Üksikasjad

Avaldatud: 16 april 2013

• TÖÖLEPINGU SEADUS
• Eesti Päevaleht

Kas tõesti on palgaolud oluliselt halvenenud?

Kirjutavas ajakirjanduses on viimastel kuudel maad võtnud arutelu palkadest. Peamisteks märksõnadeks on minu silmis saanud ebavõrdsus, ettevõtjate ahnus, ettevõtjate saamatus pakkuda töötajatele väärilist palka jne. Jääb mulje, justkui Eestis oleks masust alates midagi oluliselt vales suunas liikuma hakanud.

Pean tunnistama, et sellist käsitlust lugedes on ka mind aeg-ajalt kahtluseuss närinud – äkki tõesti on olukord Eestis viimaste aastatega oluliselt halvemaks läinud? Erinevalt paljudest emotsionaalsetest kirjutajatest otsustasin enne arvamuse avaldamist konsulteerida statistikaga ehk isikliku piiratud tunnetuse asemel tugineda üle-eestilistele faktidele.

Hüpotees nr 1: Eesti üldine palgatase on ebaõiglaselt madal

Ebaõiglaselt madal siin kontekstis tähendab, et palgad on viimastel aastatel tõusnud (oluliselt) aeglasemalt, kui üldine majandusareng seda võimaldaks. Väidet on üpris hõlbus kontrollida. Selleks piisab laias laastus sisemajanduse kogutoodangu (SKT) inimese kohta ning keskmise palga muutuste võrdlemisest.

Arvud näitavad, et kuni masuni tõusid palgad majanduse üldise kasvuga küllalt käsikäes. Masu tõi kaasa aga SKT tugeva languse ning muidugi ka töötuse tõusu. Samal ajal jäi palgatase küllalt muutumatuks. Pärast mulli lõhkemist on majandus õnneks taas kasvule pöördunud, kuid pole siiani veel palkade üldisele tasemele järele jõudnud. Sellest tulenedes tasuks küsida: mille arvelt peaks palku õigupoolest tõstma? Ja veel nii, et töötuse määr seetõttu taas üles ei roniks? Siit jõuame järgmise hüpoteesi juurde.

Hüpotees 2: Eesti ettevõtjad on kasumiahned ja seetõttu ei ole nõus kasumi arvel palkasid tõstma

Seda, kas kasumid on „liiga suured” ja/või palgad „liiga väikesed”, saab vaadata selle järgi, kuidas nende osakaalud on SKT-s ajas muutunud. Vaadates eelmiste aastate seisu, on selgelt näha, et majandusbuumi lõppedes 2008–2009 langesid ettevõtete kasumid kiiresti ning kasumi osakaal SKT-st pole siiani krahhieelsele tasemele naasnud. Palkade osakaal on aga säilinud krahhieelsel tasemel.

Tasub juhtida tähelepanu, et pärast masu on tõusnud just nimelt maksude osakaal, mis näitab, et riik on senisest suurema osa SKT-st võtnud n-ö ümberjagamiseks. Samuti on tõusnud põhivara kulumi osakaal, mis näitab, et ettevõtete investeeringute tase on olnud küllalt kõrge (ettevõtjad pole kasumit niisama taskusse pannud, vaid selle tagasi ettevõtlusse investeerinud). Miski aga ei viita sellele, justkui oleks praegune palkade osakaal SKT-st „liiga madal” või ettevõtete kasumite osakaal „liiga kõrge”.

Hüpotees 3: „keelustame” madalapalgalised töökohad, siis hakkab Eesti majandus kiiresti kasvama

Juba oma olemuselt on tegemist käsitlusega, mis ei vasta ühelegi tõsiseltvõetavale majandusteooriale. Käsitluse aluseks on justkui arusaam, et Eesti majandus pole viimastel aastatel piisava kiirusega kasvanud (väited stiilis „kui ettevõte ei suuda piisavalt kiiresti piisavalt kõrget lisandväärtust toota, et kõigile töötajatele senisest oluliselt kõrgemat palka maksta, siis peabki ta pankrotti minema”).

