Artiklid
- Üksikasjad
Kärt Anvelt, vanemtoimetaja
Tööandjad peavad läbimõtlematuks sotsiaalministeeriumi plaani panna neile kohustus maksta töötajate osa haiguspäevade eest, viidates, et tööandjale ei pakuta vastu ühtegi soodustust.
Sotsiaalministeerium avalikustas esmaspäevases Postimehes, et kuna haiguspäevadele kulub sel aastal juba ligi miljard krooni, võiks tööandja kinni maksta oma töötaja teise kuni kaheksanda haiguspäeva. Praegu tuleb see raha haigekassast.
Ministeeriumi abiministri Peeter Laasiku sõnul võtaks tööandja endale töövõimetushüvitiste maksmise puhul eelkõige suurema kohustuse parandada töötajate töötingimusi.
«Seega tahetakse inimeste haigusjuhte töötingimuste parandamise kaudu vähendada,» ütles Laasik. «Kui vaatame töövõimetushüvitisi, siis suure massi moodustavad lühikesed, viie- kuni kümnepäevased lehed. Nende seas on palju kahte tüüpi haiguslehti: külmetushaigused ja ülekoormussündroomid, mille sage põhjus on just halvad töötingimused.»
Samas kohustab töötervishoiuseadus juba viimased kolm aastat tööandjat jälgima töötingimusi.
Ette tehtud soodustus
Laasiku sõnul ei taheta tööandjat rohkem maksustada, seetõttu on tööandjaile juba ette tehtud soodustusi. «Eelmisel aastal vähendati töötuskindlustusmaksu poolelt protsendilt 0,3-le,» viitas ta.
ASi Standard juhatuse esimees Enn Veskimägi ei pidanud seda väidet tõsiseltvõetavaks. «Töötuskindlustusmaksu vähendati mitte selleks, et teha kingitus tööandjatele, vaid selleks, et sinna oli kogunenud kaks miljardit krooni. Halvematel päevadel on valitsusel võimalik seda maksu taas tõsta,» tuletas Veskimägi meelde.
«Kui tööandjad peavad hakkama maksma haigushüvitisi teisest kaheksanda päevani, tähendab see tööandjale kuni viiekordset maksutõusu. Järelikult pole sotsiaalministeerium põhjalikult analüüsinud,» viitas kiire arvutuse teinud Veskimägi.
Ka Tallinna Piimatööstuse juhatuse esimehe Kadi Lamboti sõnul on sotsiaalministeeriumi pakutav idee toores. «Sama ütlevad kõik tööandjate keskliitu kuuluvad inimesed. Sellega me leppida ei saa,» kinnitasid nii Lambot kui ka Veskimägi.
Lisakoormus
Tallinna Piimatööstus pakub oma töötajaile võimalust käia ujumas, korraldab spordipäevi ja regulaarset arstlikku kontrolli. «Kompenseerime sporditegevust, kuid on selge, et töötajad jäävad ju ikka haigeks,» nentis Lambot. «Ühelt poolt tahab riik, et hakake ise raha maksma, kui inimesed haiged on, teiselt poolt ei pakuta tööandjale midagi vastu. Näiteks võiks ju vähendada erisoodustusi, et saaksime oma töötajate eest paremini seista.»
Lambot ei osanud eile veel öelda, milline on rahaline lisakoormus tema firmale, juhul kui töötajate haiguspäevad tuleks kompenseerida. «Aga arvan, et see tuleb päris suur. Nii et igal juhul on antud plaani puhul tegu kaudse maksu suurendamisega.»
Kui riigil pole raha haigushüvitist maksta, tuleks aastatel 2000-2004 haigekassa nõukogusse kuulunud Veskimäe hinnangul esmalt analüüsida haiglate majandamise efektiivsust.
Rohkem huvi
«Meil on praegu ühe voodikoha kohta kaks korda rohkem pinda kui näiteks Rootsis,» tõi Veskimägi välja ühe kuluallika. Teisena nimetas ta poliitilist soovimatust reformida kogu tervishoiusüsteemi.
