Üksikasjad

Avaldatud: 17 detsember 2012

• TÖÖLEPINGU SEADUS
• Maaleht

Minul on küsimus kollektiivpuhkuse kohta: töötan firmas aasta ja 2 kuud, omamata kirjalikku töölepingut. Ma ei tea, mis alusel firma puhkust arvestab, maksud laekuvad riigile.

Eelnevalt olen k.o. aasta eest saanud kätte puhkuse vastavalt oma soovile ja ajale 21 päeva ja samuti 2 kuu eest 2011.a. eest.

Nüüd saadab asutus meid kollektiivpuhkusele jõulupühade ajal seitsmeks päevaks (samuti toimitavat ka jaanipäevaga - üle aasta: 2011.a. oli jaanipäev ja 2012 jõulude aeg).

Millise tööseaduse paragrahvi alusel selline sundpuhkus on sätestatud ja mida nimetatakse kollektiivpuhkuseks, kui on võimalus valida vabalt ka ülejäänud puhkust?

Vastab Tööinspektsiooni Lääne inspektsiooni tööinspektor-jurist Leonid Siniavski:

Kehtiva töölepingu seaduse (TLS) § 69 lõike 1 kohaselt määrab töötaja põhipuhkuse aja tööandja, arvestades töötajate soove, mis on mõistlikult ühitatavad tööandja ettevõtte huvidega. Tööandja koostab puhkuste ajakava iga kalendriaasta kohta ja teeb selle töötajale teatavaks kalendriaasta esimese kvartali jooksul (TLS § 69 lg 2). Ettevõttes või asutuses, kus on võimalik töö mõneks ajaks peatada, on võimalik kasutada kollektiivpuhkust, kuid ka selline puhkus peab kajastuma puhkuste ajakavas ehk ettevõtte puhkusegraafikus.

Kui Teie poolt mainitud kollektiivpuhkuse (jõulude ajal) aeg on määratletud tööandja poolt juba käesoleva aasta algul, ettevõtte puhkusegraafiku koostamisel ning tehtud töötajaile vastavalt teatavaks, siis on tegemist põhipuhkuse ühe osa kasutamisega seaduslikul alusel. Eelnevalt puhkusegraafikut koostades peab tööandja olema arvestanud aga sellega, et põhipuhkust antakse osadena üksnes poolte kokkuleppel (TLS § 68 lg 5). Ehk siis, selline töötaja põhipuhkuse osadeks jaotamine peab juba puhkusegraafiku koostamisel olema töölepingu poolte vahel eelnevalt kokku lepitud.

Kui sellist jõuluaegset kollektiivpuhkust ei ole eelnevalt ettevõtte puhkusegraafikus määratletud, või ei ole puhkusegraafikut ettevõttes üldse koostatud, siis ei ole tööandjal seaduslikku õigust ühepoolselt töötajaid nn sundpuhkusele saata.

Üksikasjad

Avaldatud: 15 detsember 2012

• TÖÖLEPINGU SEADUS
• Postimees

Noorte, nagu ka vanemate inimeste karjääri planeerimine peaks koosnema kolmest sammust: kes olen mina, mis on võimalused, kuidas neid saada. Kahjuks kooliharidus väga palju inimeseks olemise oskusi ei lihvi ja alust väga põhjalikule enesetundmisele ei pane. Selleks peaks meil õppekavas olema märksa enam praktilist psühholoogiat, väärtuskasvatust, eetikatunde jms.

Hea, kui noortel on hobisid, nii füüsilist pingutust nõudvaid kui loovaid, mis õpetavad end erinevate nurkade alt vaatama. Tore, kui neil oleks avar silmaring ja suur lugemus. Nii kaua kui töökogemusi ette näidata pole, mängibki rolli kooliaja aktiivsus: kas osalesin projektides, töötasin koolivaheaegadel, olin kaasatud heategevusse jms. Head tulemused ainetes on samuti argument, mida tasuks CVsse märkida. Lisaks kõik valikained. Samuti on oluline hobid põhjalikumalt lahti kirjutada, sest need on sageli kõnekad.