Eurostati andmed näitavad, et Eesti majanduskasv on pärast masu olnud kiirem kui ülejäänud Euroopa Liidus ja euroalal keskmiselt. Kui vaadata viimase kolme aasta majanduskasvu (2010–2012), on Eesti majanduskasv olnud Euroopa Liidus konkurentsitult suurim! Seda arvestades on raske mõista, kuidas saab Eesti majanduse taastumist pärast masu liiga aeglaseks pidada. Eeldada, et seda oleks võimalik veel kuidagi regulatiivsete meetmetega forsseerida, tundub üha võimatum.

Hüpotees 4: keskmine palgatase petab, maad on võtnud kohutav ebavõrdsus

Statistikaamet mõõdab leibkonnaliikmete ebavõrdsust kvintiilide suhte kordajaga (mitu korda rohkem palka saavad enim teenivad 20% inimestest kõige vähem teenivast 20%-st) ja Gini koefitsiendiga (väljendab võrdsust skaalal nullist üheni, kus null tähistab, et kõigi inimeste sissetulek on võrdne, ja üks tähistab, et sissetulek on ainult ühel isikul ning ülejäänutel see puudub).

Viimased andmed pärinevad praegu 2011. aastast ja selle seisuga on näha, et ebavõrdsuse näitajad on mõnevõrra tõusnud. Kuid siin tuleks silmas pidada siiski vähemasti kaht aspekti. Esiteks, võrreldes 2000-ndate ebavõrdsuse vähenemisega on viimase paari aasta negatiivsed arengud olnud tagasihoidlikud – ebavõrdsuse tõus pole kindlasti olnud katastroofiline. Teiseks, majandusbuumi tipus oli Eesti palgastruktuur muutunud jätkusuutmatuks – näiteks vastava hariduse ja väljaõppeta lihttöölised said kinnisvarabuumi toel nõuda ehitusel väga kõrget töötasu – ja selline olukord lihtsalt ei saanud jätkuda.

Seega pole käsitlustel massilistest ebaväärilistest ja ebaõiglaselt madalatest palkadest faktipõhist alust. Loomulikult vajab ühiskond seisukohtade paljusust, kuid need seisukohad peavad olema argumenteeritud ning põhinema faktidel, mitte irratsionaalsetel hirmudel, isiklikul kadedusel üksikute kõrgepalgaliste vastu, klassivihal või millelgi muul destruktiivsel.

Priit Roosimägi,
majandusanalüütik

Üksikasjad

Avaldatud: 15 april 2013

• TÖÖLEPINGU SEADUS
• Delfi

Delfi Majandus

Riigikantselei saatis esmaspäeval kooskõlastusringile valitsuse määruse, mis kehtestab avaliku sektori tippjuhtidele ühtsed nõuded ning loob tippjuhikandidaatide registri.

Määrusega kehtestatakse ministeeriumi kantslerile ja asekantslerile, riigikantselei direktorile, ameti, inspektsiooni ja häirekeskuse peadirektorile ning riigiarhivaarile esitatavad nõuded, nende värbamise ja valiku ning arendamise ja hindamise kord. Kokku on määrusega hõlmatud 95 tippjuhi ametikohta, vahendas BNS.

Tippjuhi puhul on nõutavaks hariduseks magistrikraad või sellele vastav kvalifikatsioon. Juhtimiskogemust peab tippjuhil sõltuvalt ametikohast olema kas kolm või viis aastat.

Määruse kohaselt peab tippjuht inglise keelt mõistma ja rääkima vähemalt C1- ning kirjutama vähemalt B2-tasemel, teist võõrkeelt mõistma ja rääkima vähemalt B2- ning kirjutama vähemalt B1-tasemel.

Teise võõrkeelena sätestatakse vene, saksa või prantsuse keele oskuse nõue. Eesti keele oskust nõutakse kõigilt kõrgematelt riigiametnikelt vähemalt C1-tasemel.

Kehtiva korra kohaselt nõutakse tippjuhilt kas ühe võõrkeele oskust kõrgtasemel või kahe võõrkeele oskust kesktasemel. Senisest kõrgemate nõuete esitamine tippjuhi keeleoskusele on määruse seletuskirja kohaselt põhjendatud Eesti ees seisvate väljakutsetega olla arvestatavaks partneriks rahvusvahelises koostöös ja viia 2018. aastal edukalt läbi Euroopa Liidu Nõukogu eesistumine.