Nii ongi Veskimäe sõnul kõige lihtsam tulla tööandjalt nõudma, samal ajal analüüsimata seda, kui palju tööandja koormus sellest tõuseb. Veskimägi sõnul peab riik hakkama tööandjatega läbi rääkima ning vastupakkumise tegema näiteks vähendama sotsiaalmaksu.
Töötervishoiu ja haiguste ennetamisega tegeleva Medicover Eesti juht Tõnu Velt tunnustas tööandjaid kasvava huvi ja initsiatiivi eest hoolitsemisel töötajate heaolu eest. «Töötingimused on järjest paremad, nendesse investeeritakse ja otsitakse vajadusel ka professionaalset abi,» tõdes ta. «Väheses huvis ning teema tahtlikus eiramises tööandjaid küll süüdistada ei saa.»
Tööga seotud haiguste puhul näitab statistika Velti sõnul enim kahte diagnoosi pikaaegsest käte sundasendist tekkinud karpaalkanalite sündroomi bürootöötajatel ja ka kassapidajatel ning müratekkelist kuulmislangust, mis esineb eelkõige näiteks ehitustöölistel.
Sotsiaalministeeriumi kava panna tööandjad maksma haiguspäevade eest jätaks erinevatel andmetel ravirahaks 300-400 miljonit krooni rohkem.
Kava suhtes on eri meelt ka poliitikud.
Töötaja ja haigused
Kuidas töötajat kontrollida
Haigekassasse jõuab töövõimetusleht 1,5-2 kuud pärast inimese haigust ja haigekassa saab kontrollida vaid lehe vormistamise õigsust. Uue korra järgi saaks tööandja kahtluse korral, kas töötaja on ikka haige, teatada haigekassasse, kes omakorda uurib perearstilt, kas töötaja on võtnud töövõimetuslehe. Diagnoos avaldamisele ei kuulu. Ka tööandja ei saa patsiendi terviseseisundit teada, sest tegu on delikaatsete isikuandmetega.
Kui tööandja näeb oma haiguslehel olevat töötajat tänaval jalutamas, saab ta helistada haigekassasse ning küsida, kas tegu pole mitte rikkumisega. Kuid ta ei saa uurida seda otse arstilt.
Põhilised ametihaigused
Erinevad külmetushaigused: nohu, gripp, katarr, angiin. Üheks põhjuseks on küll teistelt saadud nakkus, kuid sotsiaalministeeriumi hinnangul on oluline ka töötingimuste parandamine: et tööruumid oleksid soojad ja tuul ei tõmbaks.
Ülekoormussündroomid: seljavalu; õlavalu; valu kätes, näiteks randmetes. Ülekoormussündroom tekib sageli liinil töötavatel inimestel: põhjustab näiteks ebamugavas asendis asjade tõstmine lihasevalu.
Allikas: sotsiaalministeerium
- Üksikasjad
Gert D. Hankewitz
Sotsiaalministeeriumi plaan vähendada haigekassa panust ja suurendada tööandjate vastutust haigushüvitiste maksmisel ettevõtjate seas poolehoidu ei leia.
Kui praegu maksab alates teisest haiguslehe päevast hüvitist haigekassa, siis sotsiaalministeeriumi uue plaani kohaselt peaks see kohustus tööandjate kandma jääma. Mitu haiguspäeva tööandja hüvitada jääks, praegu veel kindel pole. Ettevõtjad ministeeriumi plaani ei toeta.
"Ühtegi varasemat sellist aktsiooni pole tööandjad toetanud," lausus kaubandus-tööstuskoja majandusosakonna juhataja Reet Teder. Tema sõnul on huvitav, et kui jutt läheb juba makstud maksule, unustavad riigiametnikud ära, kust see pärineb. "Praegune sotsiaalmaks tuleb juba tööandjatelt," selgitas ta, viidates, et tööandjate vastutus on juba piisavalt suur.
Samal seisukohal on ka Eesti Põlevkivi juht Mati Jostov. "Me ei tohiks teha nägu, et meil on sotsiaalmaks, aga siis võtame mujalt veel raha juurde," kritiseeris ta ministeeriumi plaani.
