Üksikasjad

Avaldatud: 17 september 2013

• TULUMAKSUSEADUS
• Valitsuse kommunikatsioonibüroo

Valitsus arutas tänasel kabinetinõupidamisel maksuvaba tulu määra tõstmise võimalusi. Eelkõige arutati täiendava maksuvaba tulu määra tõstmist pensionäridel selliselt, et keskmine pension jääks järgmisel aastal maksuvabaks.

Esialgsete arvutuste põhjal tõuseks pensionäride täiendava maksuvaba tulu määr 18 eurot kuus, mis tõstab kogu tulumaksuvabastuse määra kokku 354 euroni. Eelnevalt on valitsus kinnitanud, et järgmisel aastal tõusevad pensionid 5,8 protsenti, 336lt eurolt 354 euroni. Seega jääb ka tuleval aastal keskmine pension maksuvabaks.

Tuleva aasta valitsussektori struktuurselt tasandatud eelarvepositsioon on praegustel andmetel 0,7 protsendiga prognoositavast SKPst ülejäägis, nominaalselt on eelarve 0,4 protsendiga SKPst veel puudujäägis.

Järgmisel aastal on enamikel valitsemisaladel võimalik rohkem riigi tulusid ümber jaotada. Riigi kulud suurenevad kokku üle 400 miljoni euro ehk ca 5 protsenti. Eelarve veel suurema mahu kasvuks valitsus võimalusi ei näe.

Ministeeriumid esitavad ettepanekud haldusalasisesteks muudatusteks rahandusministeeriumile homse päeva jooksul ning valitsus jätkab arutelu järgmisel kabinetinõupidamisel.

Järgmine kabinetinõupidamine toimub 19. septembril, riigieelarve on kavas anda Riigikogule üle 26. septembril.

Üksikasjad

Avaldatud: 16 september 2013

• KOGUMISPENSIONIDE SEADUS
• Rahandusministeerium

Eile lõppes kogumispensioni II samba maksete suurendamiseks avalduste esitamise aeg. Maksete suurendamiseks esitas tähtajaks avalduse esialgsetel andmetel 106 140 inimest, kellest 40 410 olid aastatel 2010-2011 kogumispensioni makseid jätkanud ning 65 730 olid maksed katkestanud.

Aastatel 2010-2011 makseid jätkanutel suureneb II samba riigipoolne makse automaatselt neljalt protsendilt kuue protsendini, kokku on selliseid inimesi 209 000. Nendest 40 410 inimest kasutas võimalust lisaks riigipoolsele automaatsele suurendamisel tõsta ka makse enda osa kahelt kolmele protsendile.

Nendel, kes aastatel 2010-2011 maksed ajutiselt peatasid, oli võimalus esitada avaldus oma osa makse suurendamiseks ühe protsendi võrra, millele riik lisab sel juhul kaks protsenti (kogumispensioni makse oma osa suureneb kahelt protsendilt kolmele ja riigi poolt lisatav sotsiaalmaksu osa neljalt protsendilt kuuele). Neid avalduse tegijaid oli esialgsetel andmetel 65 730, kellest praegu reaalselt sissemakseid tegevaid (töötavaid) inimesi on 52 800. Avalduste arv vastab rahandusministeeriumi prognoosile ning on planeeritud eelarvekulu piirides.

Kogumispensioni makse suurendamine aastateks 2014-2017 tuleneb 2009. aastal vastu võetud kogumispensionide seaduse muudatusest. Siis peatas riik ajutiselt sügava majanduslanguse ajaks ja riigi fiskaalse tervise tagamiseks sissemaksed II samba pensionifondidesse 2009. aasta juunist kuni 2010. aasta lõpuni ja tegi poole võrra vähendatud makseid 2011. aastal. Tasakaaluks nähti ette kõrgemas määras maksete tegemine aastatel 2014–2017. Nüüd suurenevadki maksed seadusega ettenähtud korras. Avaldusi nii enda- kui riigipoolsete pensionimaksete suurendamiseks sai esitada 15. maist 15. septembrini. Kokku on II pensionisambaga liitunud umbes 645 000 inimest.

Kogumispensioni makse sotsiaalmaksu osa tõstmine vähendab II sambaga liitunu I samba pensioniõigusi. Kui maksed II sambasse olid peatunud, omandasid inimesed I samba pensioniõigusi selle võrra rohkem. Rohkem infot ja võimalus enda tulevast pensioni arvutada on siin: http://minuraha.ee/kasulikud-abivahendid/?popup=pensionikalkulaator_tulevik.