Määruses kehtestatud üldise reegli kohaselt täidetakse vaba tippjuhi ametikoht avaliku konkursi korras. Samas võib ministeeriumi kantsleri teenistusse võtta ka konkursita.

Konkursita saab tööle võtta ka välisministeeriumi asekantsleri, politsei ja piirivalveameti peadirektori, päästeameti peadirektori ja häirekeskuse peadirektori. Samuti kaitsepolitseiameti ja teabeameti peadirektorid.

Määruse kohaselt peab vähemalt kord kahe aasta jooksul toimuma tippjuhi hindamine, millele järgneb arenguvestlus vahetu ülemusega. Tippjuhi hindamist korraldab riigikantselei juures tegutsev tippjuhtide kompetentsikeskus.

Lisaks kehtestab määrus tippjuhikandidaatide arvestuse pidamise korra, mille eesmärk on seletuskirja kohaselt toetada tippjuhtide värbamist, tagades kompetentsete kandidaatide olemasolu avaliku teenistuse tippjuhi konkurssidel.

Tippjuhikandidaatide hulka arvab isikud nende nõusolekul tippjuhtide valikukomisjon. Tippjuhtide kompetentsikeskus võib teha ettepaneku tippjuhikandidaadiks arvamise kohta tippjuhtide järelkasvuprogrammi läbinud isikule, ametikohalt lahkunud tippjuhile või avalikul konkursil osalenud isikule.

Määruse jõustumisel kasvab seletuskirja kohaselt riigikantselei töökoormus senisest suurema arvu avalike konkursside, hindamises ja arendamises osalevate tippjuhtide arvu kasvu ja tippjuhikandidaatide arvestuse pidamise näol lisanduva uue tööülesande tõttu.

Lisakulude katmiseks taotletakse täiendavaid vahendeid riigieelarvest. Tippjuhtide arendustegevusteks aastateks 2014–2017 taotletakse Euroopa Sotsiaalfondi vahendeid.

Määruse näol on tegemist tänavu 1. aprillil jõustunud avaliku teenistuse seaduse (ATS) rakendusaktiga.

Üksikasjad

Avaldatud: 16 april 2013

• TÖÖLEPINGU SEADUS
• Eesti Päevaleht

Kaire Talviste

Tööandja lubab konkurentsivõimelist palka, ent jätab selle suuruse sageli saladuseks konkursilgi.

„Ma võib-olla ei hakkakski pooltesse kohtadesse kandideerima, kui teaks, millist ebainimlikku palka nad plaanivad maksta. Hoiaks nii enda kui ka kuulutaja aega kokku! Olen saanud tööpakkumise, kus kiideti end taevani; kui küsisin palgataset, siis öeldi, et see avalikustatakse siis, kui on jäänud kolm viimast sõelale. Olin kolme viimase seas ja no ma tõesti ei oleks iial seda kammajaad läbi teinud, kui oleks seda arvu kohe alguses näinud,” kirjutab Triin Mäe CV-Online’i Facebooki leheküljel korraldatud kampaania kommentaariks.

Kõigile tööturgu puudutavatele küsimustele vastust lubanud kampaanias uuritigi personalifirmalt valdavalt palkade kohta: millised on adekvaatsed palgaootused, keskmised tasud kindlates valdkondades ning miks ometi on Eestis töötasu enamasti kuni konkursi lõpuni suur saladus.

„See on tegelikult töötaja suhtes ebaaus võte. Tööandja on peas välja mõelnud mingi summa, millega ta võiks sellele kohale töötaja leida. Kandidaadid saadavad CV-sid, käivad eelvoorus, teises voorus ja võib-olla alles kolmandas öeldakse, et tead, meie saame palka pakkuda nii palju. Enamasti on see oodatust väga palju väiksem. Kas tööandja loodab, et äkki leiab väga hea spetsialisti alla turuhinna?” arutleb Meelis Muru.