Mõtteharjutuseks võiks mõelda 20 omaduse peale, mida lihvib näiteks mägimatkamine ühe noore isiksuses. Või laulmine. Või näitlemine. Või robotite ehitamine. Töö saamisel on ühtviisi tähtsad nii kogemused kui ka loomuomadused. Avatud, vahetutel, pühendunud, tulemusele orienteeritud noortel on lihtsam leida eneseteostust kui neil, kes on väga vaoshoitud, kelle suhtlemisoskused on kehvakesed, kes pole endast teadlikud.

Siin ei mõtle ma kindlasti mitte «raamatumüügi stiilis ülemüüki», vaid selget taju, kes olen mina, mida ma suudan, mida mitte. Kui kiiresti õpin, kohanen ja mida oma eluga peale kavatsen hakata? Võimalustele mõeldes oleks hea selekteerida huvi pakkuvad valdkonnad ning otsida koostööd huvipakkuvatest ettevõtetest, mitte suvaliselt kandideerides hea õnne peale loota.

Need noored, kes on aktiivsed, tegelevad endaga ja otsivad väljakutseid, hätta ei jää. Samas näen iga päev oma töös, kuidas noored sageli valivad põhikooli lõpus hetke­emotsioonide ajel, analüüsimata ennast ja mõtlemata laiemalt. Nii võidakse teha valik kutsekooli kasuks ainuüksi seetõttu, et «õppimisest on siiber ees», mitte seepärast, et keevitaja, abikoka või ehitaja amet oleks unistuste töö.

Nende noorte hulgas on palju neid, kel nutti nii matemaatikas kui füüsikas ja keda võiks oodata eest näiteks IT-valdkonna inseneri karjäär, kuid kes puusalt tulistades selle võimaluse maha mängivad. Lootusetu pole kindlasti ka see olukord, kus mõned läbimõtlematud valikud sisse tulevad, alati on võimalik õpingutega jätkata ja ka eneseteostust hiljem soovitud suunas keerata.

Praegu on tavaline, et noored otsivad end kolmekümnendateni, õppides ja kogedes erinevaid asju. Ja kuna karjääri definitsioon on rahuldustpakkuv eneseteostus, siis nii kaua kuni nad ise õnnelikud on, pole muretsemiseks põhjust.

Tiina Saar

Üksikasjad

Avaldatud: 17 detsember 2012

• TÖÖLEPINGU SEADUS
• Maaleht

Kas lahkumisavaldust on võimalik ka läbi e-maili saata? Kui ei ole võimalik kontorisse minna ja kui see on digiallkirjastatud? Kas see on korrektne ja tõsiseltvõetav?

METI personaliabi OÜ juhatuse liige Tiit Kruusalu:

TLS § 95 lg 1 nõuab, et tööleping öeldakse üles kirjalikku taasesitamist võimaldavas vormis. E-kiri seda kahtlemata on. Digiallkirjastamine lahendab ka töölepingu ülesütlemisavalduse saatja isikutuvastuse küsimuse.

Loe lisaks nõuandeid samal teemal või küsi tasuta nõu vastused.ee lehel.

Üksikasjad

Avaldatud: 15 detsember 2012

• TÖÖLEPINGU SEADUS
• Postimees

Töötukassa andmetel moodustavad 16–24-aastased noored kõigist registreeritud töötutest ligi viiendiku, millega oleme Euroopas esimeste hulgas. Tegelik töötute arv on muidugi suurem, sest osa noori ei kiirusta ennast töötuna arvele võtma, kuna nad saavad vanemate toel hakkama.

Töötukassa Tallinna ja Harjumaa büroo juhataja Siim Sarapuu sõnul tasub mitte töötavatel ja õppivatel noortel end kindlasti arvele võtta, sest töötukassast on võimalik saada töö leidmiseks vajalikke juhiseid ja konkreetset koolitust.

Alustatakse kandideerimisoskuste arendamisest, CV ja motivatsioonikirja koostamisest, õpetatakse, kuidas käituda tööintervjuul. «Tööandja tahab elusat inimest ehk siis näha säravaid silmi ja pulbitsevat energiat,» märgib Sarapuu. «Kui noor istub lohakalt, on ükskõikne ja hajevil, siis see pigem ärritab.»