Üksikasjad

Avaldatud: 16 september 2013

• TÖÖLEPINGU SEADUS
• Maaleht

Lugeja küsib:
Tööandja andis mulle töölepingu projekti ja selles on mitu suurt leppetrahvi ette nähtud. Millistel juhtudel võib töölepingus leppetrahvis kokku leppida?

Vastab tööinspektsiooni Lääne inspektsiooni tööinspektor-jurist Liis Valdmets:

Töölepingu seadus (edaspidi TLS) piirab olukordi, mil leppetrahvi sõlmimine on õigustatud. Leppetrahvis on lubatud kokku leppida vaid tööleasumisest keeldumise või omavolilise töölt lahkumise korral (TLS § 77), samuti saladuse hoidmise kohustuse (TLS § 22 lõige 2) või konkurentsipiirangu kokkuleppe (TLS § 26 lõige 1) rikkumise puhuks.

Töötaja ja tööandja võivad leppida kokku leppetrahvis, mille töötaja peab saladuse hoidmise kohustuse rikkumisel hüvitama. Kui leppetrahv ei kata kogu tööandja kahju seoses saladuses hoitava teabe avalikustamisega, on tööandjal õigus nõuda töötajalt kahju hüvitamist osas, mida leppetrahv ei kata.

TLS § 26 alusel on võimalik konkurentsipiirangu kokkuleppe rikkumiseks kokku leppida leppetrahvi kohaldamises. Leppetrahvi võib kokku leppida nii töösuhte kehtivuse ajal kui pärast töösuhte lõppu kohaldatava konkurentsipiirangu rikkumise eest. Leppetrahvis kokkuleppimisel tuleb määrata kohustus, mille rikkumisel leppetrahvi rakendatakse, ja leppetrahvi suurus. Kui konkurentsipiirangu kohustuse rikkumise tõttu on tekkinud kahju, mida leppetrahv ei kata, võib tööandja nõuda töötajalt leppetrahvi summat ületava kahju hüvitamist.

TLS § 77 annab töösuhte pooltele õiguse leppida kokku TLS § 74 lõikes 3 sätestatust suuremas leppetrahvis, kui töötaja keeldub tööle asumast või lahkub töölt eesmärgiga töösuhe lõpetada. Säte reguleerib olukordi, kus töötaja on töölt lahkunud seadusega ettenähtud ülesütlemisavaldust esitamata ning ei soovi naasta.

Leppetrahvi kohaldamisel tuleb tööandjal leppetrahvi nõuda mõistliku aja jooksul pärast kohustuse rikkumise avastamist. Selle vastu eksimisel kaotab tööandja õiguse nõuda leppetrahvi tasumist. Seadus ei näe ette leppetrahvi suurust. Leppetrahv peab olema töösuhet arvestades mõistlik. Töötaja võib nõuda leppetrahvi vähendamist, kui see on kohustuse rikkumist ja teise lepingupoole huve arvestades ebamõistlikult suur. Ebamõistlik on näiteks leppetrahv, mis ületab töötaja poolt rikkumisega tekitatud kahju suurel määral. Leppetrahvi vähendamist ei ole õigus nõuda, kui töötaja on tööandjale leppetrahvi juba tasunud.

Üksikasjad

Avaldatud: 14 september 2013

• TÖÖLEPINGU SEADUS
• Postimees

Põhjusi, miks inimesed ühest Eesti äärest teise tööle käivad, on mitmesuguseid. Enamasti on asi selles, et elukoha lähedal sobivat tööd ei leidu. Palju reisivad tööasjus tippjuhid ja kõrgelt haritud spetsialistid.

Ariko ReServi konsultant Igor Päss ütles, et suure ettevõtte juhti on sageli kohapealt raske leida. «See sõltub sellest, kuidas keegi oma karjääri kavandab. Tavaliselt saab kaugel tööl käies head palka,» tõdeb ta. Eestis on tõmbekeskus Tallinn, kus käiakse tööl. Samas sõidetakse Harjumaalt tööle Loksale, Narva, Tartusse, Lõuna-Eestisse ja mujalegi.

Autosõit 1–1,5 tundi tööle ja sama kaua koju on paljudele harjumuspäraseks kujunenud. Kui aga tööle sõitmine võtab kaks kuni neli tundi päevas, siis ollakse sageli pikemalt seal, kus on töökoht – esmaspäevast neljapäeva või reedeni. «Sellisteks esmaspäevast neljapäeva või reedeni töölkäimise kohtadeks väljapoole Eestit on paljudele juhtidele ja tippspetsialistidele Stockholm, Riia, Helsingi, kuid ka teised Euroopa linnad,» lausub konsultant.