Samuti ei saanud Jostov aru sotsiaalministeeriumi eesmärgist, et kui panna tööandjad rohkem vastutama, parandaksid nemad oma tööliste töötingimusi, et viimased vähem haigeks jääksid. "Eesti Põlevkivi on sertifitseeritud ettevõte ja töötajate terviste eest hoolitsemine on rahvusvahelistel standarditel," kinnitas ta.
Haglund Mööbli juhi Tarmo Talpsepa sõnul mõjuks tööandjate vastutuse suurendamisest paremini see, kui muuta haiguslehel olemine tasustatavaks alates kolmandast päevast, mitte teisest, kuna siis ei oleks töövõtjatel motivatsiooni olümpiamängude või maailmameistrivõistluste tarbeks haiguslehte võtta. "On teada, et haiguslehte võetakse kergekäeliselt," kinnitas ta ning jätkas, et tõhustada tuleks ka perearstide kontrolli, et nood niisama haiguslehte välja ei annaks.
Töötajate töötingimuste parandamise kohta ütles TalpUsepp, et töötingimuste parandamisest pole eriti võimalust mööda hiilida, sest seda nõuavad seadused. "Seda tehakse ka vastavalt võimalustele," lisas ta.
Sotsiaalministeeriumi abiministri Peeter Laasiku sõnul on ministeeriumil täielik õigus tööandjatelt rohkem raha nõuda. "Eelmisel aastal valitsus vähendas tööandja ja töövõtja maksukoormust," rääkis ta ning lisas, et kuna töötuskindlustusmakset vähendati, siis tahetakse seda summat korvata teise maksu tõstmisega. "Kui üht maksu alandasime, siis on meil õigus teist maksu tõsta," kinnitas ta.
- Üksikasjad
Merike Lees
Bürootöötajatele ei saa panna täielikku materiaalset vastutust nende kasutuses oleva kontoritehnika eest.
Täielikku materiaalset vastutust ei saa panna ühelegi töötajale, kes ei ole palgatud nende väärtuste hoidmiseks. Täieliku materiaalse vastutuse lepingu saab sõlmida ainult töötajaga, kelle töö sisuks ehk tööülesandeks on väärtuste hoidmine, töötlemine, müük või vedu, rääkis EAKLi jurist Helve Toomla.
Materiaalse varalise vastutuse tekkimise eelduseks on töötaja süü, mille tõttu on tööandjal tekkinud otsene tegelik kahju. Üldiselt vastutavad töötajad oma hooletuse, mis on üks süü vorme, tõttu tekkinud kahju eest kahju ulatuses, kuid mitte üle oma keskmise kuupalga. Selline vastutus tekib siis, kui töötaja on hooletuse tõttu rikkunud või hävitanud materjale, poolfabrikaate või tooteid (toodangut), seda ka nende valmistamisel; rikkunud või hävitanud tööriistu, erirõivaid jm esemeid, rääkis Toomla.
Seega saab täieliku materiaalse vastutuse lepingu sõlmida töötajaga, kelle töö sisuks ehk tööülesandeks on väärtuste hoidmine, töötlemine, müük, vedu. Jurist ei ole palgatud arvuti hoidmiseks ja valvamiseks, vaid tema töö sisu on teine, seega ei saa temaga teha lepingut täieliku materiaalse vastutuse kohta, rääkis Helve Toomla.
Samas ei ole leping ainuke vastutuse tekkimise alus - töötaja kas tahtlikult või hooletusest tekitatud kahju saab sisse nõuda ka ilma lepinguta. "Täieliku materiaalse vastutuse leping on mingil määral fetiðeeritud, tegelikult võib töötaja vastutada ka seaduses näidatud alustel, millest ainult üks on leping," lausus Toomla.
Toomla sõnul on üldreegel selline, et kui kahju tekib hooletusest ja kogemata, on töötaja vastutus osaline ja piiratud tema ühe kuupalga suuruse summaga, kui aga kahju on tekkinud töötaja ebakaine oleku tõttu või tahtlikult tekitatud, siis on vastutus täielik ka ilma lepinguta.