Kui vanemaealine peab tööandjale tõestama oma õppimis- ja arenemisvõimet, siis noortelt nõutakse enamasti varasemat töökogemust. Esimest töökohta otsides seda aga paljudel ei ole. Sarapuu sõnul on enamasti mingi tööga noortel kokkupuude siiski olemas – kasvõi koolivaheajal lühiajalisest töötamisest – ja see tuleks siis ka oma CVs välja tuua, näidates ära saadud oskused ja vilumused.

Tähtis on tõestada, et noor inimene suudab kanda vastutust. Selleks sobib hästi ka ühiskondlik aktiivsus kooli ajal. Kui noor on osalenud õpilasomavalitsuse või mõne muu organisatsiooni tegevuses, aidanud korraldada üritusi või löönud kaasa heategevuses, on seegi väärt kogemus, mis tasub CVs ära märkida. Kasuks tuleb ka vahetus­õpilasena välismaal õppimine.

Kogemuste hankimiseks pakub töötukassa noortele ka tööpraktikat ettevõtetes. See võimaldab kahe kuni nelja kuu jooksul saada esmased oskused ja heal juhul ka hiljem samas rakendust leida.

Hea, kui noor on võimaliku tööandja, kelle juures tal meeldiks töötada, ise välja valinud. Töötukassa maksab sel juhul juhendamiskulud ja hoiab praktika kulgemisel silma peal. Ka koolis nõutavasse praktikasse tasub tõsiselt suhtuda, sest sellest on edaspidi palju kasu.

Paljudel eesti noortel on esimese töökoha leidmisel takistuseks vene keele oskuse puudumine. Eriti kehtib see teenindussektori kohta. Siingi saab töötukassa koolitustega abiks olla.

On tõsiasi, et vene noortel, kes õpivad paljusid aineid eesti keeles, on nende kahe keele valdajaina tööturul üsna suured eelised. Inglise keelega pole enamasti probleeme ei ühtedel ega teistel. Samas tuleb teeninduses üha enam kasuks ka soome keele oskus.

Töökoha leidmisega pole kimpus mitte ainult põhikooli või gümnaasiumi lõpetanud noored, vaid ka kõrgharitud inimesed. Kas nemad peaksid pärast äpardunud katseid lati madalamale laskma? Töötukassa spetsialist päris nii ei arva.

«Kooli kõrvalt kiirtoidurestoranis töötamine on täiesti aktsepteeritud, aga kõrgharitud noor võiks siiski püüda saada jalg ukse vahele mõnes sobivas ettevõttes, esialgu kasvõi madalamal kohal,» räägib Sarapuu. «Muidu võib juhtuda, et ta jääbki sinna esimesse ettejuhtunud töökohta lõksu, lööb käega ja minetab peagi oma kvalifikatsiooni.»

Sobiva töö leidmine algab juba elukutse valikust. Sarapuu soovitab noortel valida esimeseks erialaks midagi praktilisemat, millega lihtsam rakendust leida, et jalad alla saada. Hiljem jõuab siis juurde õppida sedagi, mis lihtsalt tore ja huvitav.

«Inimene, kes tahab elada täisverelist elu ja elada vähemalt 70. eluaastani, peab omandama vähemalt kaks elukutset,» on ta veendunud.

Kõige hullem, kui noored ei leia tööd pikemat aega ja heituvad. Nad võivad kaotada usu endasse ja seejärel kogu maailma. «Mis mul ometi viga on, et keegi mind ei taha?» küsis üks 22-aastane neiu pärast korduvaid põrumisi töökonkurssidel. Lõpuks võttis ta kätte ja kirjutas ise firmadesse, mille puhul arvas, et tema oskusi võidakse seal vajada, ja leidiski sobiliku töö.

Sarapuu sõnul ei tohiks töö otsimisel ära põlata ka tutvusi, sest esimene koht saadaksegi sageli nii. Edasi sõltub kõik muidugi noorest endast. Lohutuseks olgu öeldud, et praegu on töökohta leida siiski tublisti kergem kui paari aasta eest. Teine asi, kas kohe on võimalik saada sellisele tööle, mis võimaldab hästi teenida, reisida ja olulisi otsuseid teha.

Sirje Niitra