Halb tee ja aeglane sõit

Pikka autosõitu peab Päss juhile lisariskiks ja soovitab tööandjail võimalikke kurbi hetki ette nähes töölepingu paketti kindlasti lisada elukindlustus. See peaks kehtima müügi- ja teiste asjameeste kohta, kelle tööülesannetesse kuulub pidev ratastel olek.

Vandeadvokaat Leon Glikman ütleb, et sõidab Tartu vahet nii palju, kui on hädavajalik. «Olen pikaldase ja nüristava sõidu tõttu loobunud paljudest tööasjadest. Püüan küll sõidu ajal mõelda tööasjadele, aga seda takistab kartus, et puudutan gaasipedaali nii tugevalt, et kiirus ületab lubatut 6 km võrra. Püsikiiruse hoidjat on raske kasutada alla lubatud kiiruse sõitva autokolonni taga jõlkudes. Sellist mõttetut täpsust on isegi jalgrattal raske saavutada,» pahvatab ta.

«Põhjendamatult loiu tempoga venimine ja iga paari kilomeetri järel kiiruse vähendamine 70 kilomeetrini on mulle piinarikas ja usun, et enamik tegusatest inimestest tunneb sama,» nendib Glikman ja lisab, et sellist väiklast kiirusemõõtmise kadalippu pole ta üheski teises riigis näinud. Ta meenutab halenaljakat lugu, kus üks USA klient soovis Tartusse oma firma kohtuasja kuulama tulla: «Ameeriklasele oli harjumatu näha enam kui kahe tunni vältel otse vastu tulevaid sõidukeid. Ta küsis, miks ma ometi ei pööra linnadevahelisele magistraalile.»

Tallinnast juba neljandat aastal Pärnus tööl käiv Pärnu Postimehe peatoimetaja Peeter Raidla teekonna üle ei kurda. Vaid talvel kehvade ilmadega on tulnud mõnikord venida 70 km tunnis, muidu on aga maantee suhteliselt normaalses seisus.

«Vahel olen imestanud järjekordsest teelt välja sõitnud autost möödudes, kuidas ometi on võimalik laial ja sirgel teel kraavi põrutada.» Esmaspäeva hommikul üritab Raidla tippliikluse ehk rekka-aega vältida ja kodust varem välja tulla. Selleks tuleb Tallinnast sõitma hakata vähemalt kell 6.15. Kiiruskaamerate kohta lausub mees, et need asuvad aastaid samas kohas, mis on kõigile teada.

Kuna Tallinna-Pärnu maanteel on liiklus üsna tihe, siis mõtteid mujale lasta eriti ei saa, räägib Raidla. Pärnust välja sõites kuulab ta kohalikku raadiojaama ja Libatse kandis keerab raadio Kuku peale – «lihtsalt selleks et ennast kodulainele häälestada».

Töö Eesti teises otsas

Iga päev peab mööda Eestit ringi sõitma Järva tarbijate ühistu juhatuse liige Priit Teder, kes elab Rakveres, kelle kontor on Paides ja kauplused mööda Eestit laiali. Paar tundi on päevas seega sellist aega, kus ta aktiivselt tööd teha ei saa. Samas võimaldab telefon paljud tööasjad teel olles korda ajada. «Aga kui ma mõtlen tuttavate peale, kes Viimsist Järvele tööle käivad ja 45 minutit närvilisena ummikus istuvad, siis olen tugevalt võidus,» lausub ta. Aastaid kilomeetreid mõõtnuna teab Teder täpselt öelda, millised teelõigud on kehvasti hooldatud. Näiteks ei meeldi talle Tapa-Aravete tee, mille läbitavusega on sageli probleeme.

Kaugtöö kohta ütleb Teder, et kaubanduses seda rakendada ei saa, sest vaja on inimestega suhelda ja teada tegelikku olukorda. «Äri tehakse ikka inimeste vahel. Suuline kokkulepe on enamasti palju tõhusam kui digiallkirjastatud leping,» on ta kindel. Atria Eesti juhatuse esimees Olle Horm annab kommentaari autoroolis (käed-vaba-süsteemi kasutades), sest suure osa oma ajast ta seal veedabki. «Minu elukoht on Tartus, kodu Tallinnas ja põhitöökoht Valgas. Kuus sõidan läbi ligikaudu 5000 km.»