Personaliteenuste firma HR Outsourcing OÜ juhataja Riina Rohelaane sõnul on nende materiaalse vastutuse lepingutega muret palju, sest tihti vaadatakse asju ainult juriidilisest küljest ega süveneta vara hoidmise tingimustesse.
"Juhtkonnal tuleb mõte teha materiaalse vastutuse leping, kuid samas ei mõelda, kuidas tõkestada kõrvaliste isikute juurdepääs sellele varale," selgitas Rohelaan. "Materiaalse vastutuse lepinguga kaasneb tingimus, et inimesele peavad olema loodud tingimused, et vara oleks teiste eest kaitstud."
Lao tingimustes on võimalik viia juriidiline ja sisuline pool kokku, kuid büroos, eriti avatud büroos on raske tagada, et teised isikud ei pääseks varale ligi - sellisel juriidilisel lepingul ei ole sisulist poolt, rääkis Rohelaan.
Lepingu plussiks pidas Rohelaan seda, et see paneb inimesele moraalse kohustuse, mistõttu on ta rohkem valmis vastutama. Ta soovitas mõelda läbi, kas ja kellele neid lepinguid teha. "Arvatakse, et kui töötaja kohustuse võtab, siis on vara kaitstud. Kui aga tekib kahju ja töötaja vaidlustab selle sissenõudmise, siis vaadatakse, kuidas oli tööandja täitnud vara säilimiseks vajalikke tingimusi," hoiatas Rohelaan.
Finmeci personalijuht Ene Harjo ütles, et tema ei ole materiaalse vastutuse lepingule mõelnudki. "Meil ei ole siiamaani probleeme olnud ja momendil ei näe ma vajadust nende lepingute järele," lausus Harjo.
- Üksikasjad
Agne Narusk
Eestis ei seisa üheski tööelu või koolitust reguleerivas seaduses punkti, et tööandja organiseeritud koolitus on töötajale kohustuslik.
Ühe erandina: kui koolitus toimub tööajal, mil tööülesandeid jagab tööandja, ei ole kuidagi võimalik mööda hiilida tööülesandest järgmised kaks tundi kedagi kuulates mööda saata (v.a ehk juhul, kui üritus on selgelt soovitusliku iseloomuga).
Paljud tööandjad lisavad töölepingusse punkti, mis nõuab koolitusele kulunud raha tagasimaksmist, juhul kui töötaja otsustab töölt lahkuda näiteks juba esimesel aastal. Koolituse kohustuslikkust aga näitavad lepingus vähesed töö-andjad, sest enamik neist lihtsalt ei kujuta ette, et leidub inimesi, kes keelduvad end täiendamast või midagi kasulikku juurde õppimast. Ilmselt samal põhjusel ei reguleeri küsimust ka ükski seadus, arvas ametiühingute keskliidu jurist Helve Toomla. Mina küsiksin siinkohal vastu: kellele sa õpid? Töötaja peab olema huvitatud enese täiendamisest. Ja kui tööandja korraldab talle koolituse ja maksab selle kinni, peaks töötaja olema sellest ülimalt huvitatud. Ei saa olla nii nagu esimeses klassis, et õpid isale või emale, ütles Toomla.
Terav küsimus
Koolitus tööajal on töökohustus. Aga kui see toimub väljaspool tööaega, soovitab jurist eelnevalt kokku leppida, kas see loetakse tööajaks ja makstakse kinni, kompenseeritakse vaba päeva (-tunniga) vms. See on ala-lõpmata üks terav küsimus, tunnistas Toomla.
Tööandjate keskliidu koolitusjuht Kristi-Jette Remi vastas samuti küsimusele küsimusega: Kas tõesti keegi ütleb, et ta ei lähe koolitusele?
Ja jätkas: Kui koolitus toimub tööajal, on see tööalane asi. Siis on küsimus juba töötaja suhtumises. Kas ta sama rahulikult teatab ka, et ta lihtsalt tööle ei tule? Koolitusjuhi kogemus näitab, et enamik ettevõtteid lahendab koolitusküsimuse töötaja töölepingus. Erandjuhud saab alati läbi rääkida. Igal juhul on see positiivne nähtus, kui tööandja koolitab. Pigem tuleks teha probleem sellest, kui ei panustata töötajate arendamisse, leidis Remi.