Nurinaks on põhjust, sest kindla palgasumma või selle vahemiku toovad tööpakkumiskuulutustes esile väga vähesed tööandjad. Sageli ei tee seda ka riigiasutused, kus võimalused on eelarvega piiratud. Nõnda ongi tööle kandideerija juba eos ebakindel, sest liiga suure palgasoovi korral ei osutu ta valituks, liiga vähe küsides võib aga jääda valimata enda alaväärtustamise pärast.

Kogu artiklit saab lugeda Eesti Päevalehe paberlehest või digitaalsest ajalehest vastavalt ostetud lugemisõigusele.

Üksikasjad

Avaldatud: 11 april 2013

• TÖÖLEPINGU SEADUS
• Delfi

Tõnu Mertsina, Swedbank Eesti peaökonomist
Delfi Majandus

Eesti palgatase EL-siseses võrdluses korreleerub üsna hästi tööjõu tootlikkusega. Riikides, kus palgad on Eesti omast oluliselt kõrgemad, on üldjuhul seda ka tootlikkus.

Kui tootlikkus kasvaks pikaajaliselt palkadest kiiremini, väheneksid ettevõtete kasumimarginaalid ning nad oleksid sunnitud oma toodangu hinda tõstma. Nii aga kahjustaksid nad oma konkurentsivõimet. Seega saaksid palgad suureneda üksnes siis, kui suureneb ka tööjõu tootlikkus.

Kui aga vaadata, kui palju tunde inimesed töötavad, siis kipub pilt hoopis vastupidine olema. Kõrgema tööjõu tootlikkusega riikides töötatakse vähem tunde inimese kohta, kui madalama tootlikkusega riikides. Põhjus peitub selles, et madalama tootlikkusega riikides sisaldab tootmine rohkem tööjõudu, kõrgema tootlikkusega riikides on aga rohkem tehnoloogilistkapitali.

Sama töö tegemiseks jääb aga tööjõu toolikkus teatavasti alla tehnoloogia panusele. Seega tuleb tootlikkuse tõstmiseks, lisaks töökorralduse parandamisele ja tööjõu kvalifikatsiooni tõstmisele, investeerida tootlikku kapitali. Ettevõtted aga investeerivad siis, kui neil tekib piisavalt müügitulu ja kasumit. Kuna tööjõu tootlikkus kasvab Eestis oluliselt kiiremini, kui EL keskmiselt, siis see aitab meil ka kiiremini kõrgema palgatasemega riikidele järele jõuda.

Samas oleneb keskmine palgatase ka majanduse struktuurist. Üldjuhul saab kõrgemat palka teenida nendes tegevusalades, kus on võimalik luua suuremat lisandväärtust toodangu ühiku kohta. Kui Eesti liiguks sellise majandusstruktuuri suunas, kus on suurem osakaal kõrgemat lisandväärtust tootvatel tegevusaladel ja sinna kuuluvatel ettevõtetel, siis oleks põhimõtteliselt loodud sellega ka rohkem võimalusi keskmise palga suurendamiseks. Selline struktuurimuutus eeldab aga kindlasti väga paljude töötajate kvalifikatsiooni tõstmist.

Tegelikult on juba praegu, vaatamata suhteliselt kõrgele tööpuudusele, nappus mitte ainult kvalifitseeritud, vaid ka ettevõtetele sobivast tööjõust üldse. See näitab, et majanduse struktuur on juba praegu nii palju muutunud, et paljud inimesed, kes kunagi tööta jäid, ei pruugigi ilma ümberõppeta enam tööd leida.

Kokkuvõttes, palga suurendamine ei saa paraku käia soovide järgi ja Eesti võrdlemine arenenud tööstusriikidega ei ole eriti hea mõte. Palgakasv eeldab suuremat tootlikkust, majanduse struktuuri, kus on rohkem kõrgemat lisandväärtust tootvaid ettevõtteid ning kõrgema kvalifikatsiooniga tööjõudu.

Teisipäeval kirjutas Eesti Päevaleht, et Eestis saab küllväga vähe palka, aga palga kasv on Euroopa üks kiiremaid.