Lihatööstuse juht ei saa öelda, et ta autosõitu naudiks, pigem see väsitab teda, aga teisiti pole mõeldav. Ehkki videoside firma juhtide vahel toimib, ei asenda see Hormi sõnul vahetut suhtlemist. Korra nädalas soovib ta oma alluvaid silmast silma näha, et küsida, kuidas neil läheb. «Pean üheks juhi oluliseks omaduseks empaatiat ja seda saab rakendada siiski vaid inimestega koos olles,» lausub pikaaegne tippjuht.

Atrial on lihatööstus Valgas ja Vastse-Kuustes, seakasvatus Palamusel ja Linnamäel, kus kõikjal tuleb aeg-ajalt kohal olla. Töö on pingeline, sest konkurents lihatööstuses on tihe.

«Tööd tuleb teha seal, kus seda on, ja huvitavate väljakutsete järele tuleb teinekord kaugele sõita. Igal asjal on oma hind. Kui inimene ei ole valmis kaugele sõitma, on tema valikuvõimalus ahtam ja palk pahatihti pisem,» lausub Horm.

Horm on omal nahal kogenud, et suured sõidukogemused muudavad hooletuks. Selle aasta mais põrutas ta maanteel seisvale autole tagant sisse. Olles sõitnud sama teed sadu kordi, ei osanud ta oodata, et keegi ses kohas keset teed seisma jääb. Õnneks inimesed kannatada ei saanud.

Häälega tööle!

Ajakirjanik Jüri Saar rääkis järgmise loo. «Mõni nädal tagasi võtsin Tallinna-Tartu maanteel Imavere ristis hääletanud vanema naisterahva auto peale ja sõidutasin Põltsamaale, kus ta elab.

Tuli jutuks, et miks ja kuidas. Selgus, et proua tuleb Tallinnast töölt ja ta käibki Põltsamaale häälega, sest bussi või autoga oleks liiga kallis, aga palk on väike. Ta töötab valvurina, teeb 12-tunniseid vahetusi ja nii ta siis lähebki pärast vahetuse lõppu tee äärde hääletama. Kõne all oli seegi, et Põltsamaa korteri eest ta Tallinnas elamispinda ei saaks.»

Kommentaar
Kadri Seeder
Targa Töö Ühingu projektijuht

Põhjusi, miks inimesed sõidavad töö pärast pikki vahemaid, on mitu. Ühed tulenevad inimesest endast – tema soovidest, tahtmistest ja tööharjumustest. Teisalt sõltub palju organisatsiooni töökultuurist ja tavadest, kuivõrd need soosivad distantsilt töötamist. Vahel pole lihtsalt mõeldud, kas inimesed võiksid teatud aja ka kontorist väljas tööd teha.

Tavapärase kontorikultuuri juures, kus üksikud töötajad elavad kaugel ja tahaksid vahel eemal töötada, kaugtöö variant enamasti ei toimi, sest kõik on üles ehitatud koos tegutsemisele.

Tegelikult võiks juhtkond otsustada, et näiteks esmaspäev ja neljapäev on koostööpäevad, aga teisipäeval, kolmapäeval ja reedel töötame igaüks iseseisvalt. Kuid seda ei ole, on kogu aeg mingid koosolekud, ukse peal kõõlumised ja arutamised, mistõttu jääb töö tegemiseks vähe aega ja need, kes eemal, jäävad infost ilma.

Kaugtööd saab rakendada paindlikult ja vastavalt sellele, kuidas muutub töö iseloom. Mõnikord on vaja süvenemist ja mõnikord koostööd. Meie töökohad seda eriti ei toeta. Kasutusel on kas kabinetisüsteem, kus igaüks istub oma toas, või on siis avatud kontorid, kus kõik koos istuvad.

Ma elan Tallinnast 60 km kaugusel Kuusalu vallas. Me tegime koos mõne mõttekaaslasega Kolgale väikese kontori, et mitte iga päev Tallinna sõita. Sellist lahendust soovitame nüüd teistelegi. Kui igaüks ei taha või ka ei saa mingil põhjusel oma kodus tööd teha, siis on mitme peale kasutatav kontor väga hea alternatiiv. Mõnel pool saab selleks kasutada kohalikke raamatukogusid, mis ju enamasti tühjad.

Paraku takistab selliseid lahendusi leidmast inimeste vananenud mõtteviis ja asjad liiguvad visalt. Targa Töö Ühing soovitab tööandjail läbi mõelda, kas on vaja iga päev kõigil ühes kohas koos olla. Inimesed väsivad ajapikku üksteisest ja teises keskkonnas võib töö palju tõhusamaks osutuda.

Tarbija24
Sirje Niitra