Tööandjate keskliidu infojuht Kadri Seeder lisas, et üsna levinud on koolitajatelt kinnituskirjade küsimine tööandjad tahavad kindlad olla, et töötaja osales koolitusel.
- Üksikasjad
Olavi Kärsna
ettevõtluskonsultant
Mõned tegevuse ja vara firmasse üle kandnud FIEd on kurtnud, et kohalik maksuamet sunnib neid aasta sees endale palka maksma ega luba raha ettevõtlusest välja võtta ainult dividendina, sest töö tegemise eest peab ju palka maksma.
Kui lood on tõesti nii, siis on siin kohe mitu asja väga valesti. Sõna "töö" kasutatakse tihti ainult palgatöö, st töölepingu alusel tehtava töö tähistamiseks. Tööturuteenuste ja -toetuste seadus näiteks räägib kogu aeg tööst selle tähendust seletamata ning peab seejuures silmas ainult tööd töölepingu alusel.
Töö on aga tegelikult mitme tähendusega sõna, alates sellest, et füüsikateadus õpetab tehtud tööd välja arvutama ega kasuta mõõtühikutena hoopiski mitte kroone ja töölepingus sätestatud tingimustel arvesse võetud töötunde. Ka FIEd teevad tööd, samuti nagu firmade juhatuse liikmed, kelle kohta aga töölepingu seadus ei kehti. Tööd tehakse ka koduaias, selle eest mingit tasu saamata.
Firma ehk juriidilises sõnapruugis äriühing asutatakse ainult ühe eesmärgiga: teenida selle omanikele tulu. Kui firmal on üksainus omanik, siis teeb tema ka kõik firma tegevuse ehk endale tulu teenimisega seotud otsused.
Ainuomanik määrab ennast juhatajaks ning võib endale määrata tasu juhatamise eest, aga ei pea seda tegema. Äriseadustik ütleb, et juhatuse liikmele võib maksta tema ülesannetele ja osaühingu majanduslikule olukorrale vastavat tasu, mille suurus ja maksmise kord määratakse osanike otsusega.
Kui osanik otsustab, et aasta sees juhatamise eest tasu ei maksta, siis nii ka jääb, ja meil ei ole ühtki seadust, mis võimaldaks osanikku kohustada endale juhatamise tasu määrama.
Töölepingu seadus ütleb küll, et kui töövõtja tööandja heaks tööd teeb, peab töölepingu sõlmima ja töö eest töötasu maksma, aga ainuomanik ei saa ju iseendaga firma nimel selle juhatamise eest töölepingut sõlmida, isegi kui ta seda teha tahaks, sest töölepingu seadus seda ei luba. Seega ei ole ainuomanikust juhatajal palgaks nimetatava töötasuga mingit pistmist.
On küll räägitud-kirjutatud, justkui võiks maksuamet omanikelt nõuda aasta sees juhatamise eest tasu määramist ja kui seda ei tehta, inkrimineerida mingit keskmist, aga need on ainult luulud, mis ei põhine Eestis praegu kehtivatel seadustel.
Eriti kohatu on öelda, et dividendi puhul on tegemist maksustamisest kõrvalehoidmisega, sest dividendilt ei maksta sotsiaalmaksu.
Dividendi tulumaks on ju suurem kui palgalt makstav, ja kui räägime ainuomanikust, on ka firma poolt äramakstav dividendi tulumaks tema raha!
Iseasi muidugi, kas tasub kogu tulu dividendina välja võtta. Juhatamise tasu maksustatakse nagu töötasu (so palka), seega laekub selle eest omaniku nimele sotsiaalmaksu. Dividendilt sotsiaalmaksu ei maksta, kuid on asju, mida saab ainult sotsiaalmaksu eest.
Lehekülg 1573 / 1649
- Sa oled siin:
-
Pealeht
- Palk.ee