majanduses tuli läbi saada enamjaolt oma rahaga, kus töötajate palgad ühel või teisel maal koondusid küllalt tihedalt keskmise palga ümber, kus hea töö oli ka hästi tasustatav töö.

Ainus, mida riigid sellises olukorras teha saavad, on hoolitseda selle eest, et võimalikult suur osa rahvast kvalifitseeruks võimalikult kiiresti sellistesse majandussektoritesse, millel ei tule võistelda odava tööjõuga riikidega. Siin on võtmesõnadeks haridus, kutse- ja ametialane ettevalmistus, pidev täiendus- ja ümberõpe, arendustegevus, konkurentsivõimelised palgad, investeeringud infrastruktuuri ja inimesesse.

Ainult siis, kui selline eesmärk on saavutatud, osutub võimalikuks luua rahuldavalt tasustatavaid töökohti ka ülejäänutele.

Aga seda, kas selline võidujooks viib pikemas perspektiivis inimesed nende unelmate randa või selle asemel hoopis hullu- või vangimajja, me täna loomulikult ei tea. Hetkel polegi see kõige olulisem. Kõige tähtsam on aru saada, et tänased kaotajad jäävad kaotajateks mis tahes tulevikuvariandi korral.